Kelly palus mul proovida kirjutada midagi tema kooli lõpetajatele. Ja siis ma proovisin. Tuli nii.

alguses tundubki lõpp väga kaugel,

kõik mäed ees pole sugugi lauged,

aga ükskord vaatad tagasi

iseenda käidud radasi

mäletad, kus läks pisut viltu,

millal tundsid kuklas halvustavat pilku,

sinatad hetki, kus rõõm laulis südames,

ei tunne sõpru, kes läksid valesid lubades

väga ei tahaks tagasi sinna,

kust vahepeal ei osanud kuhugi minna,

aga ometi vaatab sealt midagi vastu -

eks kogu elu su kannul astu

mõnda päeva ei laseks käest,

hoiaks endaga kõigest väest,

kahjuks elus tagasi ei saa sõita,

küll aga uskuda, teha ja võita!