Metsikud lepatriinud

KUUES PEATÜKK

„Issand jumal! Jeekim küll! Issandjeekim jumalküll!” korrutas Kelsa keset hoovi seistes ning tema suu venis kõrvuni.

Pikka kasvu tumedapäine poiss astus väravast sisse ja jäi teda silmitsema.

„Miks keegi mulle ei öelnud?” uuris tüdruk õue tulnud vanavanematelt.

„Sul oli kogu aeg nii kiire. Millal me saime seda sulle öelda?” kehitas vanaisa õlgu ning viipas ikka veel väraval seisvale noormehele.

„Täitsa hullumeelne!” teatas Kelsa ja pistis Olavi poole jooksu.

Poiss libistas spordikoti õlalt maha ning haaras tüdruku sülle. Nad kallistasid nii kõvasti, et mõlemad oigasid. Plika sasis ühe käega tädipoja juustest kinni, teisega hoidis tugevalt ümber tema kaela ja sosistas: „Ma pidin igatsusest peaaegu lõhki minema.”

Olav hakkas naerma.

„Ei sa lõhki lä’e, sul sindril paks nahk.”

Selle peale sikutas tüdruk teda kõrvust ja ei olnud nõus sülest isegi siis maha hüppama, kui poiss maast spordikoti üles võtta tahtis.

„Kallis Kelsa!” hüüatas vanaema, „Anna nüüd Olavile aega pisut hinge tõmmata.”

„Ära muretse, memsu. Küll ma saan,” Poiss kummardas, endal kilkav plika kaelas, võttis koti õlale ja jalutas toa poole. Vanavanemate juurde jõudes hüppas tüdruk korraks maha, et noormees saaks vanaisaga kätt suruda ja Karoliinale õlale patsutada. See oli komme, millest pidasid kõik lapselapsed kinni, välja arvatud Kelsa. Kuid tema peaaegu elas nende juures, seega oli üsna loomulik, et ta seda ei teinud.

„Kas sa süüa tahad?” uuris vanaema.

„Natuke sooviks küll,” lausus poiss, hoolimata sellest, et oli enne rongile minekut just söönud.

„Aga meie ei anna sulle süüa,” piiksatas Kelsa.

Kõik naeratasid.

„Kuule, kirp, karga siit minema!” hurjutas Karoliina tüdrukut ja äigas talle rätikuga, „Sina alles sõid.”

Kelsa aga ei mõtelnudki toolilt tõusta. Vanaema hakkas juba uuesti suud avama, kuid enne jõudis Olav plika sülle kramata ja teise tuppa tassida. Vana naine kuulis vaid, kuidas lapsed lõkerdasid ning siis tuli poiss tagasi ja istus sööma.

Õige pea oli Kelsa laua ääres tagasi. Noormees võttis ta endale soolakotina õlale ja taas kord magamistuppa joostes põrkas pliidi nurgaga kokku.

Karoliina tahtis lapsi keelata, kuid tugitoolis istuv mees palus tal seda mitte teha.

Viimaks plika rahunes, toetas end vanaisa juurde istuma ning jäi ootama, et Olav söömise lõpetaks.

„Kuidas sul siis tunnistus oli?” tundis naine huvi.

„Hea,” vastas poiss lühidalt ja võttis uue suutäie.

„Aga minul olid kõik viied!” teatas Kelsa.

„Mis sa vassid, sul oli kunstis neli ja käitumine hea,” Vanaisa sikutas tüdrukut patsist.

„Äh!” teatas plika hooletult, ise alumist huult rulli keerates, „Keda see kunst ikka kotib? Kriipsujukusid ma ju oskan.”

„Kust sa seda tarkust kuulsid?” imestas Karoliina, kuid vastata polnudki vaja, sest Olav vaatas pingsalt aknast välja, üritades mitte naerma pursata. Temal olid juba ammusest ajast saati kõik kunsti veerandi hinded neljad, vahel ka kolmed. Suur oli poisi kergendus, kui gümnaasiumis enam joonistama ei pidanud.

„Ma lähen, võtan asjad kotist välja,” teatas Olav peale taldriku puhtaks loputamist.

Kelsa tormas talle järele.

„Naljakas poiss on see meie Olav,” täheldas Karoliina, kui lapsed läinud olid.

„Nad on kõik erinevad. Kelsa on nagu tulesäde, kogu aeg teeb midagi. Minu meelest on ta oma vanuse kohta isegi liiga taibukas ja teravmeelne. Paul on asjalik ja väga tark. Vahel, kui ma temaga mõnes asjas aru pidanud olen, siis tundub, et mina olen kuusteist ja temal on nutti ja praktilist meelt kordades rohkem. Tsenmark on alati pisut hajameelne ning häbelik. Kui tal poleks vanemat venda, siis ma oleks tõeliselt mures, et kuidas ta küll hakkama saab, aga mulle tundub, et Paul on talle suureks toeks,” rääkis vana mees ja sügas nina.

„Ma tean, millised meie poisid ja see üks plikanatt on. Aga hetkel ma mõtlesin ainukt Olavile,” Karoliina tõstis võipaki külmikusse, „Teised poisid ei taha minu meelest nii kangesti meile, kui tema. Ta ütles mulle kevadvaheaja lõpus, et kui saaks, siis ta ei lähekski linna ema ja isa juurde tagasi. Ometigi peaks neil kodus ju kõik korras olema.”

„Ära mõtle nii palju,” soovitas abikaasa.

„Tead, mis kõige kummalisem on?” uuris naine, „Ta tegeleb vahet pidamata Kelsaga. Tüdruk on tal nagu näts talla all. Neil on ometi nii suur vanuse vahe. Üheksa ja kuusteist ei lähe ju kuidagi kokku. Vahel tekib mul suisa hirm, et Olav on liiga palju Kelsaga ja väga vähe oma sõpradega,”

„Ta näeb ju neid semusid terve talve. Minu meelest on täiesti loomulik, et ta tahab vahepeal midagi teistsugust teha,”

„Mõnikord ma mõtlen, et kas Olav pole mitte sama vana kui Kel-Kel. Nad klapivad suurepäraselt. Kel ei hoia kedagi teist nii väga kui Olavit. Tal on täna isegi Sassu ja kõik teised sõbrad meelest läinud.”

„Lase lastel olla! Nad on suurimad sõbrad ning minu meelest on see fantastiline. Jätame selle teema,” ütles mees pisut kurjalt ja lisas siis leebemat, „Palun!”

Köögiuks lendas lahti ja sisse keksis Kelsa, endal Olavi kitsad teksad pähe tõmmatud.

„Vaadake, kui pikad juuksed mul on!” kilkas ta, keerutades end toas ringi.

Poiss toetus vastu uksepiita ja naeris. Ta jälgis onutütart, kes oli talle vaieldamatult kõige kallim inimene maailmas ning tundis end nii õnnelikuna, et lausa valus hakkas. Vahel tegi vanavanemate juures olemine teda kurvaks ja Olav tundis ennas palju väiksemana, kui tegelikult oli. Ta ei suutnud mõista, kuidas tohutu rahulolu ja rõõm saab kedagi õnnetuks teha. Oli tema vedamine, et Kelsa tabas alati ära õige hetke, mil poisile midagi lõbusat rääkida või haarata kaasa mõne mänguga.