7.4.11

Metsikud lepatriinud

Maru lahe, et kui Enelyl ja Kristinal palutakse koolis luuletus selgeks õppida ning nemad lähevad küsima, et kas tohivad minu lullasid esitada. Nii-nii-nii ülivõrdes väga armas. Nupsutunnud tüdrukud on!




VIIES PEATÜKK

„Kui isa tagasi tuleb, siis me läheme loomaaeda!” kuulutas tugitoolis istuv tüdruk ja nühkis punase harjaga oma hambaid nii agaralt, et vahtu pritsis põrandale.

„Miks sa seda vannitoas teha ei võiks, Kel-Kel?” uuris vanaema ning rullis pärmitaigent.

„Vanaisa tahtis kempsu,” naeris Kelsa. Pisut hambapastat tilkus põrandale ja ta pühkis selle kiirelt varbaga ära. Plika oli kindel, et vanaema ei näinud seda, kuid ta eksis.

„See nüüd küll väga sünnis ei olnud,” vangutas naine pead.

„Vanaisast polnud ka sünnis siis peltasse tahta, kui mina hambaid pesin.”

„Kui sa kõik uksed pärani lahti jätad, ei ole väga taibukas teisi taga rääkida,” muigas vanaisa ja lükkas köögiukse kinni.

„Ega ma paha pärast,” lõkerdas tüdruk, pühkis varrukaga suu puhtaks ja läks köögilaua juurde, et näha, mida vanaema teeb. Ta ronis põlvili toolile ning jälgis hoolega, kuidas Karoliina taigent võiga määris.

„Kellele sa saiakesi küpsetad? Kas mulle?” tundis ta huvi.

Naine noogutas ning võttis kapist suhkrukoti.

Vanaisa istus tugitooli, lõi päevalehe lahti. Mõnda aega valitses köögis ebatavaline vaikus, kuid siis kostusid õuest hõiked.

„Sinu sõbrad tulid, Kel,” täheldas mees ja pani lehe käest.

„Oi, aga ma pole veel riides,” kohkus tüdruk ja vaatas abiotsivalt ringi, justkui lootes, et ta rõivad iseenesest kohale jooksevad.

„Kutsu nad sisse, küll siis jõuad panna,” soovitas vanaema. Suur oli aga tema ehmatus, kui lapselaps aknalauale ronis, valjult vastu aknaklaasi tagus ning siis teise tuppa jooksis.

„Sa oleks pidanud täpsustama, kuidas ta neid sisse paluma peab,” naeris vana mees ning tervitas kahte kööki astunud poisiklutti.

„Kas te teete saia, tädi Karoliina?” küsis tumedapäine poiss.

„Jah, Indrek, ma teen saia. Kui teil mahti on, siis umbes tunni aja pärast võite uuesti läbi tulla, siis saate kaasa ka võtta.”

„Kuhu Kelsa kadus?” uuris Mart ja istus ukse lähedal olevale taburetile.

„Ta läks ennast mukkima,” lausus mees lehe tagant.

Mõlemad poisid vaatasid Karoliinale küsivalt otsa. Nende maailmas ei olnud veel tüdrukuid, kes ennast meigiks ja välimusele rõhku paneks. Nad olid lihtsalt lapsed, ja ees ootas pikk suvi, millest ei võinud hetkegi kaotada.

„Ärge kuulake teda,” naeris naine, „Ta teeb lihtsalt rumalat nalja.”

Esikust kostis kohutav kolin ning Kelsa hüüdis: „Tulge nüüd! Mis te passite seal?”

Tüdruk, kaks poissi tihedalt kannul, tuiskas välisuksest õue ning õige pea olid kolm last kadunud.

„Kas see jääb siis üllatuseks?” uuris naine oma abikaasalt ja keeras taigna rulli.

„Tema puhul jäävad enamus asjad üllatuseks, sest ta ise räägib nii palju, et raske on sõna sekka öelda.” Mees viskas ajalehe teiste samasuguste hulka ja tõusis, et avada aken.

„Peaasi, et väike sprott õnnelik on.” Naine naeratas. Ta lükkas küpsetusplaadi ahju ning võttis ühes laua otsas istet.

„Kes selle jahu siit ära koristab?” uuris vana mees ja äigas käega üle vakstu.

„Mis sa, hull, sellest maha pühid? Küll ma kohe koristan.” Ometigi ei tõusnud Karoliina püsti, vaid vaatas rohuloleval ilmel oma avaras köögis ringi ning mõtles, et majale kuluks üks korralik suurpuhastus ära. Kuid ta ainult pidas endaga aru ja lükkas toimetused homse või siis ülehomse kaela, isegi jahu laual ei riivanud ta silma, kõik näis olevat ideaalses korras. Alles siis kui saiad ahjus magusalt lõhnama hakkasid, sai naine tagasi oma igapäevase toimekuse ja asus köögis askeldama.

3 comments:

Barbaara Lohe said...

sedapuhku siis väike sprott :DD

Apelsinist küpsis. said...

No anna andeks, ma siis edaspidi ei kasuta sisukesi sõnu ja väljendeid.

Barbaara Lohe said...

no missa nüüd siis kohe niimoodi :S