Vaatasin eile eesti filmi "Naerata ometi", mis ei lasknud mul öösel magada ja täitis pea miljonite mõtetega. Mulle vägavägaväga meeldib see film.

maailmast,

kuhu mind loodi

läheb üles

vana

ja lagunenud trepp

selle trepi

iga aste

laulab oma laulu

ja kisendab

kannatuste käes,

kui kellegi

võõrad jalad

talle peale

astuvad

selle trepi lõpus

on puruks pekstud

tuba,

millel on vaid

viltu vajunud seinad,

kolm tala,

tükike põrandast,

korvtool-

kõige kaugemas nurgas

ja selles toas

langeb seintelt krohvi

nagu vihmapiisku

pimedal augusti ööl

ma seisan lävel,

sest edasi minna

ei julge

ja äkki

jutustab

kättesaamatu tool

mulle lugusid

teistest inimestest,

kes käinud ja näinud

ning mulle saavad osaks

tunded,

mida ma pole tundnud,

mõtted,

mida ma pole mõelnud,

mälestused,

mida ma ei mäleta

ma ei osanud enam

nutta ega naerda,

sest need tunded

polnud minu omad

ja mõtted kuulusid kellelegi teisele

minus põles

igatsus

kõige järele,

mis ei olnud

minu jaoks mõeldud,

olin enda maailma

algus ja lõpp,

kuigi sisemuses

kõik võõras

ja tundmatu

räuskas, laamendas

needsin seda tuba,

jutukat korvtooli,

krohvi, mis

ei lakanud koorumast,

jälestasin,

oh kuidas ma jälestasin

neid astmeid,

mis mu siia

olid toonud

olin enda maailma

algus ja lõpp,

ise selle ukse avasin.

kangesti tahtsin

nüüd tagasi,

aga sisemuses

keegi tõstis pead,

räuskas ja laamendas

mulle jäid igaveseks

kellegi teise

mälestused,

mõtted

ja tunded,

ei olnud mina ise

ega keegi kolmas

läksin halavaid astmeid

mööda alla,

läksin tagasi

võõristus jäi,

kuigi läksin tagasi,

seisin ja vaatasin

vaatasin, kuidas

päike suri

tammede taha