25.5.11

SIDEMEIS SILMAD

Täna avaldati Tänapäeva noorteromaani võistluse tulemused. Mõni teist võib-olla mäletab, et minu lugu, mis siin blogis pooleli jäi, sai ka sinna konkursile saadetud, aga nüüd saate siis lõpuni lugeda. (Kirjavigu on siin nüüd tavapärasest vähem, sest enne ära saatmist vaatasid tädi Maia ja memsu selle läbi (:) Hoolimata sellest, et minu töö tänapäevlaste juures midagi ei saavutanud, on need tegelased ikka mulle väga armsad ja ma tean, et mõnele teie seast ka. Ja siis ma tean veel, et siit on raske lugeda, aga kes väga tahab, see saab hakkama. (:



Toetan käed aknalauale ja vaatan välja. Päike paistab mulle otse silma ning paneb neid vett jooksma, tunnen kuidas silmad hakkavad krampi kiskuma ning vägisi voolab üle põse pisar. Pühin selle kähku, et ei peaks kellelegi seletama, kuidas valgus mu vesistama ajab. Tegelikult on viga lihtsalt minu silmades, mis on tundlikud päikese ja tuulte suhtes ja otseloomulikult, kui seda kellelegi ütleksin, naerdaks mind välja, ei usutaks ning peale selle hõõrutaks nina alla, sest mehed ju ei nuta.

Õde ja vend päevitavad õues. Neist veidi eemal on tabureti peale asetatud vana makk, mis mängib Roxette plaati „Greatest hits”. Iga loo lõpus keeravad poiss ja tüdruk külge. Raul väitis, et see on kõige tõhusam viis ruttu pruuniks saada. Nad viivad seda protseduuri läbi juba nädal aega. Igal hommikul kell kümme on nad hoovis ja külitavad murul. Täna on emal vaba päev, seega istub ta vahtra all ning loeb romaani, endal kollane õlgkübar peas. Mõnikord tõstab pilgu ning piilub üle ümmarguste päikeseprillide serva kaksikute poole. Ta olekust on näha, et tema lapsed teevad ta rõõmsaks.

Mulle meeldib ka, kui Elina ja Raul kodus on, nad muudavad vanemad õnnelikuks ja mamps unustab siis ära, et ta peab mind kohutaval kombel kasvatama ning jälgima, et ma pätiks kätte ei lähe. Tihti tekib küsimus, et millal mina, kulla ema, mõne hirmsa jama korda saatnud olen? Ma ei ilmu ju purjus peaga koju, ei äranda autosid või käi poes õltsi varastamas ega lõhu koolimaja aknaid. Siiski arvab ta, et minu korrale kutsumine on tema elu missioon. Sellest tulenebki teine põhjus, miks ma kohutaval kombel suve armastan. Esimene on muidugi see, et suvel ei pea kordagi jalga kooli tõstma. Ma ei salli seda maja, kus haridust jagatakse. Absoluutselt mitte. Mul läheb süda pahaks, kui ma mõtlen pikkadele koridoridele ja kalakotlettide haisule. Poistepeldiku tülgastavale lehale, dressides ja tatiste ninadega algklassi omadele. Nätsudele tooli all ja klassiruumidele, mis lõhnavad nii meeldivalt ning turgutavalt mölakate järgi, kes ei ole deodorandist kuulnudki. Leian, et mul on piisavalt põhjuseid kooli nii väga vihata, seda vaenu ei suuda korvata isegi see, et ma olen võimeline normaalsetele hinnetele õppima ning mul on seal palju sõpru, enamasti siiski teretuttavaid.

Ja ma lihtsalt ei või taluda seda, et iga suvi lõppeb ükskord otsa ning kaksikud sõidavad tagasi oma kooli ja mina jään koos ema-isa ning nende kasvatusega. Raul naljatab vahel, et ma olen vanemate lemmiklaps, seepärast nad mind nii hirmsasti kontrollivadki. Tean, et vennas teeb lihtsalt lolli nalja, ema-isa armastavad meid kõiki võrdselt, Elina ja Raul on lihtsalt suureks kasvanud ning vanemate kasvatusprogramm kaksikutele enam ei mõju. Pealegi on õde ja vend olnud alati nende vastu kahekesi, viimastel aastatel on nad tõeliselt ühtse tiimi moodustanud ning kodus olles katsuvad ka mind veidi aidata, püüdes „kasvatajatele” selgeks teha, et ma olen täitsa normaalne ja mul pole vaja kogu aeg sabas patrullida. Sel suvel on ema tõesti leebemalt võtnud, ta on mul isegi ööseks kodust ära jääda lubanud. Kas tegelikult ka muutusi toimunud on, näeb alles homme, kui jõuab kätte esimene september ning kaksikud on viiekümne kolme kilomeetri kaugusel.

Kui ma nüüd hoolega mõtlen, siis lõpetasid vanemad Elina ja Rauli kasvatamise, kui kaksikud kuueteistaastased olid, nad said kodus just normaalse elu peale ning läksid siis ära gümnaasiumisse, jättes minu mampsi-papsi meelevalda. Võib-olla peaks vanematele meenutama, et saan sel sügisel samuti kuusteist.

Vahetasin pidžaamapüksid lühkarite vastu ning lonkisin keerdtrepist alla. Pidin äärepealt koperdama vaiba taha, mille keegi hoolimatu oli kortsu ajanud. Jalutasin läbi köögist, võtsin kaasa mahlapaki ning nelja klaasiga suundusin lõpuks õue.

„Tibi sai ka riided vahetatud,” naeris Elina.

„Vaata, et sa küünt ei murra, kui sa siin teravmeelitsed,” andsin vastu ning istusin murule.

„Ärge riidu minge!” hõikas ema justkui muuseas.

Hakkasime kolmekesi naerma. Kas mamps pole tõesti võimeline meie hääles ära tundma iroonianooti või näoilmetest välja lugema, et me ei plaanigi suve viimasel päeval tülli pöörata? Isegi siis, kui minust paar aastat vanemad Elina ja Raul mind vahepeal nöögivad ja üsna tigedaks ajavad, on nad ikkagi kõige paremad õde-vend, keda tahta võib.

„Millal te ära sõidate?” viisin jutu teisele lainele.

„Paps lubas meid pealelõunal ära visata,” vastas Raul.

„Mina tulen ka,” hüüdis ema jälle vahele.

„Kus isa üldse on, ega ta ometi pühapäeval tööle ei läinud?” imestas Elina.

Just nüüd, kus küsimus oli suunatud emale, ei teinud ta seda märkama, vaid vaatas uneleva pilguga meie sajandi vanust maja.

„Emps! Halloo!” hüüdis õde.

„Mis?” ehmus ta, tõusis püsti ning kõndis meie juurde, pikk lilleline seelik mööda maad lohisemas.

„Kus isa on?” uurisin.

„Ah, ta läks vaatama, kas see perekond, kes moonakamajja kolis, on end sisse seadnud ja samas tahtis nendega natuke üüri maksmisest rääkida,” vastas ema hajameelselt, justkui poleks see üldse suur asi, et täiesti võõras perekond kolib meie maale ning asub elama vaid mõnesaja meetri kaugusele. Ilmselt ei häirinud teda see, kuna kahte maja eraldas teineteisest tihe park ning emal ei tarvitsenud võõraid üldse näha, ei õuest ega ka oma teise korruse magamistoast.

Mina olin sellest veidi rohkem ärritunud, sest elan kolmandal ning üks aken on just moonakamaja poole, seega on mul päris hea ülevaade sellest, mida sissetungijad teevad.

Tegelikult väljendan ennast veidi valesti. Tähendab, mul ei ole midagi selle vastu, et isa rendib selle tühjalt seisva maja kellelegi, sest nüüd on meie perel ju jälle natuke lisaraha juures ja vanematel rohkem pappi tähendab ka minule paremat elu. Võib-olla alguses on veidi naljakas, kui vaatad aknast välja ning näed teisel pool parki kedagi jalutamas, kuigi tead raudpolt kindlalt, et panid värava koju tulles lukku. Õnneks saavad rentnikud kasutada eraldi sissekäiku. Nende maja taga on kirsipuude vahel vana kriuksuv metallist värav, kust kaudu jõuab kitsale kruusateele ning sealt edasi juba maanteele. Kui ma nüüd hoolega järele mõtlen, siis tegelikult ei tarvitse mul üürnikke üldse kohata. Ainult kirsse tahaks vahel süüa... Peab isa käes järele pärima, kuna ka kõige paremad õunapuud kasvavad sealpool parki ning ainus võimalus jõe äärde jõuda on minna läbi puudesalu ning keerata vasakule.

*

Nüüd ei ole mul aega ka siis, kui mul aega tegelikult on. Kooli juures on see kõige vastikum. Tulen koju, käin trennis ning õhtul oma toas istudes vaatavad päevikust vastu sajad kodused ülesanded ning minus tekib hirm, et ma ei jõua neid kunagi valmis ega saa sel õhtul midagi enamat teha. Muidugi läheb mul õppetükkide lahendamiseks vaid napp tund, kuid paanika tekib absoluutselt iga kord. Saaksin selle konti murdva ülesandega kiireminigi hakkama, aga just närveldamiseks läheb suurem aeg. Tavaliselt tuleb kõige kriitilisemal hetkel ema ja hakkab justkui muuseas minu musta pesu kokku korjama hõõrudes nina alla, et pean vastikuid koolitükke tegema. Aitäh, ema, tõesti!

Mamps ajas mu täna hommikul meelega kaks tundi enne aktust üles. Ta tõi põhjenduseks, et mul on vaja end kasida ning riidesse sättida. Kaks tundi? Ega ma mingi kuramuse beib ole, et mul selleks nii kaua kulub. Ütlesin talle seda, kuid ema tegi vaid üllatunud näo ning nähvas siis, et tahab vaid, et minul hästi läheks. Mind ajab kohutavalt tigedaks, et iga kord kui ta mõne jama kokku keerab, põhjendab ta seda sellega, et tahtis olla hoolitsev. Vahel kukub ta suisa töinama et, lihtsalt kiusu ajada. Ta teab suurepäraselt, et isa ei kannata tema pisaraid, seega tuleb paps alati minuga õiendama, et ema minu pärast oma kraanid lahti keeras.

Tihtipeale ei saa ma aru, mida isa emas leiab. Mamps ripub tal koguaeg kaelas ja üritab diivanil istudes kaissu pugeda ning õlgu masseerida, aga isa suhtub sellesse alati veidi tõrjuvalt, isegi halvakspanuga. Kui kunagi suureks saan, siis ei kavatse ma olla taoline inimene, kelle tegudest ma aru ei saa. Kui isale ei meeldi ema lähedus, miks ta siis elab temaga koos ning magab ühes toas? Palju lihtsam oleks öelda: ”Hoia eemale! Ma ei taha!”, aga tema muudkui vaikib ning on tõsine. Täiskasvanuna elada on vist hirmus keeruline. Ilmselt tuleb see vanusega, et inimesed, kes enne olid üdini normaalsed ja ausad, muutuvad ebalevateks ning tõsisteks, tehes vahetpidamata nägu, et kontrollivad ja valitsevad kõike. Et mitte näida kitsarinnalisena, ütlen, et kindlasti on olemas hoopis teisest puust suuri inimesi. Mina pole nendega lihtsalt kokku juhtunud ning seepärast, tuginedes oma kogemustele, arvan, et ei taha kunagi muutuda tähtsaks ja valelikuks. Mulle meeldib ausus. Ma ei suuda silmaotsastki taluda igasugust lipitsemist ja vassimist. Mul läheb süda pahaks pea iga päev, kui näen enda ümber inimesi, kes üritavad kangesti olla midagi, millest nad kilomeetrite kaugusele jäävad. Mõtlen tõesti, et nad proovivad olla midagi, sest kui sa hakkad oma elu valede ning võltside lisanditega täiustama, siis ei saa sealt kuidagi välja tulla kedagi loomulikku ning imeilusat. Ennast ei ole võimalik suurepäraseks ning tõeseks luisata.

Reklaamid on tähtsate inimeste tippsaavutus. Nad on jube kavalad ning teevad klippe, mis panevad madala intelligentsiga inimesed nende kaupa ostma või nende poolt hääletama ja peavad ise troonil istudes peenikest naeru, kuidas nende rahvas nii loll on. Olgu, peab tõesti opakas olema, kui uskuda kõike, mida pesupulbrite ja ravimite kohta räägitakse, aga samas on ka täiesti süüdimatu, et kamp ajugeeniusi teeb taolisi reklaame, mis inimeste ajud puhtaks pesevad. Targad inimesed pole kunagi meelega alatud. Kui tahaksin olla vastik küünik, võiksin sel teemal tunde jaurata, aga mul hakkab endalgi suurest vingumisest paha ning kell on ka juba päris palju. Ilmselt jäin vahepeal uuesti magama.

Liigutasin end meelega väga aeglaselt, lootuses jääda aktusele nii palju hiljaks, et võiksin teistega alles klassis ühineda. Muidugi ei andestaks ema mulle seda, kuid alati jääb võimalus, et direktoriproua, kes on ta hea tuttav, talle ette ei kanna, et mind aktusel ei näinud.

Mind ärritas tõsiasi, et pidin taaskord kõndima mööda seda igavat teed, mis viib kooli. Tahtsin õige mitmel korral ümber pöörata ja kähku koju tagasi joosta. Ema ütleb alati, et ärgu ma korrutagu, et vihkan kooli, selle asemel tuleks hoopis sisendada, et mulle hirmsasti meeldib seal käia. Kuidas ma tema arvates peaksin seda tegema, kui pelgalt selle asutuse nime kuulmine tekitab minus külmavärinaid? Võimalik, et ma dramatiseerin veidi üle ning lasen oma probleemil paista suuremana, kui ta tegelikult on, aga öelge mulle siis ausalt, mida ma peaksin siin pärapõrgus tegema? Poisid kuulavad raadiost räppi, vaatavad televiisorist jalkat ning korvpalli. Plikad unelevad peegli ees, sõidavad linna osturallidele ja pildistavad oma tillukeste kaameratega absoluutselt kõike, mis silma hakkab, olgu selleks siis karikakar või kellegi suvalise ninaaugud. On mul siin siis tõesti midagi asjalikumat teha, kui enesele aina rohkem hädasid juurde mõelda?

Peale mõneminutilist jalutuskäiku astusin rõve-rohelise hoone puust uksest sisse. Esimene september on ainuke normaalne päev kooliaasta jooksul, sest siis ei ole kogu seda kampa korraga siin. Vedasin vastumeelselt oma jalgu trepist üles, samal ajal proovisin näida võimalikult ükskõiksena, justkui ei tekitaks taaskord kooli tulek minus ei rõõmsaid ega kurbi tundeid. Olgu, tegelikult pidin ma näima häirimatuna, sest muidu oleks sellele järgnenud liiga palju pärimisi ning tüütut seletamist kõrvadele, mis niikuinii aru ei saa.

Pressisin end ilmselgelt liiga väiksesse aulasse ning istusin aknalauale, kuna kõik toolid olid juba kinni. Teenisin sellise käitumisega koolikaaslaste heakskiidu, kuid õppealajuhataja tigeda pilgu. Kas ta tõesti arvab, et ma viitsin seista kogu selle aja, kui meie imearmas direktriss peab oma eeposlikku kõnet ning seejärel mängivad kodukootud kitarristid nukraid viisikesi ja neile laulavad saateks üsna kiledate häältega tütarlapsed?

Minul on ausalt öelda piinlik, et sellist üllast pilli nagu kitarr mängivad ainult nohikud. Tegelikult tinistab seda pilli ka palju lahedaid inimesi, aga meie aktustel mängivad miskipärast ainult lumivalgetes särkides, viigipükstega prillid. Loeti veel luuletusi kodumaast, haridusest ja üllast käitumisest. Ma ei pea vist mainimagi, et eranditult iga aktus on selline.

Tegelikult ei kuulanud ega jälginud ma väga hoolega, mis laval toimus, sest Andre seletas suure õhinaga ning detailirohkelt, kuidas ta ühe tüdruku äärepealt oleks ära rääkinud. Pidin kõvasti vaeva nägema, et mitte valjult naerma pursata, sest no tõesti, mis mõtet on oma saavutustega kelkida, kui sa tegelikult ei sulatanud pliksi südant üles, said hoopis haledalt korvi. Kuid Andre ei paistnud sellest ise aru saavat ning jutustas üha edasi. Mulle tundus, et Simon ja Gert pidasid teda natuke napakaks, kuna ka nende nägudel oli kergelt pilkav muie. Siiski kuulasime juttu suure huviga, sest ükskõik kui tobe Andre tekst ka ei oleks, suudab ta alati mõne naljaka seiga juurde mõelda ning lõpuks naeravad kõik kõhud kõveras, unustades, et hetk tagasi olid mõtteis teda siunanud.

*

Igavikulise aktuse lõppedes hakkasid kõik korraga aulast välja trügima. Ma ei suuda mõista, kas nad pole siiani taibanud, et kui esimestes ridades istujad natuke ootaksid, saaksid nad tegelikult palju kiiremini välja, kui meeleheitlikult trügides ning vingudes, et kõik teised on kui puurist pääsenud elajad. Ometigi üks teema, kus mul on õigust veidi kobiseda, sest ise olen peaaegu alati viimasena välja astunud ning pole veel kordagi klassijuhataja tunnist ilma jäänud, sest meie särav ja rõõmsameelne õpetajanna ootab kõik alati ära. Nii ka seekord.

„Tere, poisid!” tervitas ta meid laia naeratusega, mis peaaegu et pimestas.

„Tervist, klassijuhataja Karina!” laususime kuttidega üheaegselt ja loivasime uksepoolse rea viimastesse pinkidesse. Jõudsime vaevu maha istuda, kui õpetaja rääkima hakkas.

„Igatahes, nüüd kui te kõik siin olete, siis ma tutvustaksin teile uusi õpilasi,” lausus ta natuke ebalevalt, „Heikit te kõik kindlasti tunnete,”

„Heiki jäi istuma,” kihistasid tüdrukud.

„Lõuad,” mürises poisi jäme hääl üle klassi.

„Kuulge,” noomis klassijuhataja, „ärge nüüd esimesel päeval siis niimoodi!”

Otsemaid pöörati rõõmsad näod tema poole ja unustati kõik erimeelsused, sest meie õpetaja on lihtsalt fantastiline. Peaaegu kõik klassid kadestavad meid tema pärast.

„Aga meie klassi tuli veel üks õpilane!” teatas ta siis, „Karty, kas sa tuleksid korraks klassi ette, et kõik sind näeksid. Äkki räägid enda kohta paar sõna?”

Klassi teises otsas ajas end püsti punapäine tüdruk ning sammus preili Karina kõrvale. Pidin imestusest peaaegu toolilt kukkuma, kui märkasin, et plika oli näost täiesti valge.

„Küll see on end kaameks ehmatanud!” täheldas Andre vaikselt.

„Ega me nii hirmsad ka nüüd ole,” muigas Simon.

Kuid ilmselt taipasid kõik üsna varsti, et ta polnud sugugi kohkunud, vaid oligi lihtsalt heleda nahaga. Tal olid lillelised ketsid ja kirju kleit. Silmad olid kuidagi kurjad ning eemalepeletavad ja huuled naeratasid veidi õelalt. Seisis seal mõne hetke, vaatas meid hindava pilguga ja lausus: „Mulle ei meeldi sarnasused. Ma jälestan neid,” seejärel pööras end ümber ja kõndis tagasi oma kohale.

„Ahsoo,” pomises õpetaja, olles ilmselgelt veidi segaduses, kuna oli kindlasti oodanud põhjalikku ülevaadet Karty senisest elust.

„Et naguä, kui sulle sarnasused ei meeldi, siis ei pea sa ikka nii ülbä olema!” teatas Maila. Tema sõbrannad naersid nagu pöörased, pidades seda aasta parimaks naljaks, kuid mulle ausalt öelda ei jõudnud tema lause mõte kohale. Küll aga arvasin end taipavat, mida uus tüdruk sarnasuste mittesallimise osas mõtles.

Vaatasin klassis korraks ringi. Olin tõesti naelapea pihta tabanud. Me kõik, kaasaarvatud mina, olime riietatud musta ja valgesse, olles äravahetamiseni sarnased. Märkasin, et paar pliksi oli endale suve jooksul koguni sarnase soengu lõiganud. Täielikuks kontrastiks meile istus seal tahvli lähedal värvilise kleidiga punapea.

Hiljem kodus molutades tundsin end kohutavalt laisana, sest ei viitsinud isegi toolilt tõusta. Olukord tundus mulle niivõrd lootusetuna, et tõi lausa klombi kurku. Ma ei suuda lihtsalt taluda, kuidas ma ei viitsi isegi laisklemisega tegeleda ning siis tekib minus lausa paanika, kuna peaksin tegelikult mustmiljon asja tegema, aga ma lihtsalt ei viitsi. Soovisin kuulata head muusikat, aga ei tahtnud end maki tööle panemiseks püsti ajada. Peale hoolikat järelemõtlemist jõudsin otsusele, et tegelikult ei tea ma ühtki head lugu, mida mängima võiks panna, sest kõik laulud on sadu kordi läbi kuulatud ning peaaegu pähe kulunud.

Üleüldse pole mõtet teha asju, kui nad sulle naudingut ei paku ja ainus, millest mõelda suudad on see, et millal ometigi see kannatuste rada lõppeb.

Mul käib see justkui hooti. Elan mõnda aega üsna edukalt ning saan kõigega hakkama ja siis ühel hommikul avastan, et ma ei taha enam sentimeetritki liikuda. Siis valetan emale, et mul on kõhuvalu või köha ning jätan trenni ja kooli minemata, istun kodus ja imetlen arvutiekraani.

Tegelikult vihkan arvuteid. Olen proovinud isa nõusse saada, et ta ei lubaks mul seal istuda, kuid tema teeb vaid nägusid ja teatab, et olen suur mees ning peaksin ennast kontrollida oskama. Issand kui loll jutt! Ma võin ju otsustada, et täna olen arvutis tunnikese ja homme poolteist, aga sellest pole kasu. Vajun kuvari taha ja tõusen sealt alles mitme tunni pärast. Kusjuures ma ei mäleta, mida tegin, kellega rääkisin ja millist muusikat kuulasin. Tean ainult, et lõin väärtuslikke tunde oma elust lihtsalt surnuks, unustades, et võinuks hoopis maailma päästa või kellegagi väljas käia.

Kõik arvavad, et olen väga seltskondlik, lahe ning igavene naljahammas, aga tegelikult meeldib mulle hoopis omaette hoida. Rahvamasside seas on mul alati kerge paanika, et ütlen midagi valesti, solvan kedagi või käitun ebasündsalt, sest iga seltskonna reeglid on ju isemoodi ja mina ei jõua neid kõiki ammugi mitte meeles pidada. Võib-olla on koolis isegi kõige lihtsam toime tulla, kuna seal teavad kõik täpselt, kes olen ega hakka esitama üleliigseid küsimusi või pane mind tobedatesse olukordadesse.

Kui ma nüüd ütlen, et nad teavad, kes mina olen, siis räägin valet. Ma ei ole tegelikult lahe, sõnaosav ja igas asjas tegija, see on ainult mulje, mis jääb, vale, mida neil uskuda lasen, et kergemini hakkama saada. Ma ei soovi olla heidik, kutt ilma tuttavate ja sõpradeta. Üksildane uitaja, kellel pole muud teha, kui enese peegelpildiga tõtt vahtida, sest see on ainus, kes talle sõimusõnu kaela ei vala. Olen täis vasturääkivusi, üritan väita, et ei armasta seltskonda, aga samas raiun kui rauda, et ei taha ka üksi olla. Tegelikult, mis see elu muud ongi, kui üks suur konflikt.

Mulle meeldivad hommikud. Varajased ja vaiksed. Maailm küll teab, et armastan magada poole lõunani, kuid tegelikult ärkan tihti väga vara ning lihtsalt naudin olemas olemis. Kui maad katab paks uduloor, lähen alati õue jalutama. See on lihtsalt fantastiline tunne, kui sa ei näe kaugemale oma ninaotsast ning tunned kerget ärevust, et jooksed kohe kuhugi sohu või eksid lootusetult metsa. Ma pole küll kunagi ära eksinud, kuid tean, et võimalus on väga suur. Hiljem tuppa minnes märkan alati peeglist, kuidas põsed on tulipunased ning käega katsudes lausa jääkülmad, hoolimata sellest, et õues võis olla täitsa soe. Seejärel istun aknaorva ning vaatan välja. Mul pole iialgi aimu, mida ma vaatan, see on justkui trans, realistlik uni, millest ema äratuskell mu üles ajab.

*

Soojast suvest polnud enam midagi järel ning tundsin, et läbi pargi jalutades muutuvad minu varbad jääkuubikuteks. Oleksin võinud ju rohkem riideid selga panna, aga kuidas kurat pidin selle peale tulema, kui aknast välja vaadates tundus ilm igati normaalne. Tegelikult on ka jahedad ilmad mõnusad. Siis hakkavad põsed õhetama ja tundub, justkui oleksid siin maailmas täiesti uus ja võõras. Seda emotsiooni on raske kirjeldada, aga tunnen ta alati ära.

Niisked langenud lehed tegid mu tennised üsna märjaks ning hakkasin pingsalt jälgima, kuhu astun, et mitte tabada mõnda poriloiku, kuhu võiks kaelast saati sisse vajuda. Niimoodi maha jõllitades ei märganud ma, et jõudsin otsapidi moonakamaja hoovi. Sain veel viimasel hetkel pidama ning astusin suurest ehmatusest paar sammu tagasi.

Karty seisis keset õue ja keerutas ennast meeletul kiirusel. Mul läks pelgalt säärase tegevuse vaatamisest süda pahaks. Kas tema katus on lõplikult ära sõitnud? Või sai ta külmarabanduse? Seljas oli tal vaid õhuke kampsun ja lühikesed lilledega püksid.

Mulle meenus teine september, kui Karty oli endale valinud aknaaluse pingirea viimase laua ning Ursula ja Steffi tahtsid ise sinna istuda. Astusin just siis klassi kui Steffi kiledal häälel kriiskama hakkas ja lõugas täiest kõrist, et Karty on igavene tropp ja peale selle veel lits. Uus tüdruk vaatas talle rahulikult otsa ja võttis aeglaselt asju välja. Andre naeris täiest kõrist ning teatas mulle, et see jant on juba viimased viis minutit kestnud. Keegi poistest mainis veel, et uustulnuk on päris kõva närvikavaga, sest iga teine oleks Ursula ja Steffi hädaldamisele ammu järgi andnud. Lõpuks helises kell ja lõpetas selle tsirkuse. Tüdrukud marssisid tigedalt esimesse pinki ja kirusid terve tunni Kartyt taga. Punapea istus aga rahulikult oma kohal, kuhu jäi ka kõigis teistes tundides, ja vaatas unistavalt aknast välja. Päike paistis otse tema juustele ja need särasid kui kalliskivid. Üldse mitte et ma tunni ajal Kartyt passiks, aga märkan lihtsalt vahel pisikesi detaile, mis enamusel kahe silma vahele jäävad.

Minu meenutused katkestas vali matsatus. Karty oli suure keerutamise peale maha kukkunud. Plika jäi liikumatult lamama ning mul hakkas veidi hirmus. Kas ta kukkus ennast surnuks? Keerutas viimsegi aruraasu peast? Sammusin vaikselt lähemale. Ligimeste vastu tuleb ju huvi tunda!

Just siis, kui olin jõudnud tema kõrvale, keeras Karty end sellili. Panin tähele, et ta valge nägu oli jäänud veel kaamemaks, kuid rohelised silmad punetasid nutust. Tüdruk märkas mind ja hüppas kiiruga püsti, ise kergelt tuikudes ja vaatas mind nagu oleksin talle midagi kurja teinud. Plika näis justkui puuri aetud metsloom. Ta juuksed olid sassis, kampsunil siin-seal poriplekid. Avastasin nüüd, et ta oli ka paljajalu.

Järsku hakkas ta jõe poole sammuma. Läks üllatavalt pika ja kindla sammuga, ega lasknud ennast külmast häirida.

„Kuhu sa lähed?” hüüdsin talle järele, teadmata isegi, miks ma seda teen. Mis minul sellest, et uus tüdruk jookseb oktoobris paljajalu ringi ja keerutab endal südame pahaks?

„Oota!” hõikasin ja jooksin talle järgi. Kiskusin jope seljast ja andsin selle talle. Karty põrnitses mind veidi kahtlustavalt ning pani riidetüki selga.

„Mul ei ole külm,” ütles ta vaikselt.

„Loomulikult ei ole!” muigasin.

„Miks sa mind rahule ei jätnud? Sa oleks võinud ju lihtsalt minema minna ja teistele rääkida, et see tulehark on ikka täitsa sassis,”

Ma ei osanud talle midagi vastata. Tundus, et oleks tobedalt kõlanud, kui ma öelnuks, et tahtsin head teha. Mis halastajaõde mina olen? Tavaline kaabakas nagu kõik teised, pole Kartyga kuu aja jooksul sõnagi vahetanud, pole sulandumist talle kuidagi kergemaks teinud.

„Kui sa nüüd arvad, et me oleme semud, siis sa eksid. Mul ei ole vaja teiesuguseid sõpru, kes üksteisest ainult halba räägivad ja mõtlevad. Saan üksi ka hakkama,”

„Ma ei plaaninudki tulla ja end su sõbraks pakkuda!” hüüatasin.

„Mida sa siis soovid?”

„Ma ei tea,” kohmetusin.

„Sa oled täpselt samasugune, nagu kõik meie klassikaaslased. Üks närune heategu, mida polnud tegelikult tarvis, ei muuda sind paremaks. Te jääte kõik elu lõpuni seanaha vedajateks, sest te lihtsalt kardate kaaslastest erineda ja oma rida ajada,”

„Ole vait!” nähvasin. Mida see tüdruk endast arvab? Ta ei tunnegi mind, aga lajatab mulle hunniku süüdistusi kraevahele. Pole ime, et ta endale sõpru ei leia, kui igale inimesele teatab, et nad on loodrid ja saamatud tegelased.

Pöörasin ringi ja hakkasin kodu poole sammuma. Mul sai sellest nähvitsast kõrini. Tänamatu eit! Hullem veel kui kõik teised tüdrukud kokku!

„Su jope!” hüüdis ta, kuid uhkus ei lubanud mul tagasi minna, seega jäi rõivas tema kätte.

Marssisin rekordilise kiirusega majani ja teel oma tuppa lõin jalaga ümber ühe ema lillepottidest. Olles veidi rahunenud sain aru, miks nii kohutavalt ägestusin. Ma ei taha teistega sarnaneda. Ei taha teha lolle nalju koos poistega ja kuulata tüdrukute igavest mula arusaamatutel teemadel, tehes nägu, et mulle läheb korda. Soovin avaldada arvamust, võtta seisukohti ja olla mina ise. Olla see, kes olen oma mõtetes.

Ägestusin uuesti ning hakkasin asju mööda tuba loopima. Padi lõi lambikupli paigast, telefon lendas vastu peeglit, kuid mõlemad osapooled jäid terveks. Seinakell sai võtmekimbuga pihta ja kukkus kolakaga maha, tükid lendasid põrandale laiali.

Ajanäitaja purunemine ehmatas mind ning jätsin laamendamise. Mind pole kunagi teistega sarnanemine häirinud, aga nüüd tuli see kuramuse Karty, täiesti suvaline plika, teatas, et talle ei meeldi sarnasused ja riivas sellega minu uhkust ja hinge. Mida ma tema arvates tegema peaksin? Ma ei saa minna kooli ja hakata järjest kõigile teatama, mda ma neist tegelikult arvan. Niimoodi jään ju täiesti üksi ja isegi need sõbrad, kes mul praegu on, läheksid minema. Keelt tuleb osata hammaste taga hoida, kui tahad kergelt läbi elu purjetada. Kõrvad tuleb ludusse tõmmata ja endast tugavamate ees kummardada, et mitte naerualuseks jääda. Elu tuleb endale kergemaks teha!

Ent, kas lihtsusel on mõtet, kui unistad iga päev, et saad kunagi inimeseks, kes soovid olla? Hoolimata sellest, et oled veidi kõrk ja pisut üksildane, kuid iseendaga rahul ning sõber.

*

Järgmisel hommikul tahtsin minna Kartylt küsima, kas tal oli meeles mu jope ära tuua, kuid nähes mind enda poole astumas, raputas tüdruk pead ja kõndis kiirelt minema. Sain aru, ta ei soovinud, et keegi näeks meid vestlemas. Ilmselt üritas ta säästa minu mainet, mille kahjustumine mind tegelikult ei huvitanudki. Teised oleksid paar päeva nöökinud, et tulehargiga paar sõna vahetasin, kuid siis oleks kindlasti midagi suuremat juhtunud ning kõigil oleks taaskord uus kõneaine.

Mul ei tulnud Andre naljade üle irvitamine enam välja. Tee mis tahad, aga lihtsalt ei saa seda tobedat muiet näkku, et näiksid usutava kuulajana.

„Miks sa nii morn oled?” päris Simon vahetunnis.

„Tead, lihtsalt teised asjad on praegu mõtteis,” ühmasin.

„Räägi välja!”

„Ah, hinnetega on sutsu sitasti, emps käib kodus sellega närvidele,” valetasin, olles ise õnnelik, et klassivennal polnud minu hinnetest aimugi.

„Pask lugu, mul on see veerand üsna hästi läinud. Klassijuhataja käis isegi kiitmas,”

Õhtul seadsin sammud taas moonakamaja poole. Mõtlesin, et võinuks teeselda, et unustasin oma jope sootuks, kuid ma lihtsalt ei suuda asju peast pühkida. Mulle tundub alati, et kõik teised aina unustavad, nad ei mäleta inimeste nimesid ega seda, mis on sulle juba varem rääkinud. Minul aga ei lähe taolised asjad kunagi peast. Mõnes mõttes on tegu üsna kasuliku omadusega, aga proovides unustada kedagi, kes on su sõrmi kohutavalt kõrvetanud, on see justkui needus.

Koputasin kõrgele tumesinisele uksele ja jäin ootama. Õige pea kuulsin kedagi ukse poole jooksmas ja kilkamas: „Emme tuleb! Emme!”

Uks läks lahti ning mulle vaatasid otsa väikesed rohelised silmad. Umbkaudu kolmeaastane väikemees jõllitas mulle üllatunult otsa. Lapse kõrval seisis ka silma järgi hinnates üheksa või kümne aastane poiss, kes oli ilmselt ukse avanud. Tal olid samasugused rohelised silmad ja punakaspruunid juuksed. Nad mõlemad meenutasid mulle Kartyt.

„Õde, kuule, sinu juurde vist tuldi!” hüüdis vanem poiss.

„Aga emme?” küsis väiksem nukralt.

„Tule ära!” tiris suurem ta tagasi tuppa.

Köögist astus välja mu klassiõde, endal käed taignased ja särgi peal vedi jahu. Ta põrnitses mind kurjalt, kuid viipas siis veidi lahkemalt nagis rippuva jope poole.

„Kas ma võin sisse tulla?” avasin viimaks suu.

Tüdruku silmad läksid imestusest pärani, ta pöördus ümber ning hakkas kööki tagasi minema.

„Eks sa siis tule!” hüüdis ta üle õla.

Sulgesin enda järel ukse, võtsin esikus saapad jalast ning astusin kööki. Laual oli suur roheline taignakauss ning hulk väikseid sokolaadikomme ja aprikoositükke.

„Ma teen vendadele saiakesi,” selgitas ta ja võttis kapist suure ahjupanni.

„Kas ma saan sind kuidagi aidata?” pakkusin abi.

„Ei,” nähvas tüdruk, tehes mulle selgeks, et tema arvates ei ole ma saia küpsetamiseks ega üldse temaga vestlemiseks pädev.

„Mis sul nüüd vaja oli? Sa said ju oma jope kätte,”

„Ma tahtsin sinult midagi küsida,” pomisesin.

„Kuulan huviga!” ironiseeris punapea ja lükkas kuklitega täidetud plaadi ahju.

„Mida sa eile...miks sa ennast niimoodi keerutasid?” pärisin kõhklevalt, arvates, et plika saadab mu kohe pikalt ning viskab majast välja, kuid arvasin valesti. Selle tüdruku suhtes jäin alati eksima.

„Minu ja poiste ema läks ära,” lausus punapea vaikselt. Tema näos ei peegeldunud ühtegi emotsiooni. Arvasin, et ilmselt oli ta suurema kurbuse endast juba välja keerutanud.

„Lihtsalt läks minema?” küsisin üle.

„Pakkis asjad kokku ja läks minema! Jättis minu kolme- ja üheksa-aastast kasvatama, ise väga hästi teades, et isa ei ole kunagi kodus, et mind aidata, sest ta teeb ainult tööd!” ägestus Karty.

„Andeks, et urgitsesin,” punastasin kergelt.

„Vahet pole,”

„Ma siis lähen?”

„Mine jah, pane uks ka enda järelt kinni!”

„Homseni,”

Panin esikus oma saapad jalga, märkasin, et elutoa diivanil istuvad poisid vaatasid mind kurjalt. Vanem neist näitas mulle ülbelt keelt. Sulgesin vaikselt ukse ning kõndisin aegamisi kodu poole tagasi.

„Mis küll toimub selle tüdruku peas?” küsisin valjult, saamata ühtegi arukat vastust.

*

Kalendrisse vaadates selgus, et homme on selle veerandi viimane koolipäev. Üks neljandik sellest tobedusest hakkas läbi saama. Ülehomme tulevad ka Raul ja Elina koju ning kõik saab korda. Ma ei tunne end siis enam segadusse aetuna ega veidi eksinult. Õde-vend teevad paar lamedat nalja, räägivad oma koolielust ja juhtumistest pikemalt. Vahepeal sõidame vanaemale külla, sööme seal kõhud pannkooke täis ja aitame tal teha remonti, mis kestab juba paar aastat.

Nii uskumatu, kui see ka polnud, hakkas vastu ööd lund sadama. Sellist laia, valget lund, mis langes ikka veel rohelisele murule. Surusin nina vastu aknaklaasi ja jõllitasin üksisilmi. Taevas oli pilves ning õues oli kottpime. Ainult lumehelbed helendasid, kui lendlesid pöörasel kiirusel maapinna poole. Vaatasin Karty maja poole. Akendes põlesid tuled, kuid kaks last seisis õues. Õigupoolest oli neid kolm, tüdruk oli väikevenna oma puusale tõstnud. Seisid ja vaatasid vaikides lumesadu. Nad olid majaukse lahti unustanud. Mõtlesin, et lapsed saavad isalt kindlasti riielda, sest teadsin kui kähku moonakamaja maha jahtub, kuid siis meenus mulle, et nende paps pole peaaegu kunagi kodus, seega ei pruugi mees seda üldse märgata.

Öösel ei saanud ma kuidagi und, mulle tundus niisama linade vahel lösutamine täiesti tarbetu. Oleksin võinud teha ükskõik mida, olla kus iganes ma soovin. Mu meel muutus kurvaks, et maailm on üles ehitatud kindlatele seaduspärasustele, mis ei lase enamikul rahvast olla see, kes nad tegelikult tahavad olla. Inimesed elavad ikka malli järgi ja teevad asju, mida arvavad, et peavad tegema, unustades kõik muu, mis neid tegelikult köidab.

Mina tahaksin laulda. Teha häält ühes bändis, mille igal lool oleks sügav mõte, iga sõna aitaks inimestel leida tee iseendani. Paraku pole mul ühtegi bändi kusagilt võtta, ega ka neid mõttega sõnu. Mul pole tegelikult aimugi, kas minu hääl hakkaks inimeste kõrvadega kokku.

*

Istusin elutoas, oodates vanemate ning õe ja venna tulekut. Olin kaminasse tule teinud ja muidu külm tuba hakkas juba üsnagi palavaks muutuma. Klõpsisin tulutult telekanaleid, leidmata sealt ühtegi huvipakkuvat saadet. Kui kuulsin ukse taga kolistamist ja võtmete keeramist lukuaugus, hüppasin tugitoolist püsti ja jooksin esikusse. Isa ja ema pressisid end kitsast ukseavast korraga läbi. Mõlemad vabandasid kiiresti, et olid teise külje peaaegu maha jooksnud. Raul tuli rõõmsal näol, mõlemal õlal kõlkumas spordikott. Sinine oli tema oma, must kuulus aga õele.

„Kohe saad näha, mis trikiga Elina hakkama sai!” naeris ta ja patsutas mulle õlale.

Tüdruk hüppas karkudele toetudes tuppa.

„Tere, vennas! Kuidas läheb?”

„Minul läheb hästi,” muigasin, „aga mis sinu jalaga juhtus?”

„Liiga entusiastlik jalka mängimine,” tähendas Raul ja võttis jope seljast.

„Hoia korra mu karke, Stran!” palus õde ja hakkas saabast jalast võtma.

Togisin teda kiusu pärast karkudega, näitamaks välja pahameelt, et minu nimeks ei pandud Sander, nagu normaalsetel inimestel, vaid hoopis Strander, sest Elina suvatses sinna väiksena kaks tähte juurde öelda ning vanemad pidasid seda ääretult originaalseks ja geniaalseks vaimusünnititiseks.

„Lähme nüüd üles!” ütlesin õele, kui ta oli ülariided nagisse riputanud. Võtsin tüdruku kargud kaenlasse ja hakkasin trepi poole minema.

„Hei, kuule, sina!” hõikas plika ning hakkas ühel jalal mulle järgi kargama. Ta oli selles üsna osav, sai mu üsna ruttu kätte ning hüppas suure hooga mulle selga. Lendasime koos karkudega, hirmsa kolina saatel põrandale ja hakkasime valjult naerma.

Ülejäänud pereliikmed jooksid kiiresti kohale. Rauli näole tekkis kolossaalne irve.

„Strander, kas sul aru ka pealuu sees on? Teine on sant ja sa lükkad ta põrandale pikali!” õiendas isa.

„Hakka ükskord normaalseks!” lisas ema.

Suur oli nende imestus, kui me Elinaga veel rohkem naerma hakkasime ning siis sõbralikult teineteise käevangus trepist üles koperdasime. No tõesõna, mu õde on üks toredamaid inimesi siin maailmas! Mida see paps küll oma peas välja mõtleb?

Veetsime terve õhtu ning pool ööd Rauli toas, istusime ja rääkisime. Elina kirjeldas oma õnnetust kõigi heliefektide ja sõnadega, mis tema suust sel hetkel välja tulid, kui ta oma tiimikaaslasega kokku põrkas ja käkaskaela murule lendas.

„Pärast, kui traumapunktist tagasi olin, sõimasin selle eide ikka korralikult läbi. Täiesti uskumatult ebaaus on see, et tema pääses ainult marrastustega, aga mina pean neli nädalat karguga ringi siblima,” ütles õde.

Meie Rauliga vaid noogutasime entusiastlikult kaasa ja kirjutasime talle sinise ja musta markeriga valgele sidemele igasugu tobedusi.

„Mu õpetajad saavad ataki, kui nad näevad, et mu kipsil on sellised ilustused,” naeris tüdruk ja asus ka ise joonistama.

Mõned päevad hiljem hakkas Elina õhtusöögiajal naabritest rääkima.

„See tüdruk, kes moonakamajas elab, on täitsa tore,” tähendas ta nagu muuseas.

„Mis tüdruk?” ei saanud ema alguses aru.

„Ta mõtleb seda punapead,” selgitas isa.

Mina olin vait.

„Käisin täna jõe ääres jalutamas ja Karty oli ka seal. Ta räägib väga huvitavat juttu,” jätkas õde.

„Kuidas sa karkudega nii kaugele said?” imestas mamps.

„Lihtsalt läksin, ära hakka palun jälle, et ma ennast kurnan. Mulle meeldib ringi liikuda, sa tead seda!”

„Minu meelest pole nende laste vanemaid kunagi kodus,” märkis paps.

„Kust sa seda tead?” uuris ema ja pillas kogemata potikaane maha.

„Mis sa kolistad!” õiendas isa, „Mulle on lihtsalt jäänud selline mulje, tüdruk viib igal hommikul seda nooremat lasteaeda ja kui ma töölt tulen, siis nad tassivad alati kolmekesi puid ning kütavad ahju. Eile öösel ei tulnud mul und, käisin jalutamas, kell oli pool üks, kui nende isa koju jõudis. Vahetasime temaga veel paar sõna,”

„Imelik perekond,” pomises ema.

„Stran, kas see plika ei käi mitte sinuga ühes klassis?” küsis õde.

Tundsin, kuidas mul seest krampi kiskus ning ühmasin vastu, et käib küll ja uurisin seejärel hoolega oma taldrikut.

„On siis vahva pliks?” päris Raul, kes oli vist ainsana mu kohmetumist märganud.

Vahtisin teda tigedalt ja valetasin, et Karty on imetore tüdruk ja kõik saavad temaga hästi läbi. Nad poleks niikuinii mõistnud, kui oleksin neile rääkinud, et ta istub üksi viimases pingis, vaatab pidevalt aknast välja, on väga tõrjuv ja kurjade silmadega ning kõik kutsuvad teda tulehargiks. Mulle ei tahtnud kohale jõuda, et punapea oli minu õega sõbralikult lävinud ning põnevat juttu rääkinud. Miks ta siis minuga ei võiks suhelda? Kas Elina pole siis teistega sarnane ja igav? Silmitsesin vaikselt oma õde, kes rääkis juba millestki muust. Ta on alati kõnelenud rohkem silmadega. Isegi kui ta suu oli lukus, jutustasid silmad tuhandeid lugusid. Õde naeratas alati ning toimetas iseenese äranägemise järgi. Ta polnud tõesti nagu kõik teised.

„Kuradi Karty!” vandusin oma mõtetes, „Igavene salakaval mõrd, ta kindlasti teadis, et Elina sellest kodus juttu teeb. Pagana pihta! Miks ta ei võiks minusse normaalselt suhtuda? Miks ta peab olema selline üksik ebard, kellele kõik viltu vaatavad? Oleks ta veidikenegi vastutulelik ja sõbralik, saaksime suhelda, kasvõi hommikuti koos kooli minna.”

„Teeks ühe perekondliku piljardimängu?” pani Raul ette.

„Mina löön lahti!” hüüdis Elina ning ajas end toolilt püsti.

„Aga kes nõud...” ema vaatas ahastavalt söögilauda, aga lõi siis käega ja tuli teiste järel elutuppa, kus kaksikud juba hooletult palle lauale loopisid.

„Emps, seekord ära laelampi sihi!” hoiatas vend ja ulatas vanematele kiid.

„Et te seda ka ei unusta,” podises ta ja istus tugitooli, oma korda ootama.

„Teeme ikka vanade reeglite järgi?” kontrollisin.

„Jah, ilma reegliteta,” naeris õde ja lisas siis, „ikka vanaviisi,”

Veetsime terve õhtu viiekesi elutoas. Olin oma perekonnale südamest tänulik, et nad ei võtnud enam Karty eluolu jutuks.

*

Kui olin oma koduste ülesannetega lõpuni maadelnud, läksin parki jalutama. Kogemata, tegelikult ettekavatsetult, seadsin sammud moonakamaja poole. Olin riietunud vastavalt ilmale ning mul oli mõnusalt soe. Viimased eksinud lehed kõlkusid raagus puudel, oodates oma tundi. Ilm oli novembri alguse kohta üllatavalt pehme, väljas valitses juba hämarik.

Õigepea kuulsin puude vahelt naerukaja ning jalgade müdinat.

„Mileedi, kas tohin teid paluda tantsule?” küsis üheksa-aastane poisiklutt oma õelt, kes kandis pea maani ulatuvat paksu kampsunit.

„Aga palun,” vastas tüdruk.

Mõlemad kummardasid teineteisele sügavalt, võtsid teineteist käevangu ja asusid keereldes ringi liikuma. Kõige pisem istus toolil ning plaksutas käsi.

„Kuningas tantsib ka!” kilkas ta ning hüppas istmelt maha.

„See ei ole teie seisusele sobilik,” teatas vanem vend.

„Tantsin ka!” kilkas väike poiss ning asus olematu muusika rütmis peaga vehkima.

„See pole õige tants,” naeris Karty laginal ning haaras venna sülle ja loopis teda kõrgele õhku.

„Madis, võta ta jalgadest, kiigutame teda,” hüüdis plika ja pani poisi korraks maha.

Nad solgutasid kõige tillemat mõne minuti ning naersid kolmekesi nagu metsalised. Ma polnud kunagi kedagi neist niimoodi naermas näinud ega kuulnud. Tegelikult ei tundnud ma neid ju üldse.

„Mängime pisut palli ka,” palus Madis.

„Kui teil külm ei ole, siis võib küll,” lubas õde.

„Leemet, sul ei ole ju külm!” hüüdis suurem poiss ja viskas õele oranži palli.

„Kas tal seal jope all ka midagi on?” küsis Karty.

„Vahet pole, sul endal on ainult kampsun.”

Kuna maa oli lögane, kukkusid nad kõik mitu korda ning nende riided said peagi poriseks. Väikseim oli rohkem pikali kui püsti, aga see ei paistnud teda sugugi häirivat.

Ehmatasin end peaaegu surnuks kui pall minu poole lendas ning mu käed selle automaatselt kinni püüdsid. Lapsed jäid vait ning vaatasid mind õrna uudishimuga.

Astusin puude vahelt välja ning viskasin palli tagasi.

„Ma ei tahtnud teid segada!” vabandasin ja uurisin oma saapaninasid, mis olid sopakihiga kaetud. Tundsin, kuidas mu kraevahele langesid pisikesed vihmatilgad.

„Poisid, sadama hakkab, lähme tuppa,” lausus Karty ning vennad jooksid ruttuga maja poole, suurem aitas ukselävel Leemetil saapad jalast ja nad tormasid sisse.

Julgesin lõpuks klassiõele otsa vaadata. Vihma hakkas aina ägedamalt sadama.

„Tuled sisse või jääd välja?” küsis punapea.

Pidin vaeva nägema, et talle mitte suu ammuli otsa vahtida.

„Minu poolest võid sa õue ka jääda, aga mulle on alati õpetatud, et vihma eest on viisakas ligimesi varju kutsuda,”

Riputasin oma jope juba tuttavasse esikusse ning läksin Karty järel kööki.

„Poisid armastavad elutoas olla, mulle meeldib rohkem köögis,” tähendas plika.

„Elina rääkis ühel õhtul sinust,” laususin.

„Sul on tore õde, ta rääkis mulle päris palju oma elust. Mulle meeldivad avameelsed ja otsekohesed inimesed, muide. Ta ütles, et tal olevat kaksikvend ning väga tore ja vahva noorem vend,”

„Nii kohe ütleski?” ei uskunud ma.

„Jah, ta rääkis mulle teie perekondlikest piljardimängudest ja sellest ka, kuidas te põrandale pikali kukkusite,” naeris punapea.

„Kuradi lobamokk,” pomisesin ja küsisin, „mis ta sulle veel ütles?”

„Oma koolielust ja kipsi saamisest jutustas,”

„Elina ütles, et sa pidavat tema arvates väga huvitavalt rääkima,”

„Sa ei eelda ometigi, et räägiksin sulle kõike seda, mis talle?” Sõbralik pilk tüdruku silmades oli korraga kadunud ning ma tundsin end täieliku idioodina, et olin selle teemaga üldse nii kaugele purjetanud.

„Inimestel tuleb vahet teha. Ma pean sinu õde väga sümpaatseks, aga see ei tähenda, et meie oleksime automaatselt sõbrad!”

„Vabandust, ma ei mõelnud seda nii,” laususin vaikselt.

„Kõlas küll sedasi!” nähvas Karty ülbelt.

Vaatasin tema poole. Ta punased juuksed lebasid korrapäratult näol, põsk oli veidi porine nagu ka kampsun. Tüdruk nägi välja nagu olend teiselt planeedilt. Ma ei olnud kunagi kedagi taolist kohanud.

Karty ei pööranud pilku kõrvale, vaid vaatas mind pisut kurjalt, kuid otsusekindlalt. Tundsin end tibatillukese tolmukübemena, täiesti kõlbmatuma, et tema sõprust ära teenida.

„Kui ma pole kunagi näinud teistsugust elu, kui see, mis mul praegu on, kuidas peaksin pagana päralt oskama vahet teha? Millise mõõdupuu alusel ma inimesi hindan?” pärisin, tundes ära kerge ärritusenoodi oma hääles.

Klassiõde vaatas mind üllatunult ja naeratas: „Mina õpetan loomulikult! Kas sa küpsist soovid?”

Ta võttis kapist suure kausi ning pakkus mulle autosid, südameid ja põtru.

„Seal on šokolaaditükid sees. Igaks juhuks mainin. Mõnel inimesel on ju allergia. Kuigi, mis elu see ilma šokolaadita on?”

„Mulle meeldib šoks,” teatasin ja võtsin kausist ühe auto-kujulise küpsise.

Istusime mõnda aega vaikuses.

„Sul on põsk porine,” ütlesin vaikeslt.

Tüdruk äigas käega hooletult üle näo ja lausus: „Muudab elu igaveseks. Kuidas sa sellest lausest aru saad?”

Mõtlesin natuke ja vastasin: „Muudab elu igaveseks, kestma miljoneid aastaid. Muudab elu igaveseks,”

Karty vaatas mind veidi kohmetunult, tõusis ning läks kraanikausi juurde käsi pesema.

„Ma arvasin alati, et seda see lause just tähendabki, kuni ma lõpuks aru sain, et mõeldakse eluolu ja -korralduse muutumist. Sa ei kujuta ette, kuidas ma pettusin, taibates, et mitte keegi ei plaani elada nii suurejooneliselt, et elu muutuks igaveseks ja kõik mäletaksid sind. Kas sa jääd õhtusöögile?”

„Vabalt,” vastasin ning lisasin, „Mulle meeldiks elada igavest elu,”

Punapea naeratas vandeseltslaslikult.

*

„Oi, mis ime see on?” hüüatas ema peale õhtusööki.

„Kus on ime?” ei taibanud isa.

„Stran hakkas ise nõusid pesema.”

„See on küll imelik. Mis sa saada tahad, poiss?”

Mul oli siiralt kahju, et ei Elinat ega Rauli polnud kodus, et mind sellest täbarast olukorrast välja aidata. Nimelt kui nemad siin on, peseb mamps nõusid kasvõi lõbu pärast. Ta teeb selle vastiku töö ära ning ei sõida kellegi seljas. Kui kaksikud on aga kooli tagasi läinud, hakkab igavene jant, et pesku ma nõusid, triikigu pesu ja koristagu tube, sest ema on niivõrd kurnatud ja väsinud. Isegi siis, kui tema igisemisele järele annan, teeb ta alati näo, nagu oleks tegemist ilmatu uudisega ning tahaksin kindlapeale vanemate käest midagi saada.

„Ise sa vingusid, et sul on täna kiire. Mõtlesin, et pesen nõud siis praegu puhtaks, ma ei viitsi nendega pärast jännata,” laususin trotslikult.

„Issand, sa ei pea seda tegema, kui sa nii tige oled! Küll ma õhtul pesen ise,”

„Ei, sa tuled õhtul minu tuppa ja küsid, miks nõud pesemata on,” ütlesin vaikselt.

„Sa oled ikka häbematu sell,” teatas isa.

„Kui Elina ja Raul siin on, siis oskad küll pugeda ja normaalne olla. Tee seda vahelduseks ka, siis kui neid ei ole!” kädistas mamps.

Viskasin taldriku tagasi kraanikaussi, see tegi hirmsat kolinat, kuid ei läinud katki.

„Mida te ajate? Kas te ei taipa, et asi on teis, mitte minus? Teie olete kaksikutega koos igavesti toredad, aga nii kui nad minema lähevad, elate mu kukil nagu kupjad. Kurat, ükski minuvanune poiss ei pese kodus nõusid!”

„Sa ei peagi olema nagu teised,”

„Minge sinna samusessegi!” Vaatasin neid hetke tigedalt, lootes, et nad lõpuks taipavad, mida teevad, aga kuna mu vanemad on kohati kui nõdrameelsed, siis silmitsesid nad mind vaid väga kritiseerivate pilkudega.

Pesin käed kraani all puhtaks ning marssisin tigedalt oma tuppa, paugutades kõiki uksi, mis teepeale ette jäid.

„Idioodid!” röögatasin, lennutades esimese asja, mis mulle kätte sattus, vastu seina.

„Oh sa raisk,” pobisesin, avastades, et see oli minu telefon.

„Stran!” hüüdis keegi akna all.

Tõmbasin luitunud kardinad eest ning nägin õues seismas kahte klassivenda. Andre viipas mulle kutsuvalt. Mulle meenus, et pidime Ursula sünnipäevale minema. Tõmbasin kiirelt koduse särgi seljast ning vahetasin selle väheke viisakama vastu. Torkasin oma streikima hakanud telefoni teksade taskusse ning jooksin trepist alla.

„Kuhu minek?” hüüdis isa elutoast.

„Lähen poistega välja,” teatasin lühidalt, võtsin nagist oma jope, torkasin tossud jalga ning läksin, andmata neile võimalust mind mu varasema käitumise pärast koduaresti panna.

„Kellelgi talle kink ka on?” küsisin sõpradelt.

„Ah, mis sa põed, meie kohalolek on juba piisavalt suur kingitus,” naeris Andre.

„Ursule on päris raske midagi kinkida ka, tal on ju kõik kas olemas või siis lihtsalt ei sobi,” märkis Simon.

„Kuule, sul läks üldse meelest ära, et me minema pidime, onju?” naeris Andre.

„Ei läinud, meil oli kodus lihtsalt väike erimeelsus,” valetasin.

Ma ei saanud poistele ju ometi rääkida, et oleksin parema meelega täna õhtul koju jäänud. Võimalus lõngata oma klassikaaslastega peale kooli ja nädalavahetustel tekitas minus viimasel ajal kahtlasi tundeid. Nad kõik tundusid mulle veidi võltsid ning ära ostetavad, jutud kõlasid labaselt ning naljad ei ajanud enam naerma. Muidugi ma rääkisin alati kaasa, naersin koos teistega, aga samas lootsin igal hetkel, et keegi neist ei avasta kuivõrd sunnitud mu emotsioonid on. Oleksin pidanud kohe taipama, et tegelikult polnud keegi neist võimeline minu teesklust avastama, sest nad olid liiga ametis iseenda sobitamisega ettenähtud mallidesse.

„Kõik meie klassi omad on siin ju,” ütles Simon, kui Ursula maja uksest sisse astusime.

„Jah, nüüd on tõesti kõik siin,” kilkas sünnipäevalaps ning kallistas meid kordamööda, justkui poleks me alles eile näinud.

„Noh, seda uut hullukest ei ole, aga ma peaksin peast täitsa soe olema kui tema kutsuksin. Mine tea, pistab siin veel midagi põlema,” naeris Ursula. Poisidki irvitasid kaasa.

„Miks sa nii ütled?” küsisin veidi kurjalt.

Kõik jäid vait.

„Stran, kuhu su naljasoon jäi?” imestas Simon.

„Ilmselt jätsin koju,” laususin, „aga tegelikult ka, miks te räägite kõik temast halvasti? Me ju ei tunnegi teda,”

„Ilmselgelt ei tunne, ega hakkagi tundma, sest vaata kui ülbe ta on,” teatas lähemale tulnud Steffi.

„Võib-olla on asi meis, mitte temas,” Vahtisin tüdrukutele trotslikult otsa.

Tundsin kuidas kellegi raske käsi mulle õlale langes.

„Lõpeta!” ütles Andre vaikselt ning lisas siis palju valjemalt, „Paneme nüüd peo püsti, mis me siin ukse all ikka seisame!”

Otsekohe jätkasid kõik oma pooleli jäänud vestlusi, ainult Simon vaatas mind veidi võõrastava pilguga.

„Jäta,” ütlesin talle, „mul on lihtsalt sitt päev,”

*

Mõned päevad hiljem jalutasime esimest korda koos Kartyga koolist koju. See oli olnud puhas juhus, et maanteelt ära keerates nägin tüdrukut veidi ees pool minemas. Mul kulus veidi aega, et julgust koguda ning siis jooksin talle järgi.

„Tsau,” ütlesin ning märkasin, et tüdruk võpatas.

„Tere, Strander,”

Olime mõnda aega vait, üritasin pingsalt välja mõelda teemat, millest temaga rääkida.

„See, mis täna matas juhtus, oli täitsa tobe,” laususin lõpuks.

Plika vaatas mind veidi uneleva, eksinud pilguga ning noogutas.

„Isegi keegi tuupuritest ei julgenud suud lahti teha ja vastuseid lugeda. Neil oli niikuinii õigesti tehtud, huvitav, miks nad midagi ei öelnud?”

„Kõik teised olid ju vait, nii need, kellel tegemata oli, kui ka need, kellel tehtud ja kuna keegi ei tahtnud vastuseid lugeda, ilmselt kartes, et võib totaalselt ämbrisse panna, siis olidki kõik vait,”

„Seda...”

Karty katkestas mind: „Sul oli ju ka tehtud,”

Tundsin kuidas mu põsed kergelt õhetama hakkasid, peale kohmetusest üle saamist küsisin: „Aga sul endal? Kas sul oli tehtud?”

Tüdruku pilk oli suunatud kaugusesse, tema suu tõmbus sirgeks kriipsuks ning ta ütles vaevu kuuldavalt moka otsast: „Oli küll,”

„Miks pagana päralt sina siis midagi ei öelnud?” ägestusin võib-olla liialt.

„Usu, ma mõtlesin selle peale kõigis järgnevates tundides. Ma lihtsalt...Oh, nad kõik on kari lolle lambaid, kes ei saa midagi tehtud, ilma et keegi näpuga näitaks ja täpseid instruktsioone jagaks. Sa ei kujuta ette, kui sandina ennast tundsin, sest tänane mata tund tegi minust samasuguse ajudeta klooni nagu ülejäänud kakskümmend inimest.”

Tüdruku sõnad tegid mulle haiget. Ma ei suutnud täpselt otsustada, kas mind riivas rohkem see, et ta nimetas mind ajudeta lambaks või see, et ta oli sunnitud end tundma korraks meie kõigi sarnasena.

„Tuled sisse või?” küsis Karty, kui olime moonakamaja ukse taha jõudnud.

„Ma ei tea, natukeseks ju võib,”

*

Astusin koduuksest sisse ning kuulsin isa karjumas: „Kas sa oled lolliks läinud? Kuidas sul üldse taoline mõte võis pähe tulla?”

Läksin vaikselt elutuppa ning nägin isa vihaselt telefoniga mööda tuba sammumas ning ema veidike kohkunult tugitoolis istumas.

„Raul, kuidas sa aru ei saa! Mis mõttes miks? Sa ei lähe, sest mina ütlen nii!”

Mul kulus natuke aega mõistmaks, et paps karjub venna peale. Nüüd pidi küll midagi kolossaalset juhtunud olema.

„Kõik, lõpetame selle teema! Ja ma ütlen sulle, poiss, unusta see mõte heaga ära,”

„Mis...” tahtsin asjas veidi selgust saada.

„Mine oma tuppa, meil on emaga vaja natuke rääkida!” katkestas isa.

Olin vaevu trepist üles jõudnud, kui mu telefon helises ning venna närviline hääl rääkima hakkas.

„Mis teil seal toimub?”

„Mina ei tea, keegi ei räägi minuga ju,” kogelesin.

„Täitsa lõpp, vanamees on nüüd vist päris vihane. Miks ta pidi nii üle reageerima?”

„Millest üldse jutt käib?” küsisin pisut ärritatult.

„Mõtlesin, noh, et võiks järgmisel aastal välismaale õppima minna,”

Olin veidi aega vait, et mitte isa moodi karjuma hakata. Näen oma venda niigi vähe, aga kui ta oleks kusagil Saksa- või Inglismaal, hullem veel Ameerikas, siis oleks tegu ju tõelise kaosega.

„Ainult sina tahad minna, või Elina ka?”

„Mina üksi. Meil on Elinaga aeg viimaks ka midagi eraldi teha, kaua me ikka igal pool koos käime,” ütles vend veidi tusaselt.

„Seda muidugi. Kuule, pean nüüd lõpetama, eks varsti räägime jälle,”

Mul kulus päris pikalt aega, et seda uudist seedida. Mitte üks gramm minust ei olnud valmis Raulist lahti laskma. Hoolimata sellest, et kaksikud on kogu aeg kaugel, tulevad nad igaks vaheajaks ja mõnel nädalavahetusel koju ning mul on jälle maailma parimad õde ning vend. Kuidas peaksin hakkama saama, kui ühel päeval tervikust pool puudu on?

*

„Karty, kas sul oma puudumiste kohta tõend on?” küsis klassijuhataja, astudes sisse meie ajaloo tundi.

„Ei, ei ole,” lausus tüdruk viimasest pingist.

„Ja huvitav miks?” ajas pedagoog kiusu. Kogu klass jälgis toimuvat suure huviga.

„Isa ei jõudnud kirjutada,” teatas plika, laskmata end tähelepanust häirida.

„Ja kus sa siis olid, kui küsida tohib?”

„Mu vend oli haige,” ütles Karty.

„Neli päeva olid vennaga kodus?” ei saanud õpetaja täpselt aru.

Minu meelest hakkas see komejant kergelt üle piiri minema. Teadsin väga hästi, et väikesel Leemetil lihtsalt polnud kedagi teist, kes teda põetaks. Mis selles siis nii erilist on, et tüdruk oma venda hoiab?

„Tal oli palavik ja köha,”

„Ahsoo ja sina ei leidnud kooli tulemiseks aega?” nokkis meie muidu nii vaimustav klassijuhataja.

„Oleksin võinud ta tõesti üksi koju jätta, ainult pisike probleem on sellega. Minu vend on napilt nelja-aastane,”

„Ja su ema? Tema ei saanud vaba päeva võtta?” imestas õpetaja. Nihelesin toolil, tundes eneselegi täpselt teadmata miks, lemmikõpetaja vastu korraga suurt põlgust.

„Mul ei ole ema,”

Naine klassi ees jäi vait, kuid kogu klass kihistas naerda. Mis selles olukorras nii imelikku oli, et Karty perekond pole terviklik? Klassis käib päris kindlasti paar õpilast peale tema, kelle ema on kas surnud või elab mujal.

Pedagoog vahetas nagu muuseas kiiresti teemat ja läks varsti minema. Karty ei pööranud oma pilku akna taga seisvalt puult enam kordagi klassiruumi. Teadsin, et ta ei jaga kogu kollektiivi vaimustust õpetaja Karina vastu. Tundsin, et ei suuda ka ise teda enam klaasistunud silmadega imetleda.

*

Järmisel hommikul ei tulnud Karty kooli. Teda ei ilmunud ei teiseks ega kolmandakski tunniks. Akna alune viimane pink seisis tühjalt.

Kuna pidasin viimast kirjanduse tundi ääretult ebaoluliseks, lasin koolist jalga ning astusin moonakamajast läbi. Mingi ime läbi avas Leemet ukse ja vaatas mind natuke hirmunult.

„Karty köhib,” teatas poisike ääretu lihtsusega.

Astusin esikusse ning panin jope nagisse. Tüdruk lamas elutoa diivanil ning upitas end mind nähes püsti.

„Sina!” sosistas ta ehmunult, „Arvasin, et Madis tuli sõbra poolt varem koju,”

„Tulin vaatama, kuhu sa täna jäid,” Toetasin end õlaga vastu uksepiita ning vaatasin plika õhetavaid põski ning sassis juukseid.

„Kas sa ei peaks koolis olema?” päris Karty.

„Ma tulin varem ära. Kas sul on nüüd sama haigus mis Leemetil?”

„Ilmselt küll. Kerge kolmkümmend seitse koma üheksa ja hobuseköha,”

„Halb lugu. Klassijuhataja oli päris šokeeritud, nähes, et sind täna jälle pole,”

„Ükskõik, küll isa mulle kunagi tõendi kirjutab. Ma ei tea ainult, mis sellest pisikesest saab,” punapea osutas oma vennale.

„Mis temaga on?”

„Ma kardan, et ta jääb koos minuga uuesti haigeks, aga ma lihtsalt ei jaksa teda lasteaeda viia ja pärast järel käia,” ta kohendas oma tekki, „ja Madisele oleks see liiga suur vastutus,”

Vaatasin kuidas väike laps põrandal oma autodega mängis ja vahepeal kileda häälega „tuut-tuut” hüüdis.

„Vaene Leemet, tal käivad need haigused niigi raskelt,” sõnas tüdruk vaikselt.

„Võin teda ise viia!” pakkusin hetkeemotsiooni ajel.

Karty vaatas mind kahtlustavalt altkulmu.

„Oled sa kindel? Äkki keegi näeb sind,”

„Vahet pole. Pealegi, mul tuli üks mõte,”

„Minu vennaga seoses ära rakenda oma uitmõtteid,” muutus ta kaitsvaks.

„Ei, ühe teise asjaga seoses. Küll kooli tulles näed,” naersin.

Hommikul jalutasime koos Karty vendadega lasteaia poole.

„Kas sa oled mu õe peika?” küsis Madis.

„Ei. Ma olen ta klassivend,” vastasin kindlalt.

„Elad seal suures majas,” usutles poiss ning hakkas mulle oma koolielust rääkima.

*

„Mul oli kõige parem ema,” ütles Karty paar õhtut hiljem, kui istusime tema juures köögis. „Ta oli alati lõbus, silmad naeratasid vahetpidamata. Ema punus mulle kogu aeg nii usinalt patse, et mu juuksed kulusid ära, mängis mitu tundi järjest Leemeti ja Madise autodega. Tal oli üks suur punane vurr, millest keereldes kostus natuke nukker viis,” tüdruk tõmbas käega läbi oma juuste ning vaatas mulle kurvalt otsa.

„Meie vanas kodus oli köök majast eraldi. Tähendab, suur ahi oli garaaži kõrval. Ema ei kasutanud kunagi toas olevat elektripliiti, läks alati oma pottide ning pannidega läbi hoovi ja keetis ning küpsetas garaažis. Talvel oli nii kuratlikult külm, et sõrmed kukkusid otsas, aga jooksime ikka supipottidega läbi hoovi. Tead, see oli veidi imelik tunne, tulid soojast köögist jääkülma õue. See oli...tegime midagi koos, midagi, mis oli oluline. Sa ei saa vist aru, ega ei peagi saama. Kuramuse päralt, ma ei tea ise ka enam, mis soga ma suust välja ajan,”

Olin ikka veel vait ning murdsin küpsiseid sõrmede vahel pooleks.

„Ema ei kasvanud vist kunagi korralikult suureks. Ta pidas küll kuusteist aastat isa kõrval vastu. Tegelikult,” punapea jäi viivuks vait ning teatas siis veidi kurjal toonil, „ma ei ole valmis sellest rääkima. Üldse kohe ei ole. Anna andeks, Stran!” Tõusis püsti ning marssis köögist välja. Kuulsin kuidas tüdruk trepist üles trampis ja oma toa ukse kinni lõi. Õige pea lendas uks poole valjema paugatusega lahti ning plika jooksis trepist alla.

Karty jäi uksele seisma ning vaatas mind kohkunult, tema põsed punetasid kergelt ja silmades põlesid leegid.

„Mida ma teen?” küsis ta valjult iseendalt, „Kelleks sa mind teinud oled?” pöördus ta siis minu poole.

„Mis?” olin äkilisest süüdistusest ehmunud.

„Mina ei lõhu uksi ega jookse minema. Ma ei oleks pidanud sellest sulle isegi rääkima,”

Silmitsesin natuke napakat tüdrukut ja püüdsin mõista, miks peab üks inimene nii keeruline olema. Oleks rääkinud mulle, miks tema ema ära läks ja kõik.

„Sa ei tule sellise koormaga üksi toime, Karty, isegi minusugune saab sellest aru,” teatasin targalt.

Tüdruk istus taas kord toolile ning hakkas uuesti rääkima: „Emps armus ühte muusikusse. Ta on alati armastanud kõiksugu kunste, mida isa talle pakkuda ei suutnud. See mees aga oli tema unistus. Ema pakkis lihtsalt oma asjad kokku ja ütles, et tahab lõpuks ometi oma unelmad kinni püüda, elada südame kutse järgi. Ta purustas isa südame sajaks killuks, paps on sellepärast nii kaua tööl, et meie kolmekesi meenutame talle ema. Tal on nii valus, et ta ei suuda meiega isegi normaalselt rääkida,”

Mul oli korraga sellest ülbest ja vastikust punapeast väga kahju. Tahtsin teda kuidagi aidata, päästa tema koost lagunenud elu, aga ma ei saanud. Lihtsalt ei suutnud ega tahtnud endale üht lisakoormat võtta ja mässida end millessegi minust palju suuremasse. Samas tundsin uhkust, et Karty oma kõige kiivamalt hoitud saladuse mulle usaldas. Sellest poleks ju tegelikult midagi erilist olnud, kõigil võib taolisi asju juhtuda, aga ometigi tekitas tema jutt minus tunde, et tegu on millegi ülisalajase ning olulisega.

*

Õhtu oli täitsa pime ning jõudsin trennist koju just õhtusöögi ajaks. Juba esikus kuulsin köögist häält, mida seal igapäevaselt ei kõlanud. Astusin tuppa sisse ning nägin laua taga istumas oma venda.

„Sina!” hüüatasin.

„Mina jah. Ehmatasin sind või?” naeris poiss.

„Veidi kõhe hakkas jah,” teatasin ning istusin tema kõrvale.

„Mis sa siin teed?” ei jõudnud ma ära imestada.

„Ah, üks sõber sõitis siiakanti ja võttis mu ka kaasa. Paari tunni pärast sõidame tagasi.”

Ema ja isa vaatasid Rauli veidi pahaselt, ilmselt selle välismaale õppima mineku tuhina ja ka koolist puudumise pärast.

„Söö nüüd ruttu, mul on sulle üllatus!”

Seda polnud tal vaja kaks korda öelda. Kugistasin toidu välgukiirusel alla ning viisin nõud kraanikaussi.

Vennas kutsus mu oma tuppa ja ulatas mulle oma veidi kulunud kitarrikoti.

„Mis ma sellega peale hakkan?” küsisin imestunult.

„Õpid mängima,”

Tõmbasin luku vaikselt lahti ja võtsin pilli kätte. Tundsin sõrmede all siledat musta puitu ning kitarrikeeli.

„Aga sa ise?” pärisin.

„Ah, mul on kõvasti raha kogunenud, et jätkub Inglismaale minekuks ja veel uue kidra ostmiseks. Võta see endale, siis olen alati sinu kõrval. Ja kui ema tõsiselt hüsteeriasse läheb, võid talle alati sellega äsada,” pilgutas Raul silma.

„Sa lähed Inglismaale?” ehmusin.

„Nojah, tegime ema ja isaga selle lõplikult selgeks,”

„Kui kauaks?”

„Üheks õppeaastaks,”

„See on ju terve igavik! Ära palun mine!” ahastasin.

„Jää vait! Sa oled hullem kui Elina. Mida sa vingud nagu eit?”

„Ma lihtsalt ei taha, et sa ära lähed!” ägestusin.

„Ma lähen ju alles mitme-mitme kuu pärast!”

Vahtisime trotslikult tõtt. Venna silmis peegeldus mõistmatus ning minu omades kindlasti segu ärritusest ning ahastusest. Mida ma ilma temata peale hakkan? Kas me oleme Elinaga tõesti nii viletsad õde ja vend olnud, et meid niivõrd külmalt maha jätta? Lootsin kogu südamest, et Raul mõtleb ümber ja elu läheb vana rada pidi edasi.

„Hakka lihtsalt mängima,” ütles ta ja läks minema. Vend ei tulnud mulle isegi pärast head aega ütlema. Suutsin ta oma tujutsemisega vist põhjalikult välja vihastada.

Mul oli järgmisel hommikul paha olla, seega lubas ema mul koju jääda. Istusin aknaovas, venna kitarr süles ja põrnitsesin kasvava tigedusega noote ning akorde. Üritasin pingsalt meelde tuletada asju, mis Raul mulle suvel õpetas. Kui midagi isegi meenus, keeldusid sõrmed seda välja võtmast. Lehitsesin venna lugude kogumikku ning valisin sealt välja kõige lihtsamad. Võtsin ühe lehe ette ning otsustasin sellega rinda pista. Mängisin igat takti miljon korda, kuni need mulle pähe kulusid. Viimaks, kui arvasin ennast piisavalt osav olevat, tegin pisikese pausi. Märkasin, et halb enesetunne oli kadunud. Tundsin end üllatavalt hästi, isegi rõõmsalt.

Libistasin käega üle kitarril oleva graveeringu. „Sõnad - need ei tähenda midagi”, ütles kiri, mille Raul oli lasknud pillile teha. Ta oli selle üle veel ääretult uhke ning näitas seda igale vastutulijale. Sõnad ei tähenda tõesti midagi. Olulisi asju ei öelda kunagi välja, seepärast võimegi jääda nina maas kõndima, teadmata, mis või kes meile tegelikult korda läheb. Minu vend on alati öelnud, et sõnadega ei saa maailma muuta, loevad vaid liigutused, pilgud, näoilmed ja teod, mis peegeldavad reaalsust ja tegelikke mõtteid. Mida kauem kitarri süles hoidsin, seda rohkem hakkas mulle tunduma, et arvan ise samamoodi.

Veetsin terve päeva oma toas, üha mängides ja mängides. Unustasin ära kodused mured, torkiv reaalsus kadus silmapiirilt ja maailm muutus palju lõbusamaks ja lahkemaks. Tundsin end hästi. Mind ajas veidi muigama, et minu elu parim päev koosnes vaid nelja seina vahel istumisest ja kitarri mängima õppimisest. Mul läks endiselt väga palju sassi ning sõrmed tõmbusid krampi, kuid ma ei lasknud sel ennast segada. Üle pika aja tegelesin millegagi, mis mulle endale tohutult meeldis ja rõõmu valmistas.

*

Kui kell helises ning kõik noored klassidesse kupatas, püüdsin üle teiste peade Karty pilgu ning naeratasin talle. Tüdruk ei saanud minust aru ja kehitas vaid õlgu, loivates matemaatikaklassi tagumisse otsa.

Mul oli üle pika aja tõeline plaan, mis ei saanud kuidagi läbi kukkuda. Lasin tunnil paar minutit kesta ning hakkasin siis üsna valjult Simoniga vahetunnis pooleli jäänud teemal rääkima. Pinginaaber ei saanud alguses millestki aru, kuid oli varsti jutust sama haaratud, kui näitasin end ise olevat. Varsti ühinesid meiega ka Gert ja Andre.

Õpetaja üritas seda alguses ignoreerida, kuid käratas varsti meile üsna vihaselt, et jäägu me ometi vait ja lahendagu ülesandeid. Selle peale jätsin poistega vestlemise katki ja pöördusin õpetaja poole.

„Ma ei viitsi neid ülesandeid praegu teha!” teatasin resoluutselt.

„Tead, see pole üldse minu mure, et sa laisk oled,” ütles pedagoog vastu.

„Me teeme iga tund neid korrutamisi ja jagamisi. Astendamine on ka veel ja suurel hulgal muud jampsi, mille nimed mul praegu meelde ei tule,”

„Aitab, Strander!” röögatas õpetaja.

Jätkasin oma jutuajamist poistega veel mõned minutid ja siis tormas matemaatik klassist välja. Kõik kukkusid mult korraga pärima, et mis minuga ometi lahti on. Tegin näo, nagu oleks õpetajate kallal norimine mulle täiesti igapäevane asi. Seletasin neile, kuidas mul on matast lihtsalt niivõrd kopp ees ja ma ei taha neid tehteid üha uuesti vihikusse kritseldada.

Õpetaja astus uksest sisse koos klassijuhatajaga, kes vaatas mind veidi hämmeldunult ja pahaselt.

„Mida sa siin korraldad, Strander?” küsis ta minult.

„Ah, lihtsalt ei viitsi matemaatikat teha,” teatasin hooletult ja naeratasin.

Klassijuhataja unustas korraks, et peab kuri olema ja naeratas vastu.

„Mis me sinuga nüüd teeme?” päris ta veidi leebemalt.

„Vabastate aasta lõpuni mati tundidest?” Kergitasin kulme.

„See on häbematus!” kriiskas matemaatikaõpetaja.

„Kui sa seal poiste juures istutud ei saa, siis tõstame su kuhugi mujale,” teatas klassijuhataja.

„Ma ei lähe siit kuhugi!” protesteerisin, tundes ise rõõmu oma õigete arvestuste üle.

„Meil ei ole vabu pinke,” ütles ka Andre sõna sekka.

„On ikka küll!” hüüatas klassijuhataja, „Mine kõigi oma asjadega sinna viimasesse pinki, Karty kõrvale. Ja istud seal kuni õpetaja sulle muud korraldust ei anna,”

„Ma ei taha!” vingusin meelega.

„Kohe, Strander! Ja oma suu hoiad kinni!” käratas klassijuhataja.

Võtsin teeseldud vastumeelsusega oma asjad ja liikusin üliaeglaselt klassi teise otsa. Potsatasin valju matsuga toolile ja viskasin asjad plaksatusega lauale.

Klassijuhataja lahkus ning matemaatikapedagoog hakkas tundi edasi viima. Põrnitsesin mõnda aega tigedalt ühte punkti põrandal ning kui teised taas oma vihikutesse süvenesid, rebisin tüki paberit.

„See oligi minu suurepärane plaan!” kirjutasin Kartyle.

„Oli vast vägev vaatemäng,” kribast tüdruk kiiresti vastu.

Avasin oma vihiku ning hakkasin ülesannet lahendama. Õpetaja vaatas mind natuke aega kahtlustavalt ning jõudis siis järeldusele, et olen maha rahunenud. Kui Simon mulle küsivalt otsa jõllitas, tegin talle rahulolematuid grimasse ning andsin märku, et vahetunnis vestleme edasi.

„Kas su plaan oligi minu matemaatika-pinginaabriks saada?” tuli Kartylt varsti kiri.

„Jah,” vastasin lühidalt.

„See oli sinust väga... vahva!”

Kuna ma ei osanud selle peale enam midagi vastata, tegin näo, et kaklen numbritega ja olin tunni lõpuni vait.

*

„Kanalit viitsid vahetada?” küsisin emalt, kui istusime kolmekesi elutoas ja vaatasime krimisarja.

„Saade ei saanud ju veel läbi,” teatas mamps unelevalt.

„Ma olen seda osa näinud!” laususin trotslikult.

„Aga meie ei ole,” pahandas isa.

„Ma võin teile ära rääkida, mis lõpus juhtub. Pane palun korraks Eurosporti, nad näitavad seal täna lauda,”

„Mida nad näitavad?” ei tabanud ema.

„Lumelaua sõitu. Vahetad siis kanalit?”

„Mine metsa, poiss! Kanaleid ei pea kogu aeg klõpsima,”

Tõusin diivanilt püsti ja vaatasin vanematele otsa.

„Kas ma teie toas tohin telekat vaadata?” palusin.

„Eks sa mine vaata siis,” ühmas ema.

„Ei lähe kuhugi!” hüüdis isa rangelt, kui olin juba teise tuppa teel.

„Mis siis nüüd?”

„Sul ei ole vaja meie voodis lösutada, endal mustad riided seljas ja meie peame seal veel magama!”

„Ma ei tea, lähen panen siis miski pidžaama selga või?”

„Ei lähe meie tuppa lihtsalt, hingad kõik õhu ära”

Ema liigutas end diivanil ja justkui ärkas.

„Las ta läheb, pärast teeme aknad lahti ja ega ta riided väga mustad ka ole,”

„Jah, paps, see on kõigest teleka vaatamine, mitte midagi hullu,” ärritusin kergelt.

„Kui see on kõigest teleka vaatamine, siis miks sa tigetsed? Mine üleüldse oma tuppa. Sul õppida ei ole tarvis?”

„Minge õige sinna sammusessegi!” röögatasin ja marsisin elutoast välja.

Kõigest teleka vaatamine! Kas sul õppida ei ole vaja? Miks nad peavad koguaeg nii hirmsad tähenärijad ja kuivikud olema. See ei oleks neid ju tapnud, kui oleksin nende toas natuke aega olnud. Hingan nende õhu ära - nii tobeda asja peale võib tulla ainult minu isa.

Kuna ma ei soovinud kauem kodus olla, jooksin läbi pargi Karty poole. Ta oli mind nähes taaskord natuke kohkunud, tüdruk oli seda alati.

„Isa on kodus?” küsisin jutu alustamiseks.

„Nalja teed või?” muigas plika ja uuris, kas soovin süüa.

Läksime koos kööki ning ta otsis mulle kapist taldriku, kuna mu kere oli üsna hele. Karty oli vendadele keetnud kartuleid ning uuesti üles soojendanud eilse prae. Madis oli juba lõpetanud ning vaatas elutoas telekat, ainult Leemet istus trotslikult oma toolil ja vaatas ninaesisega tõtt.

„Ta ei taha süüa. Leemet ei söönud lõunal ka ja nüüd ma ei saa lasta tal minema minna, kuna tal on kindlasti kõht tühi,” selgitas punapea.

„Mul on isu täis,” teatas väike poiss ja tahtis end toolilt maha libistada.

„Sa ei lähe kuhug! Sa pole suutäitki söönud, ära aja mulle jama!” kurjustas õde ja ulatas mulle taldriku. Ise istus venna kõrvale ja võttis pisikese kahvli kätte.

„Davaika, sööme nüüd!” lausus ta reipalt ning torkas kartuli kahvli otsa.

Laps surus huuled tugevalt kokku ja suunas pilgu mujale. Jälgisin seda tsirkust mitu minutit, kuni tüdruk lõpuks alla andis ja pisikese lihtsalt kuu peale saatis. Karty marssis mulle juba tuttavate raskete sammudega köögist välja ning läks Madise juurde.

Jäime Leemetiga kahekesi, teine teises laua otsas. Sõin kiirelt oma taldriku tühjaks ning istusin poisile lähemale.

„Sulle küpsised maitsevad?” pärisin.

„Jah,” ohkas väikemees raskelt.

„Äkki sa sööd natuke ja siis otsib õde sulle küpsist või kommi?”

„Mul on isu täis,” lausus pisike ja toetas pea lauale.

„Ära jama! Kas sulle meeldib siis Kartyt kurjaks ajada?”

„Ei taha! Siis ta karjub ja nutab,” Leemet hakkas igasuguseid grimasse tegema.

„Aga söö natuke, siis ta ei ole pahane,”

Vahtisime mõne hetke tõtt ning siis võttis poiss kahvli kätte ja hakkas vaikselt sööma. Üritasin ette kujutada oma klassiõde hüsteeriliselt mööda tube jooksmas, karjumas, pisarad ojadena mööda põski voolamas. See kujutluspilt ei tundunudki mulle nii väär, sest Karty oli tõepoolest väga tujukas ja emotsionaalne inimene. Ta ei suuda ühtegi mõtet ega tunnet endateada hoida ning iga pisim välgatus peegeldub väga selgelt tema silmis ja näoilmes.

Kui Leemet lõpetas, palusin tal elutuppa minna ja õele öelda, et sai söödud. Lükkasin ta õrnalt ukse vahelt sisse ning läksin ise järgi.

„Mul on isu täis,” teatas poisike.

Madis pööritas selle peale vaid silmi, aga Karty käskis kohe kööki tagasi minna. Tüdruk vaatas mulle süüdistavalt otsa, aga muutus siis kummaliselt kaameks. Rõõmustasin, et mul õnnestus talle ainuüksi pilguga selgeks teha, et poisil on tõepoolest söödud. Esimene asi, mida sellelt plikalt õppisin, oli enda maksma panemine pelgalt liigutustega, sest sõnad ei aidanud alati. Mind pani muigama arusaamine, et klassiõde on selle seisukoha pealt just nagu Raul. Sõnad - need ei tähenda midagi.

„Kas ma nüüd saan küpsist?” uuris Leemet ja vaatas kordamööda mulle ning Kartyle otsa.

„Mis?” ei taibanud tüdruk.

Kehitasin selle peale õlgu ning istusin Madise kõrvale. Tüdruk tõusis nõutult püsti ja läks maiustusi otsima.

„Eriti kaval oled ikka!” lagistas Madis.

*

Kell oli juba üsna palju, kuid istusime ikka Karty köögis ning ajasime sisutühja mula. Tüdruku väikevennad olid ammu magama aetud, kuigi nad sellest just suures vaimustuses ei olnud ja üsna tugevalt oma vastumeelsust välja näitasid. Mõlemad kartsid õe pahameele alla sattuda ning olid sunnitud lõpuks ikkagi alistuma, Kartyle oli ilmvõimatu vastu vaielda. Kui keegi siin ilmas üldse teab, mida tegelikult tahab, siis on see tema.

Pidime mõlemad ehmatusest sussid püsti viskama, kui köögi uks irvakile läks ning vöödiline kass sisse lipsas. Loom hüppas nõtkelt taburetile ja seadis ennast istuma, vaadates ootusärevalt meie poole.

„Ma ei teadnud, et teil kass on,” laususin viimaks.

„Sain ise ka alles eile teada. See triibik ilmus eile kes teab kust välja ning kolis omavoliliselt sisse. Poisid olid temast nii suures vaimustuses, et ma ei raatsinud teda välja ka lüüa,”

„Mis su isa sellest arvab?”

„Äh, see pole tema mure, ta käib siin ainult magamas ja vahel harva söömas, ta ei teagi, et meil nüüd Potter on,”

„Mis asi teil on?” ei saanud ma aru.

„Poisid panid kassile Potter nimeks, ära minu otsa vaata,” Karty oli natuke aega vait ning lisas siis ääretu siirusega, „Ta ei ole ju üldse Potteri nägu,”

Hakkasin südamest naerma, silmanurkadesse tekkisid lausa pisarad, mille kiirelt minema pühkisin. Ma tõesti ei tea, miks reageerin mõnikord lihtsate asjade peale, nagu oleks tegu millegi erakordsega.

Kumbki meist ei kuulnud automürinat, seega ehmatasime uuesti, kui keegi välisuksest sisse astus.

„Karty, kas sul on külaline?” küsis madal hääl esikust.

Tüdruk ei vastanud enne, kui mees kööki astus.

„Tema on minu klassivend ja ühtlasi ka selle maja omaniku poeg,” teatas plika tähtsalt.

„Tervist,” ütles mees ning surus mul kätt. Leidsin, et see olukord oli pisut koomiline.

„Oi, kas meil on kass?” imestas ta, nähes nüüd juba aknalaual magavat Potterit.

„Poisid võtsid!” teatas Karty kähku ning vaatas isa suurte silmadega.

Äkki kostus ülakorruselt vali hüüe: „Õde! Õdeõdeõde!”, punapea hüppas toolilt välgukiirusel püsti ning jooksis üles.

Mees vaatas mulle uurivalt otsa ja täheldas, et ei tea, mis see nüüd küll oli. Mul pidi suu lahti vajuma, et üks isa saab olla niivõrd süüdimatu ja oma lastest võõrdunud, et imestab, kui tema poeg öösel üles ärkab.

„Nii et sina oled siis minu tütre klassist. Käid sa siin tihti?” üritas ta vestlust alustada.

„Mõnikord astun läbi,” ühmasin, tundes, et ei suuda selle mehega normaalselt läbi saada.

„Seda ma mõtlesingi, et sa vist väga tihti ei käi, kuna me pole ju varem kohtunud.”

Korraga hakkasid minu põsed õhetama ning tundsin end meeletult vihasena. Kelleks ta ennast õige peab? Meie pole varem kohtunud, kuna teda ei ole ju kunagi kodus. Mõne korra all mõtlesin tegelikult pea viit korda nädalas.

„Teil on väga toredad lapsed,” ütlesin talle ning lisasin sapiselt, „Aga teie seda muidugi ei tea.”

Karty isa vaatas mind hämmeldunult ja neelas hetkeks vist keele alla.

„Mida sa sellega öelda tahad?”

„Me pole varem kohtunud, sest te ju ei elagi siin. Kui Karty haige oli, viisin mina Leemeti lasteaeda, olen isegi mõnel õhtul aidanud tal poistele süüa teha ja nendega mängida. Ma olen isegi teie kuramuse majas koristanud. Kus te ise siis olete? See kõik ei ole ju Karty kohustus,”

„Sa ei tea meie elust mitte midagi,” lausus ta veidi ähvardavalt.

„Tean ikka küll, ilmselt isegi rohkem kui teie.”

Vahtisime teineteisega tigedalt tõtt, kuni tuli Karty ja teatas, et Leemet oli uuesti magama jäänud.

„Mis lahti on?” päris tüdruk imestunult ja vaatas kordamööda oma isa ja siis minu otsa.

„Ma lähen koju, kell on täitsa palju,” teatasin.

„Eks see aeg ole jah mitu,” kasutas plika oma väikevenna geniaalset lauset.

*

See oli kõige esimene laupäev, mille veetsin moonakamajas. Varemalt olin nädalavahetustel ikka oma asjadega tegelenud, sõpradega väljas töllerdanud või kodus passinud. Sel nädalal jätsid Elina ja Raul tulemata, kuna pidid niikuinii jõuluvaheajaks koju saabuma. Mul polnud ühtegi kindlat plaani ning otsustasin veidi oma vabast ajast jälle Karty juures veeta.

Istusin juba koduseks muutunud elutoa diivanil ning vaatasin, kuidas tüdruk vendadega mängib. Leemet ei saanud kuidagi vurri keerlema pandud ning Karty pidi teda aitama. Minu meelest oli pisut naljakas, kuidas mu klassiõde põrandal kükitas ning suure pühendumusega mänguasja kallal nokitsema hakkas. Minu jaoks oli suisa imeks pandav, et keegi saab teha midagi nii lihtsat säärase pühendumuse ja kindlameelsusega. Küll aga jahmatas mind plika nägu, kui asjake maas ühte tundmatut viisi mängima hakkas. Võõras oli see lugu muidugi ainult minule, sest kõik teised toasolijad kangestusid otsemaid ning jäid šokeeritult põrnitsema. See oli üsna hirmus, kuidas nad kivistunud ilmetega vurri passisid. Alles siis, kui muusika lõppes, ärkasid nad uuesti ellu.

„Emme,” sosistas kõige pisem.

Karty hüppas püsti, haaras lelu kaenlasse ning toppis selle esimesse ette juhtuvasse kappi.

„Paneme selle parem ära,” sõnas ta.

„Emme ei tule kindlasti isegi jõuludel,” ohkas Madis. Tema rohelised silmad läikisid pisaratest.

Tüdruk istus minu kõrvale ning peitis näo kätesse. Mõlemad vennad hüppasid kohe püsti ja tormasid ta juurde. Leemet pressis ennast tema sülle ja Madis võttis õelt ümber kaela kinni.

Tundsin ennast üleliigsena. See oli nende mure ega puutunud mingil moel minusse. Olin lihtsalt üks närune klassivend, kes ainult siis sõber on, kui kedagi tuttavatest lähedal pole. Tahtsin, et nad kolmekesi teaksid, et saan aru, miks kurvastavad, et mõistan täielikult, miks nad seda kõike nii raskelt üle elavad.

Veidi mõtlematult nihkusin neile lähemale ning libistasin käega üle Karty punaste juuste, mis olid nii pehmed ja siledad.

„Te saate hakkama!” üritasin positiivselt kõlada ja tõmbasin käega veel ühe korra üle juuste, mis jätsid minu sõrmedele õrna kirsi lõhna.

„Palun andeks, kui ma kuidagi ebaviisaks olen, aga, Karty, miks sa teed teatud asju, noh, nii nagu sa teed?” küsisin tüdrukult samal õhtul.

„Mis mõttes nii nagu ma teen?” ei saanud tema aru.

„Sa praed kartuleid ja teed üleüldse süüa kuidagi teistmoodi. Paljusid asju teed teisiti. Saad ju küll aru, mida ma öelda tahan!”

„Ega ikka ei saa,” muigas plika.

„No kurat, mida sa kiusad minust? Tead ju, et ma ei saa enda väljendamisega alati hakkama,” torisesin.

„Olgu, ma taipasin juba esimesel korral, mida sa teada tahad. Sind on lihtsalt nii vahva kiusata. Uskumatu, et keegi võib sääraste imepisikeste asjade peale ärrituda,”

Vaatasin talle kulm kortsus otsa ning panin punapea millegi pärast hüsteeriliselt naerma.

„Tegelikult,” sõnas ta, kui oli minu üle naermise lõpetanud, „neid asju, mida mina niivõrd teisiti teen, tegi ka minu emps, kellele omakorda jäid need kombed külge vanaemalt. Meie peres on tohutult traditsioone, millest peaaegu alati kinni peetakse. Vanaema kartis, et nüüd, kus minu ema jalga lasi, jätan selle kõik, kus seda ja teist, aga mina ei raatsi. Vähemalt on siis elus mõni asi, mis raudpolt kindlalt töötab ja kunagi ei muutu.”

„Mis sinul muudatuste vastu on?” sain lõpuks sõna suust.

Mind ennastki hämmastas üsna tihti, et suudan Karty pikki jutlusi vahele segamata lõpuni kuulata. Tavaliselt katkestan inimeste monoloogid poole sõna pealt ning hakkan rääkima millestki muust. Ma lihtsalt ei jaksa väga pikka aega vait olla ning mulle on alati tundunud, et kui ma kohe midagi ei ütle, saadakse minust võib-olla valesti aru või ei võeta üldse arvesse. Ilmselt mängib siin rolli see, et tegu pole tavalise olukorraga, Karty pole mingil juhul normaalne tüdruk.

Taipasin, et ta ei vastanud minu küsimusele, seega kordasin seda igaks juhuks.

„Mida sa urgitsed?” nähvas plika, „Arvad, et mul on kerge kellelegi sinusugusele tunnistada, et ma kardan hullupööra muutusi?”

Põrnitsesin teda suurte silmadega, suutmata uskuda oma kõrvu.

„Jah, mis nüüd on? Lähed kuulutad tervele linnale, et see loll plika polegi miski hulljulge ahv, kes absoluutselt iga lolluse omal nahal ära proovib, sest teisi ta ei usalda?” Tüdruku silmades lahvatas põlema leek, mis andis tema näole väga kurjakuulutava ilme.

„Ma lähen minema siis, kui sina mind ei vaja!” kähvasin, hüppasin köögitoolilt, mis mulle juba väga armsaks saanud oli, püsti ja tõttasin esikusse, kus võtsin oma jope ning tormasin uksega lammutades külma, talvisesse õhtusse.

Säherdune vastik ja isekas tüdruk! Mina annan endast kõik, et proovida temaga läbi saada, et tal oleks keegi, kellega selles pärapõrgus suhelda. Totaalne narr olen, et endast nii palju taolise egoisti jaoks annan. Mida ma üldse mõtlesin, kui arvasin, et meie temaga saame sõbrad olla? Kartyle ei meeldi sarnasused ja mina olengi vaid üks suur sarnasus.

„Stran, kuhu, pagan võtaks, sa nüüd lähed?” kuulsin vaikset häält enda selja tagant.

„Sinna, kus sind pole!” tigetsesin ja jätkasin minekut.

„Kuradi sitapea!” hüüatas tüdruk kogu südamest ja jooksis mulle järele.

Kujutage pilti, tema, maailma kõige suurem „ise”, tuli mind tagasi paluma.

„Sa oled nagu mingi eit,” tähendas Karty, olles minuni jõudnud.

„Kas sa ei ole juba piisavalt teinud, et mu tänane õhtu ära rikkuda?”

„Jeekim, mis sa arvad, et see oli mul plaanis või? Sa said jälle valesti aru. Ma ei tahtnud sind ennemalt kuidagi solvata,”

„Miks mina alati valesti aru saan? Võib-olla on asi sinus? Et sina ei oska ennast lihtsalt õigesti väljendada? Äkki on kogu see hiiglaslik segadus hoopis sinus, mitte minus, kes ma olen niivõrd sarnane iga teise inimesega tänavalt?” Tundsin end veidi kohmetult, aga samas hiiglama hästi, olles selle kõik välja öelnud.

„Mida sa praegu ütlesid?” Tüdruk muutus korraga näost väga kaameks.

„Ma ütlesin, et sa oled üks isekas siga, kes pole millegagi rahul ja püüab oma nii kuradima haiglasi ja kättesaamatuid unistusi ning ajab sellega kõik inimesed lihtsalt lolliks! Sa oled täielik nuhtlus, sa ei ole kunagi rahul! Ma üritasin, sa ei suuda eladeski ette kujutada, kuidas ma üritasin olla sinu vääriline, et sa võtaksid mind kui oma sõpra, aga see on lootusetu!”

Lihtsalt vaimustav on rääkida midagi, mis tuleb otse südame põhjast, ilma et keegi sulle vahele segaks ja mõne jabura repliigi loobiks.

„Kas ma palusin sind oma sõbraks?”

„Ei. Aga ma... Sa ajad mu hüsteeriasse! Ma annaks sulle hea meelega peksa, kui sa tüdruk ei oleks. Võib-olla selles su häda peitubki, et sa pole kunagi peksa saanud oma ülbuste eest.”

Plika kukutas end teeraja kõrval olevasse lumehange pikali ning ohkas sügavalt. Vaatasin teda imestunult ning tõdesin, et see tüdruk suudab igal hetkel üllatada.

„Sa oled kõige parem inimene, Stran. Ausalt, sa oled maailma parim-”

„Segast peksad?”

„Ei. Sa oled tõepoolest suurepärane inimene. Mul hakkab halb, kui mõtlen, et ma sinuga nii sandisti käitusin,”

„Millest selline avastus?” imestasin ning võtsin tema kõrval hanges istet.

„Keegi pole eladeski julgenud mulle kõike seda välja öelda. Olen alati aimanud, et inimesed nii arvavad, aga ükski pole seda kunagi tihanud tunnistada. Sa oled fantastiline!” kilkas klassiõde ja kallistas mind. Vajusime mõlemad mõne sentimeetri võrra sügavamale lumme.

„Katsu ennast vaos hoida! Pealegi, ma ei pruugi sulle eladeski andeks anda,”

„Ole nüüd!” hüüatas punapea ja tõmbas oma kampsuni, mille küljes rippusid lumetükid, tihedamalt ümber. Ta ulatas mulle käe ning tõmbas mu püsti.

„Saadan su koju?” pakkus Karty.

„Idioot, sa külmud ära ju,” turtsatasin.

„Vahet pole, lähme nüüd!”

Olime natuke aega kõndinud, kui ta minu lumme lükkas ja ise valjult naerma hakkas.

„Sa oled imelikus tujus,” torisesin end üles upitades.

„Elu ei ole enam kunagi endine,” kehitas Karty õlgu ning tõukas mu uuesti pikali.

Kargasin ropult vandudes püsti ja hüppasin tüdrukut kaasa tõmmates järgmisesse hange. Ta krimpsutas minu alla jäädes nina ja pomises midagi arusaamatut.

„Ma jätan su ööseks siia. Hommikuks oled ilus jääkuubik valmis, vaatame, kes siis naerab,” laususin, näitamata välja ühtegi emotsiooni.

„Sa ei teeks seda,” muigas plika ja vehkis peaga.

Hakkasin talle tasapisi üha enam lund peale kuhjama, seda hoolega kinni patsutades. Punapea lõkerdas naerda. Kui olin ta üleni lume alla matnud, vaid pead välja jättes, astusin eemale ning vaatasin uhkelt oma kätetööd.

„Ma ei saa ju välja!” hüüatas klassiõde, üritades end püsti upitada.

Halastasin talle viimaks ning kaevasin ta välja. Aitasin tal end lumest enamvähem puhtaks kloppida ja läksime siis edasi.

„Mul on ropult külm,” sosistas ta mõne aja pärast, endal hambad plagisemas.

Võtsin tüdrukul ümber õlgade kinni ning lubasin talle, et minu juures on kindlasti soe.

„Täna juhtus kuidagi palju,” sõnasin.

„Mõnel päeval juhtubki mitu olulist asja, teisel jälle mitte ainsatki,” tähendas plika, kui oli oma suu uuesti kontrolli alla saanud.

Ta ümises ühte tundmatut viisikest, värises külmast, juuksed olid natuke lumised ja põsed punetasid. Sain aru, et olin leidnud sõbra, kellega võib lõpuni aus olla, ilma et ta sind ära põlgaks ja kuu peale saadaks. Kuigi tüdruk seda ei tunnistanud, teadsin, et me oleme sõbrad.

*

„Stran, kas sa saad korraks tulla?” hüüdis ema trepimademelt.

„Mis jälle? Ma hakkasin just koristama. Mida sul jälle tarvis on?” porisesin ning jooksin alla.

„Kui sa minuga sellisel toonil räägis, siis ma ei taha midagi,” nähvas mamps ja läks kööki tagasi.

„No pagan, räägi välja, mis tarvis on!”

„Mine korista edasi!” hüüti mulle vastu ning seejärel oli kuulda hirmus kolin.

„Mida sa teed seal?” röögatasin ning tormasin kööki.

Ema oli kõik ülemisel riiulil asuvad potid ning pannid alla tõmmanud ja seisis nüüd nende keskel, vaadates mulle parastavalt otsa.

„Mul oli supipotti tarvis,” Naine kehitas õlgu ning asus koristama.

„Seda oleks võinud lihtsalt öelda, ma oleks ju tulnud ja selle sulle andnud,”

„Sa oled kogu aeg nii tige, ma ei julge midagi küsida,”

„Mina ei ole kuri, sina ajad mu lolliks oma koristamise, triikimise ja miljoni muu asjaga, mida tegelikult üldse teha tarvis pole...„

„Ära räägi minuga niimoodi!” kriiskas ta vahele.

„Miks sa üleüldse tooli ei võtnud, et ülemiselt riiulilt asju kätte saada?” küsisin lõpuks, lükates viimase anuma selle kohale tagasi.

„Ei tulnud selle peale,” lausus ema lihtsameelselt ning läks pliidi äärde tagasi.

Õhtusöögilauas küsis isa emalt, et kas too laste kingid ikka ära pakkis. Selle peale vastas mamps väga pahaselt, et kust tema pidi säärase aja võtma, tõusis püsti ja marssis minema.

„Kuule, poiss, ega sul midagi selle vastu ole, kui oma kingi millalgi hiljem saad?” päris isa.

„Miks ma seda homme saada ei või?” ei taibanud mina.

Paps oli mõnda aega vait ja ütles siis väga vaikselt, et nad pole mulle veel midagi ostnud. Vaatasin teda veidi ehmunult, saamata aru, miks oli mulle siis nii kontimurdev midagi soetada. Pealegi olid nad Elina ja Rauli kingid juba novembris ära ostnud.

„Me emaga ei suutnud otsustada, mida sul vaja võiks minna ja sind ei ole ju enam kodus ka eriti, me ei tunne sind enam absoluutselt,”

„Appi!” hüüatasin ning hüppasin toolilt püsti, paisates selle ümber, „Te olete nagu kaks pubekat. Ma olen kuusteist ja ei istu igal õhtul kodus! See on täiesti normaalne, et te teaksite. Kuidas sellised idiootlikud mõtted teie pähe üldse saavad? Ise ka taipad, mis sa suust välja ajad, paps?”

„Rahune maha!” katkestas isa ning tõstis minu tooli püsti.

„Ausalt öeldes, te ajate emaga koos mu öökima. Miks te paganama päralt ei võiks minuga ka nii normaalsed olla, nagu kaksikutega?”

„Nemad on juba täiskasvanud inimesed, ise teavad, mis teevad!”

„Ja ometigi läksid sa arust ära, kui Raul teatas, et läheb Inglismaale. Te olete koos peast täiesti soojaks läinud,”

„Tore teada, mida sa meist arvad,” ütles isa emotsioonitult ning viis nõud kraanikaussi.

Läksin, ise püha viha täis, oma tuppa ning lõin ukse kinni. Seinakell rappus, vajudes veidi viltu.

„Hullumaja! Täielik idiootsus! Raisk!” sõimlesin omaette ning lennutasin end voodile pikali.

Vahepeal tundub mulle, et ei suuda kontrollida oma elu, mõtteid, tundeid, üldse midagi. Miski ei muutu, kui üritad, seega võib ka üritamata jätta. Lihtsalt alati suudab keegi minu suurepärase äraolemise perse keerata. Tunnen ennast pisut opakana, üritades järjepidevalt rajada sellist keskkonda, kus mul oleks hea olla. Imelik on see just seepärast, et säherduse situatsiooni loomine võtab ropult energiat ning lõpuks läheb ikka untsu. Iga viimast kui inimest, keda tunnen, ärritab teadmine, et keegi tunneb end hästi ja tal läheb paremini kui sinul. Elu on servast-servani täis silmakirjalikkust ja valskust. Pole ime, kui ausus ja tõde ühel heal päeval välja surevad, sest alustame oma valedega juba hommikul silmi avades. Iga päeva alguses kui äratuskell heliseb või emps ukse taga lammutab, sisendan endale, et see kõik peabki nii olema ja ma ei saa midagi parata. Luiskan. Võiksin ära minna kuhugi kaugele, magada terve päeva, teha asju, mis mulle meeldivad ja kohtuda inimestega, kes viitsivad ja tahavad sõbrad olla. Unustada, et mul oli kunagi elu äratuskellade, hüsteerias ema ja tuimavõitu isaga. Ei tunneks enam oma klassikaaslasi ega õde-venda. Oleksin täiesti uus inimene, miljon võimalust jalge ees, suur ja lai ilm ainult minu järgi ootamas. Mul pruugiks lihtsalt ära minna ja ei kunagi enam siia lollimajja naasta.

Kõige lihtsam on taolisi asju oma peas plaanida ning teistele rääkida. Tegelikult ei käi need asjad nii. Täiesti võimatu on ühel hetkel alustada nullist, sest selles materiaalses ilmas on igal inimesel dokumendid ja mõni poolearuline sugulane, kes ta viimaks ikka üles otsib.

Kui Karty ütleb, et saatku ma terve inimkond kuradile ja olgu just see, kes tahan olla, siis teab ta sisimas, et see on võimatu. Keegi ei saa elada ilma sõprade ja tuttavateta enese ümber. Karjainstinkt ning sada muud tungi sunnivad lõpuks ikka endale seltsilist otsima, edasi paljunema ja proovima alistada ning vallutada kõiki vähegi puutumatuid kohti maamunal.

Mul pole piisavalt sõnu, et teha selgeks, kuidas vihkan seda, et inimesed peavad oma nina toppima igasse kohta, uurima kõigi teiste liikide elutegevust ning seda kõike mõista proovima. Kas oleks raske elada teadmata, milline näeb välja sipelga sisikond või kuidas küll mõtleb elevant. Niikuinii ei suuda keegi neid asju täielikult mõista, seega miks üldse teha, kui nii või naa täit tõde välja ei selgita. Ja miks paganama päralt on vaja vallutada iga mäetipp ja rajada hotellikuurort kõigile saartele, tappes kindlasti mitmeid hämmastavaid loomi ning putukaid? Kõik vaid selle nimel, et kuhugi raamatusse saada kirja oma nimi, mida teised samasugused pimedad ja kalgi südamega inimesed imetleda saaksid, surudes sul kätt, patsutades õlale ning kiites järjekordse avastuse eest, mis muutis maailma märgatavalt.

Olen viimastel kuudel avastanud, et üha rohkem asju, mis mind varem täiesti ükskõikseks jätsid, pakuvad mulle nüüd tohutult huvi või ajavad narruseni tigedaks. Ühel päeval kui nokitsesin jälle oma kitarriga, turgatas mulle pähe, et ei taha elada ükskõikselt ning igast asjast mööda vaadata, pannes käed rinnale risti ning korrutades, et pole minu mure. Kui varem oli kõik natuke üksluistes toonides ja kindlas suuruses, siis nüüd paistab iga päevaga aina rohkem, et kõigel on mitu erinevat külge ning midagi ega kedagi ei saa võtta enesestmõistetavalt ja üheselt.

Sirutasin käe põrandal lebava kitarri poole ning sikutasin selle pisikese jõupingutusega enda kõrvale. Libistasin sõrmedega üle keelte, et kontrollida, kas pill ikka hääles on. Mulle meenusid all korrusel olevad vanemad, kes mu ennemalt endast välja viisid, aga siis taipasin, et enam pole sugugi palju kannatada jäänud. Mõni närune kuu pole möödunud aastatega võrreldav. See on justkui nohu, ma ilmselt ei märkagi, kui ühel hetkel olen oma asjad kokku pakkinud ning välja kolinud. Nad ei saa mind kuidagi tagasi hoida, sest siis on minu kord minna ning vaadata otsa tervele ilmale. Teha oma lollid otsused, kukkuda täpselt nii mitu korda läbi kui tarvis, vaadata lõpuks ometi selgete silmadega peeglisse ja küsida õige valjult ning ülbelt: „Mida sul mulle pakkuda on, maailm?”

Taolised mõtted tundusid minu jaoks kuidagi liiga arukad ja suured, seega ajasin end istukile ning asusin mängima.

*

Elina ning ema istusid nagu alati elutoas, kunstkuuse juures ja laulsid jõululugusid. Jäin neid pikaks ajaks silmitsema ning avastasin, kuivõrd teistsugune näeb minu mamps lõbusas meeleolus välja. Esiteks tundus ta palju noorem ja vabam kui tavaliselt. Silmades oli midagi veidi ebamaist ja suu naeratas pidevalt, mitte nagu argipäevadel, mil ainult karjumise ning õiendamisega tegeletakse. Mul on tegelikult hingematvalt kaunis ema, aga kuna tal on pidevad meeleolumuutused ja ta aina tujutseb, siis kipun selle alatihti ära unustama. Võib-olla olen veel liiga väike, et mõista tema keerulist maailma ning põhjuseid, miks oma elu nii keeruliseks elada. Tahaksin vahel ta välja rapudata sellest vati sees maailmast, kus ema pidevalt viibib. Sooviin, et ta oleks natukene inimlikum ega teeks nii pisikestest asjadest sääraseid numbreid. Vaatasin teda seal istumas ning tundisn ennast natuke sandisti, et temast nii nigelalt arvan, aga samas teadsin, et see läheb õige pea, pühade möödudes, üle.

Lõpetasime just Rauliga vanaemale piparkookide tegemise, kui mulle turgatas pähe, et peaksin Karty juurest läbi astuma, et häid jõule soovida. Pesin käed kraani all puhtaks ning kuivatasin ruudulisse rätikusse.

„Ma käin korra väljas ära,” ütlesin vennale.

„Kuhu sa lähed?” imestas Raul ja toppis ise isukalt järele jäänud taigent suhu.

„Käin klassiõe juures ära,” ühmasin ning tõttasin esikusse, teades, et minu selja taga teeb vend igasugu tobedaid grimasse ja läheb kohe Elinale minu minekust ette kandma.

Keerasin sinaka salli ümber kaela ning võtsin esikukapil seisvast virnast ühe karbi komme, mille isa oli töölt kaasa toonud. Läksin lume krudina saatel pargi poole, rõõmustasin, nähes, et taevast hakkas langema lumehelbeid, mis väga aeglaselt maapinna poole lendlesid.

Suunates pilgu uuesti teerajale, märkasin, et keegi tuleb seda mööda minu poole.

„Karty, kuhu sa lähed?” küsisin, kui tulija oli minuni jõudnud.

„Sama võiks küsida sinu kohta,” naeris plika.

„Ma mõtlesin, et tulen ja soovin sulle ja sinu vendadele häid jõule”

„Ja mina mõtlesin, et astun teilt läbi ja soovin sulle seda sama.”

„Ma tõin sulle kommi ka.” Näitasin talle kirjut pakikest oma käes.

„Mul on küpsiseid. Meie piparkooke ei tee, sest Madisel on nelgi vastu allergia,”

„Noh, ilusaid pühi siis,” laususin ja ulatasin talle karbi.

Võpatasin kergelt, kui klassiõde mult ümbert kinni võttis. Olles tema üldse mitte ebameeldivast kallistusest vabanenud, märkasin, kui ilusad olid tema punased juuksed, paksult kaetud täiuslike lumehelvestega. Ta naeratas laialt ning tema tumerohelistes silmades oli kirjas kogu tüdruku elu, kõik tema rõõmsad ning kurvad hetked, alates sünnist, kuni praeguseni. Jahedas talveõhtus seisis minu vastas maailma kõige siiram ja ausam tüdruk, kes ei pruukinud olla küll kõige meeldivam, oma ausa ning terava meele tõttu, aga oli ometigi kulda väärt sõber, sest oskas tunda rõõmu kõige lihtsamatest asjadest. Karty muutis mu elu palju paremaks, tänu temale saan mitmest asjast hoopis teistmoodi aru.

„Mis sa selle vaheaja ning pühadega ette kavatsed võtta?” küsis punapea ning istus lumehangele.

„Me läheme vanaema juurde kohe varsti.” Toetasin end tema kõrvale.

„Kui kauaks?” tundis tüdruk huvi. See oli minu jaoks veidi üllatav.

„Pühapäeva õhtuks oleme tagasi,”

„Ma sõidan esmaspäeval ära,” lausus ta nagu muuseas ning kohendas oma mütsi.

„Kuhu?” ehmusin millegi pärast.

„Parima sõbrantsiga läheme tema tädi juurde. Meil on ühe kontserdi piletid ja sealkandis elab meil väga palju ühiseid tuttavaid. Ma tunnen kohutavalt puudust oma vanadest sõpradest, oleme Miaga ka nii-nii kaugeks jäänud, et midagi tuleb ette võtta. Kui ollakse peale seda kõike, mis me läbi oleme elanud, sõbrad edasi, siis ei raatsi niisama alla anda,” rääkis plika natuke nukral häälel.

„Kas mina ka seda Miat näha saan?” pärisin suure huviga. Tegelikult oleks minule suur au, kui Karty tutvustaks mulle oma südamesõbrannat.

„Eks sa astu esmaspäeva hommikupoole läbi, aga ära väga vara tule, Mia magab alati kaua,”

„Ta tuleb ööseks siia?”

„Ülehomme. Ta arvas, et see oleks maru vahva, pealegi saame siit koos edasi sõita, võib-olla ongi nii parem.”

„Aga näeme siis millalgi, ma lähen nüüd koju tagasi, äkki nad juba ootavad,” teatasin viimaks ning ajasin end püsti.

Tüdruk lehvitas mulle, kui hakkasin läbi paksu lume kodu poole minema.

*

Olen alati arvanud, et minu vanaema on pisut kummaline inimene. Ta suudab vahel rääkida täiesti seosetut juttu ning samas öelda midagi vägagi tabavat. Mul on tihitpeale raskusi tema kuulamisega ning ma ei saa mõnest naljast aru, kuid see ei muuda vanaema majas veedetud aega kehvemaks. Mulle meeldib lausa narruseni kõndida kahekordse maja pikkades koridorides, kuulata, kuidas põrandalauad nagisevad ning hingata seda naljakat õhku, mis hõljub esikus. Siin on alati natuke niiske ja isa ema üritab seda korvata massilise ahju kütmisega, tehes nägu, et majas pole tema meelest üldse palav. Kuigi saan ka kodus rahulikult olla, tekib vanaema juures alati tunne, et olen lõplikult vaba kõigist teesklustes ja valedest. Muidugi on kohal kõik teised pereliikmed, aga ma justkui ei märkagi neid. Nad suudavad maja peale nii sujuvalt ära kaduda, et võin veeta mitmeid tunde, ilma kellegagi neist trehvamata. Minule, erinevalt kõigist teistest eakaaslastest, ei meenuta „maamaja” mänge, mida väiksena mängisin, tohutuid seiklusi, millesse sattusin ja lõputuid päevi, mis möödusid paljajalu hoovil joostes ning indiaanlasi või kulli mängides. Minu „lapsepõlv” möödus kodus, meie maja ümber oli piisavalt ruumi, värsket õhku ning ema pidev järelvalve, seega ei peetud tarvilikuks mind mõnekski nädalaks vanaema juurde lasta. Elina ja Raul ei käinud ka kunagi. Vanemad arvasid, et on piisav, kui käime tal külas vaid pühade ning sünnnipäevade ajal, sest ega me ometigi ei saa ju pidevalt vaese vanainimese kukil elada, ütlevad teisel veel viimaks meiesuguste tuulispeade peale närvid üles ning näitab üldse külmi varbaid. Seda süüd ei võinud nad enda kanda võtta. Tegelikult ei ole vanaema üldse kummaline, poleks minu vanemad säärased jobukakud ning ei mõtleks pidevalt probleeme ja takistusi välja, oleksin kindlasti tema huumorisoone ning segaste juttudega harjunud.

Emale helistas pühapäeva ennelõunal üks tema miljonist sõbrannast ning kutsus ta koos isaga õhtusöögile. Siis hakkas loomulikult arutu kiirustamine, et õigeks ajaks koju ning sealt edasi külla jõuda. Vanemad polnud kuidagi nõus meid maha jätma, seega pidin ikka veel magava Elina koos Rauliga üles ajama ja oma üksikud asjad kokku korjama.

„Te olete kahekesi nagu vasikad enne vihma, muudkui jooksete,” torises vanaema, seistes ukselävel ning vaadates, kuidas kõik end autosse pressime.

„Lehvitame!” hüüdis ema nagu alati. Justkui ei oleks me kõigi nende aastatega ära õppinud, et peame kõik koos, nagu napakad, kätega vehkima ning siis hirmsal kiirusel koju tagasi kihutama. Vahel näib, et mamps peab meid täielikeks pooletoobisteks, sest ta ütleb mulle ning isegi täisealistele kaksikutele ikka veel sääraseid asju, nagu: pane puhas särk selga, korista enda järelt ära või vii prügi välja. Kas meil tõepoolest silmi peas ei ole?

*

„Oi, sina!” hüüatas Karty mulle ust avades.

„Sa oleks nagu vaimu näinud,” kommenteerisin tüdruku näoilmet ning astusin sisse.

„Viska jope nagisse ja lähme üles. Paps üritab praegu Leemetile tähti õpetada, neil on targem siin kahekesi jamada,”

Olles ülakorrusele jõudnud, pärisin tüdrukult poolsosinal, et millal tema isa seesuguste asjadega tegelema hakkas.

„Tal on praegu puhkus. Siis ta ikka tegeleb poistega, see aasta oli kuidagi väga helde ja pakkus ise, et kas tahaksin vahepeal ära sõita.”

Muigasin, meenutades oma viimast vestlust tüdruku isaga.

„Tema on Mia,” ütles Karty ning lükkas mu oma toa uksest sisse.

Mul võttis natuke aega, et kohaneda.

„Tere,” sain lõpuks sõna suust.

Mulle vaatas vastu kaksiratsi voodil istuv, tumeda pea ja laia naeratusega tüdruk. Ta oli ärritavalt ilus ning vaatas minust peaaegu läbi. Et ma väga kohtlane ei tunduks, lõpetasin Mia jõllitamise ning lasin pilgul Karty toas ringi käia. See oli üks ütlemata naljakas ruum. Seinu kattis oranžikas lillemustriga tapeet, vaibad olid helekollased, ning suurte akende ees rippusid taevasinised kardinad. Riiulitel oli palju raamatuid, mõned vanad ja kulunud, teised uhiuued. Põrandal vedeles paar klassiõe kampsunit ja laud oli kaetud paksu paberitekuhjaga, millest enamus oli ära kortsutatud või lennukiteks volditud.

„Mis sa vaatad?” küsis Karty ning istus laua taga olevale vanale toolile.

„Ma pole siin ju kunagi varem käinud,” pomisesin, silmitsedes laelampi.

Mõlemad tüdrukud turtsatasid naerma ning tundsin end ütlemata ebamugavalt.

„Istu ometi maha!” itsitas Mia ning tegi enda kõrvale ruumi.

„Anna andeks, Stran, et ma pole sulle oma tuba kunagi näidanud. Sa oled mitu kuud pidevalt siin käinud, aga alati allkorrusel,”

„Sa ei pea vabandama.” Hakkasin mõtlema mõne põhjuse peale, mis vabandaks mind, et saaksin ruttu ära minna. Ma ei suutnud mõista, miks olin arvanud, et Karty parima sõbrannaga kohtumine võib olla põnev, sellest tekkisid vaid lugematud kompleksid ning kohmetus, mis minu puhul oli väga ebatavaline. Mõtlesin, et leian siit eest veel ühe ülbe ning võõraste juuresolekul vaikse plika, aga siin istub peaaegu et mu unistuste tüdruk.

„Karty, saad sa korraks tulla?” hüüdis rõõmus hääl trepimademelt.

Punapea hüppas püsti, vaatas korra mulle ning oma sõbrannale otsa ja lubas varsti tagasi olla. Kohe, kui uks oli sulgunud, pööras Mia end näoga minu poole.

„Niisiis, Strander, kuidas see ometigi juhtuda sai, et sina temaga sõber oled?” Tüdruk osutas peaga ukse poole.

„Ega see üleöö juhtunud. Ma pidin ikka ropult vaeva nägema, et ta minuga üldse räägiks,” naersin ja lisasin, „Me läheme pea iga nädal tülli ja lepime siis jälle ära.”

„Ma tean. Temaga ongi nii. Sa ei leia ühtegi inimest, kellega ta ei oleks riidu kiskunud.”

Vaatasin otse Mia hallidesse silmadesse, mis ei lakanud naeratamast.

„Miks?” küsis ta.

„Mis miks?” ei saanud ma aru.

„Sa näed ropult hea välja. Ma kujutaks sind ette pidudel, ümbritsetuna sajast tüdrukust, aga sina istud õhtuti Karty juures, et temaga iga asja pärast kakelda. Anna andeks, aga see pole normaalne!”

„Sina oled ka tapvalt kaunis,” ütlesin vaikselt.

„Karty on ka väga ilus, ainult tal paistab kõik see sisemine pool palju rohkem välja,” naeris Mia ning arvates, et ma ei märka, nihkus veidi lähemale.

„Sa ei ütle mulle siis, miks sa temaga aega veedad?” kontrollis ta üle.

„Ma ei taha elada võltsi ja pealiskaudset elu,” teatasin.

„Ja tema on ainuke inimene, kes suudab halli elu natukenegi värvlisemaks muuta,” lõpetas tüdruk minu lause.

Noogutasin.

Mia asetas oma pikkade sõrmedega käe minu reiele, ise koguaeg naeratades. Endalegi märkamatult hoidsin hinge kinni ning vaatasin plikale ilmselt vägagi kohkunult otsa. Minu jaoks oli niivõrd kummaline, et midagi taolist võib mu peas kõik sassi ajada. Tähendab, mul on olnud päris mitu tüdrukut, aga tema siin on Karty sõbranna ja pealegi täiesti võõras.

„Sa oled täiesti uskumatu!” sosistas Mia ning lükkas mu voodile pikali.

„Sina oled pöörane, et mitte öelda puhta hull,” irvitasin, tundes kuidas mu süda järjest kiiremini taguma hakkab.

„Ma tean, et olen võõras,” luges ta justkui minu mõtteid, „aga elus esimest korda ma ei taha olla võõras, sooviksin olla täiesti oma. Sinu oma!” Jälgisin tema suud liikumas sõnade rütmis.

„Mina ja Karty oleme täiesti erinevast puust, aga meil on üks sanasus - kohati vastik, isegi üleliigne otsekohesus. Kohe, kui sa uksest sisse astusid, mõtlesin ma... Ma mõtlesin, et... Sa ajad mu lolliks!” rääkis ta väga vaikselt. Minu ninna tungis õrn mandariinide lõhn, kui Mia end liigutas.

„Kui mina su lolliks ajan, siis ma ei kujuta ette, kuidas peaks nimetama seda, mida sa minuga teed,” sain lõpuks sõna suust ja ajasin end püsti.

„Armastus esimesest silmapilgust,” naeris tüdruk ja vaatas mulle suurte silmadega otsa.

„Mis see muu olla saab,” irvitasin ning torkasin teda õrnalt ribidesse, mis peale ta mulle Karty padjaga virutas.

„Jeekim! Mis te lollid teete?” hüüatas klassiõde, kes just siis tuppa astus.

„Sul on ikka normaalne klassivend,” itsitas Mia, „Mis sinust taheti?”

„Isa näitas, kuidas Leemet oskab a-d ja e-d paberile kritseldada. Nad said natuke tähestikku ka selgeks, aga isal hakkavad närvid vaikselt krussi minema, sest Leemetil pole eriti viitsimist enam.”

„Miks nad üldse tähti õpivad? Ta on ju ainult kolmene,” küsisin.

„Veebruaris saab juba neli. Isal on süümekad noh, mina õpetasin vennale värvid, parema ja vasaku, numbrid ja pea kõik sõnad selgeks. Muud ei ole enam eriti järele jäänud kui tähed,” kehitas Karty õlgu ning hakkas kampsuneid kappi loopima.

„Kui koid mõne katki närivad, siis ei pane sa tähelegi, sest sul on ilmselgelt liiga palju kampse,” tähendas Mia ja läks talle appi.

„Me peaks poodi minema. Kell on palju, varsti pannakse juba kinni,” ütles punapea.

„Lähen siis koju,” teatasin ning ajasin end voodilt püsti.

„Miks sa ei võiks meiega poodi tulla?” ei mõistnud Mia.

Vaatasime Kartyga teineteisele otsa. Sain tema näoilmest aru, et pean ise selgitustööga tegelema.

„Ma olen ainult siis sõber, kui kedagi läheduses pole.” Tundsin, et see lause tegi minu sees hävitustööd. Nägin Mia silmades midagi pettumuse taolist.

„Eks sa mine siis koju,” ütles ta õlgu kehitades peale mõnehetkelist vaikust.

Jopet selga pannes turgatas mulle pähe, et ka Karty kehitab pidevalt õlgu, mitte ükskõiksuse märgiks, vaid kuidagi muuseas. Sellegi poolest on tüdrukud teineteisest väga erinevad.

*

„Vaata aknast välja!” ütles kellegi hääl mulle telefonis.

Kuna olen igati harjunud, et kõik mu tuttavad käsivad mul seda pidevalt teha, siis läksingi vaatama. Väljas oli üsna hämar, seega olin sunnitud akna avama ja end veidi välja kallutama, et paremini näha.

„Kas sa lased mu sisse?” hüüdis võõras hääl. Üsna ruttu sain aru, et see kuulus Miale.

„Kuidas sa siia oskasid tulla?” küsisin, lootes, et mu vanemad, kes ilmselt juba magasid, seda kisa ei kuule.

„Mis sa pead mind pooletoobiseks või? Palun luba mind enda juurde üles, siis räägime.”

„Tule maja taha,” jagasin juhiseid, sulgesin akna ning läksin vaikselt trepist alla.

Tegin esimese korruse akna lahti ning palusin Mial sisse ronida. Panin käe tüdruku suule, kui nägin, et ta tahtis midagi valjult seletama hakata.

„Ole vait, mu vanemad magavad!” sosistasin.

„Aga miks ma siis uksest ei võinud tulla?”

„Õde ja vend istuvad elutoas ja ma üldse ei viitsi neile seletama hakata.” Mõtlesin korraks, et miks pidi kogu seda tsirkust pelgalt Elina ja Rauli pärast tegema, aga lõin siis käega.

Üritasime võimalikult vaikselt üles minna, kui Mia naerma hakkas ning sosistas, et ta tunneb end kui mõni Ameerika noorteka osatäitja ega osanud arvata, et päris elus ka taolised asjad juhtuvad.

„Oi, sul on väga suur tuba,” imestas tüdruk, kui olin tema selja taga ukse kinni lükanud.

„Viska oma jope ja saapad kuhugi,” laususin ning lükkasin kiiruga paar kapiust kinni.

„Anna andeks, et ma niimoodi su sabas nüüd jooksen.”

„Ah, ära põe, jookseksin ka, kui sina oleksin,” naersin.

„See, mis sa ennist Karty juures ütlesid... Ma saan sinust aru, olin kunagi samasugune,” ütles ta vaikselt ning istus minu voodile.

„Ma ei oska lihtsalt teistmoodi. Kuidas ma jätan kõik oma vanad ja vastikud sõbrad maha ning elan ainult ühe semuga, kelle peale kunagi ei saa päris kindel olla,”

„Ta on kõige usaldusväärsem inimene maailmas, et sa teaks. Ta ei vea kunagi alt. Jah, Karty küll tujutseb ja ajab kõigil kopsu üle maksa, aga ta on kõige parem sõber, kes üldse olla saab,”

„Kuidas sa üldse siia said?” Hüppasin kõhuli voodile, paisates Mia õhku.

Kui ta oma naermised ära oli naernud, ronis ta mulle kaissu ning hakkas rääkima, kuidas oli Karty telefonist mu numbri võtnud, teatanud, et tahab natuke õues jalutada ja siis minu juurde tulnud. Kuna punapea teadis väga hästi, et igale inimesele kulub vahel üksinda jalutamine ära, ei kahtlustanud ega keelanud ta midagi ja jäi ise koju.

„Enne, kui poes käisime, siis rääkis ta mulle, kus sa elad ja nii ma oskasingi kohale tulla. Seal neetud pargis mõtlesin küll korra, et ei jõuagi kohale, aga õnneks hakkas teie kindlus üsna varsti paistma.”

„Mis elu sa üldse elad, ilus tüdruk?” viisin jututeema jälle mujale.

Mia asus mulle oma elulugu jutustama, mõni üksik seik jäi mulle ka meelde, aga enamus jooksis ühest kõrvast sisse ning teisest välja.

„Sa ei kuula mind üldse. Mida Karty sulle inimeste kuulamise kohta õptanud on?” pahandas tüdruk ja põrnitses mind kurjalt.

„Ma tean,” ahastasin, „aga ma ei saa sind korralikult kuulata, sa oled nii ilus.”

„Sa oled uskumatu poiss,” naeris Mia.

Iga kord, kui ta suu kõrvuni venis, tundsin, et vajun üha rohkem sisse. Üritasin meeles pidada, et tüdruk on vaid korraks siin ning ei pruugi enam kunagi tagasi tulla. Ükskõik kui väga proovisin, jäin teda ikkagi hüpnotiseeritult vaatama. Andsin viimaks alla, lasin reaalsusest täielikult lahti, unustades, et tutvusin Miaga alles sel samal päeval, unustasin, et ta on Karty parim sõbranna ja talle ei pruugi säärane asi meeldida, unustasin, mis elu ise elan ning kes olen. Unustasin absoluutset kõik, peale selle tumeda peaga tüdruku, kelle kohalolu pani mu südame meeletul kiirusel taguma. Kaotasin ajataju, tahtsin igavesti elada just selles hetkes, lamada Mia kõrval, keerata ümber oma sõrmede tema juukseid ja kuulata seda rõkkavat naeru.

„Stran, kas sa oled hakanud üksi rääkima?” küsis Elina koputamata minu tuppa astudes.

Ärkasin justkui transist ning vaatasin õele ehmatanult otsa.

„Vabandust,” pomises ta ning pani ukse kinni.

Mia põrnitses mind veidi kohkunult. Vandusin oma mõtteis, et õde mu elu parima hetke nii julmalt ära lõhkus.

„Tule!” kutsusin tüdrukut ning läksime Elina tuppa, kus oli ka Raul.

Mõlemad vaatasid mind veidi segadusse aetult, aga samas oli näha, et kumbki neist tahaks midagi tögavat ja tobedat öelda.

„Tema on Mia, kõige parem, mis minuga kunagi juhtunud,” laususin, „Nemad on Raul ja Elina.”

„Tere!” ütles minu unistuste tüdruk peale esimesest ehmatusest üle saamist.

„Tere-tere! Et siis kohe parim?” pilkas Raul ning togis Elinat küünarnukiga, nagu neil ikka kombeks oli.

„Aga kuidas ta sisse sai? Keegi ei tulnud ju uksest,” imestas õde.

„Stran lasi mul aknast sisse ronida,” teatas Mia ning purskas naerma.

„Issand, mees, sa oled ikka tõeline jobu!” röögatas Raul.

„Unistuste tüdruk ja aknast ronimine? Stran, kus on mõistus su?” itsitas Elina.

„Ah, olge vait! Ma ei oleks ju saanud lasta tal uksest tulla, te oleksite seal all nii kõvasti lärmi teinud, et vanemad oleksid kindlasti üles ärganud,”

„Kas oleme tõesti nii kohutavad?” päris õde ning manas ette oma haledaima näo.

„Jääte veidikeseks siia?” küsis Raul rohkem Mialt kui minult.

Tüdruk vaatas mulle uurivat otsa ning istus siis maha. Vend torkas oma uue kitarri minu kätte ja andis käsu mängida.

„Meie korraldame seni ülekuulamise sinu parimale pliksile!” ütles Elina teeseldud tõsidusega.

Mia vaatas mulle kohkunult otsa. Tahtsin protesteerida, aga Raul ei andnud võimalust, öeldes, et ega nad tüdrukut päris surnuks piina.

Alguses ma ei taibanud, miks ma pidin seda neetud pilli praegu mängima, kuid õigepea sain aru, et ei suuda korraga teiste jutule vahele rääkida ning samal ajal keeli sõrmitseda. Igavene vastik elajas, see Raul, kes teab nii paganama hästi, kuidas mind vaikima sundida.

„Sul tuleb juba päris hästi välja,” ütles ta mulle, kui oli Miale igasuguste lollide küsimuste esitamise lõpetanud.

„Ma ei mängi rohkem, see hakkab juba täitsa nõmedaks muutuma.”

„Mäng või meie?”

„Nende kooslus.” Ajasin end põrandalt püsti ja läksin ukse juurde. Tüdruk oli end samuti üles ajanud ning tuli minuga kaasa.

„Lahedad õde ja vend sul,” märkis ta.

„Tjah, teaks nad vaid, et me tunneme teineteist ainult ühe päeva... Saaksime mõlemad peksa,” muigasin.

„Mulle tundub see terve igavikuna,” ohkas Mia, kui olime minu tuppa jõudnud.

„Nüüd on kõik läbi,” teatasin, heites pilgu kellale, mis näitas juba ühte.

Tüdruk tõmbas esikus jope luku kinni ning me astusime mõlemad välistrepile.

„Mis edasi saab?” küsisin temalt ja tundsin, kui külm on talvine öö.

„Ma ei tea. Kuidas me edasi elame?” Mia muutus üha nukramaks ja tugevdas aina haaret minu paljaste käte ümber.

„Sa oled tõesti parim, nagu unistus,” sosistasin ning hakkasin üle kere värisema.

„Miks sa ei pannud jopet selga, igavene togu?”

„Ehk kunagi kohtume?” küsisin lootusrikkalt.

„Ma ei usu järgmistesse kordadesse, aga sa ei kujuta ette, kui väga tahaksin sinusse uskuda. Ma ei tea, mis edasi saab. Mulle tundub, et ma ei tea paljusid asju.”

Siis läks ta ära, ilma hüvasti jätmata, tagasi vaatamata. Terve päeva olin elanud justkui roosa vati sees ning nüüd oli see kõik läinud. Kui ma vaid oleksin täna kodus püsinud... Elu oleks vana rada pidi edasi jooksnud ja vähehaaval paranenud. Nüüd on ainult üks tühi tunne, külm tuul ulub sees ja võimalus näha jälle maailma parimat tüdrukut on imeväike, veel pisem on võimalus olla temaga koos. Sooviksin seda kohutavalt. Annaksin ükskõik mida, et see võõras tüdruk võiks olla täiesti minu oma. Enne temaga kohtumist ei uskunud ma midagi taolist. Kõiksugu tunded tekkisid aegamisi, mitte ropsuga. Ükski inimene ei saanud olla korraga ilus tark ja hea. Nüüd jõudsin ühe päeva jooksul kohata, armastada ja kaotada oma unistuse. Ma ei tea isegi kus ta täpselt elab või mis koolis käib. Kui ta minu juures oli, tundusid kõik need asjad nii tähtsusetud, et ei väärinud küsimistki, nüüd aga tundsin pahameelt, et ei olnud tema aadressi või telefoni numbrit välja uurinud. Oleksin saanud talle külla sõita, kasvõi helistada.

Ehmatasin, kui minu selja taga uks lahti läks ning Raul pea välja pistis.

„Sa jääd haigeks,” ütles ta vaid ning tõmbas ukse uuesti kinni.

Mis vahet sel on, kas saan kopsupõletiku või laman palavikuga voodis? Tahaksin ainult, et Mia elaks kusagil lähemal, minuga samas linnas, veel parem, samas majas, et ta ei oleks kusagil kaugel ning kaotatud enne, kui leitud. See neetud tüdruk ajab mu totaalselt lolliks!

*

„Issake, sa oled päris võõraks jäänud!” hüüatas Ursula, olles mulle ukse avanud.

Oskasin vaid õlgu kehitada ning torkasin talle kodust võetud šampanjapudeli pihku.

„Astu sisse nüüd! Külmud veel ära,” vadistas tüdruk ning tiris mu esikusse.

„Stran! Sõber! Jõudsid lõpuks kohale,” röökis Andre üle maja.

„Nüüd läheb peoks!” kiljus Maila ning hakkas muusikakeskuse nuppe nokkima.

„Eks jah, kõige suurem tantsulõvi ja südametemurdja on saabunud,” lõõpis Andre ning patsutas mulle sõbralikult õlale.

„Mis sorti uusaastalubadusi te siis juba andnud olete?” küsis Gert, kui koosviibimine vaikselt tuure üles kütma hakkas.

„Äh, mis sa küsid nii lolli asja. Nagu sa ise vastata oskaks,” irvitas Ursula, kellele oli joodud kraam ilmselt juba pähe hakanud.

„Mis sa õiendad! Mina tean juba kindlalt, et iga kuu peab uus tüdruk olema ja nädalavahetuseti ainult pidu-pidu,” naeris klassivend.

„Kuidas sa siis üheksanda kavatsed lõpetada?” päris Aleksandra.

Ma ei märganudki teda enne. Õigupoolest ei meenu ta mulle üheltki klassikaaslastega peetud peolt, ent tean, et ta oli kindlasti kohal, sest nii väikses kohas on tahes - tahtmata kõik ninapidi koos ning sa ei saa minna ühelegi üritusele, ilma et kohtaksid seal oma klassiõdesid ja -vendi, koolikaaslasi, naabreid, õpetajaid. Vahel ärritab mind kohutavalt, et selles linnakeses ei eksisteeri peaaegu ühtegi inimest, kes oleks vanusevahemikus seitsmeteistkümnest kuni kahekümneviieni. Kuna meil on siin ainul põhikool, lähevad kõik peale seda gümnaasiumitesse ja kutsekatesse laiali. Katsu sa siis leida kedagi endast vanemat ja arukamat, kellega veeta vana-aasta õhtu ja vahvat pidu pidada. Ausõna, külaelu ajab mu vahel kohutavalt kettasse.

„Stran, kuku?” Steffi vehkis oma kondiste kätega minu näo ees.

„Mis?” võpatasin.

„Maila küsis, et mis sinuga lahti on,” raporteeris tüdruk ja liigutas pead muusika rütmis.

„Mis minuga siis on?” ei taibanud ma.

„Sul ei ole ju ilmatuma aeg ühtegi tüdrukut olnud ja sa oled üldse kuidagi kõigest toimuvast eemale jäänud,” muretses Maila.

Kas ilma pidude ja plikadeta enam elada ei saagi? Loomulikult ei tahtnud ma neile Miast rääkida ega sellest, et veedan vaba aja koos Kartyga. Ma ei tahtnud enam üldse sel tobedal peol viibida. Oleksin hea meelega istunud kodus oma toas, mänginud kitarri ja läinud pärast ema ja isaga turuplatsile ilutulestikku vaatama. Nii kuradima kahju, et Elina ja Raul mõlemad jälle minekut tegid. Üks oma sõbrannade poole ja teine kuhugi Lõuna-Eestisse suusatama. Vennas pakkus, et võinuks temaga kaasa minna, aga millegi pärast ei olnud mul tahtmist. Peale maailma parima tüdruku lahkumist ei olnud mul enam eriti millekski tahtmist või viitsimist.

„Milleks mulle see tüdruk? Teie oletegi ju minu tüdrukud,” naersin ja lootsin, et Maila jääb vastusega rahule.

„Kas meie ka?” küsis Andre hästi kileda ja tibitseva häälega.

„Muidugi, kiisuke,” irvitasin ja tõusin diivanilt püsti, et vetsu minna.

„Kas te seda tüdrukut, kes eelmine suvi siin oli, vanaema juures või midagi, mäletate?” küsis Ursula ning jäi kõigile ootusärevalt otsa vahtima, endal silmad alkoholist läikimas.

„Ho-hoo, see oli vist küsimus sulle, Stran! Kuidas keegi saaks teda üldse unustada!” räuskas Simon, kes oli seni üsnagi vaikne olnud.

„Ei noh, kuu aega vaatasite teineteist kaugelt sellise hullult armunud pilguga ja siis läks säärane orgia lahti, et jah,” meenutas Gert kõigile läinud suve ja minu seiklusi ühe suvitajast linnatüdrukuga.

„Jääge vait!” käratasin.

„Kas sa ikka said talt ka või vaatasite need kaks kuud niisama päikeseloojanguid?” teravmeelitses Andre ja kallas oma klaasi sisu endale kogemata sülle. „Oh sa vana perse! Nahhui küll!” vandus ja naeris poiss läbisegi.

Leidsin, et on paras aeg kiiresti vetsus ära käia, sest nüüd oli tähelepanu keskpunktis keegi teine.

Miks nad pidid sellest täna rääkima? Niikuinii Maila lootis oma tobedate küsimustega midagi teada saada. Kas ta tõesti arvab, et ma pole üheksa aastaga aru saanud, et tema ei muretse kellegi teise kui ainult enda pärast, et ta on igavesti isekas ja pealiskaudne inimene. Oh, kuidas ma jälestan hetkel oma klassikaaslasi. Nad on mind surmani ära tüüdanud, kogu see kolgas hakkab kopsu üle maksa ajama. Mitte midagi põnevat ei juhtu, kõik ainult arvavad, et juhtub. Olgu, ma ei vihka päris kõiki klassikaaslasi. Annaksin ükskõik mida, et see paganama hullumeelne punapea tuleks tagasi ning võtaks oma imearmsa sõbranna ka kaasa.

*

„Issand! Jälle tuiskab!” kilkas Steffi, olles astunud Ursula maja uksest välja tänavale.

„No mis? Lendad minema või? Oled meil ju õige kõhnavõitu” naeris Andre.

„Kuidas me niimoodi koju saame?” vingus Maila, tõmbas endale kapuutsi pähe ja plagistas hambaid.

„Meie läheme igatahes nüüd ära. Kell on juba neli,” teatas Aleksandra tähtsalt ning hakkas koos paari klassiõe ja mõne kaheksandikuga minema jalutama.

„Miks kõigil korraga nii kiire hakkas?” ei saanud uksele ilmunud Ursula aru.

„Ah, tead ju küll, neil on alati kiire ja vähe aega,” vastasin tema küsimusele, kuna tundus, et olin ainus, kes seda kuulis.

„Miks te ei võiks hommikuni jääda?” päris tüdruk ja tammus jalalt jalale.

„Kes ikka tahaks hommikul siin ärgata, sul pidid ju vanemad varsti koju tulema,” tigetses Simon, kelle tujudest ei olnud ma sel õhtul sotti saanud. Miks mu kõige normaalsem ja talutavam klassivend korraga nii tujukaks ja riiakaks muutunud oli? Üldse kippuvad nad kõik viimasel ajal kohutavalt vinguma ja iga asja üle irisema.

„Kui ma ütlen, et nüüd, siis lükka sa Ursu hange, me hoolitseme nende teiste eest,” sosistas Andre ning läks uuesti trepist alla. Ta vaatas kõigile alles jäänud poistele vandeseltslaslikult otsa ning röögatas siis nagu mõni metslane. Sellele järgnesid kilked, naerupahvakud ja lumekrudin. Kõik maja ees seisvad tüdrukud leidsid end lumes. See oli tõepoolest nii tobedalt naljakas ja mul oli tükk tegemist, et naeru pidama saada.

„Te vastikud värdjad!” hüüatas Maila, kes esimesena end püsti ajas ja puhtaks kloppima asus.

„Miks te nii tegite? Nüüd hakkab ju külm,” halas üks tüdruku kohta pikka kasvu kaheksandik.

„Mis te vingute? Keegi peab ju elu huvitavamaks tegema, muidu hakkaks täiega igav,” irvitas Gert.

„Teile endale meeldis see ju,” tähendasin, kuna olin juba ammu märganud, et enamusele meie linnakese plikadele on hullupööra meelt mööda, kui keegi neile seda au osutab ja lumme viskab.

„See loll jutt nõuab kättemaksu!” kilkas Ursula ning üritas mind kõigest väest pikali lükata. Teised tüdrukud nägid, et talle kuluks abi ära ning lendasid mulle kõik korraga peale. Poisid seisid kõrval ja pidid naeru kätte maha kõngema. Loomulikult ei olnud mul võimalik selle plikade karja vastu midagi teha ning sain sama saatuse osaliseks, mis nemad enne.

„Head sõbrad olete ikka, tropid sihukesed!” sõimasin poisse, kui tüdrukud mu oma raudsest haardest vabastasid.

„Oli sul vast parv naisi ümber, nagu piraajad!” Andre naer kostis üle terve linna.

„Miks te minuga nii tegite? See kõik oli ju Andre idee,” pöördusin nüüd plikade poole ja jälgisin suurima rahuloluga, kuidas nad ülejäänud poistele peale lendasid. Suurem madin maha peetud, tuli Ursula minu juurde tagasi ning pakkus, et aitab püsti. Võtsin varmalt tema abikäest kinni ja tõmbasin ta endale sülle. Tegelikult oli mul plaanis ta lihtsalt lumme sikutada, aga läks nagu läks.

„Kuhu nad nüüd lähevad?” küsisin süsimustade juustega tüdrukult, osutades eemalduvale seltskonnale.

Eristasin pimedas Andre, Gerdi, Simoni ning veel mõne poisi kuju, nad hoidsid kõik ühel või isegi kahel plikal ümbert kinni ning seletasid kõik midagi valjult ning ülemeelikult.

„Aa, Stran, me liigume edasi. Mul tuli meelde, et üks vaba pleiss on veel,” hõikas Andre mulle ja toetas pea enda kõrval kõndivale tüdrukule, kes oli vist Maila, aga võib-olla ei olnud ka, sest kõik klassi- ja kooliõed nägid talveriietes üsna ühesugused välja.

„Miks nad meid maha jätsid?” pärisin Ursulalt, kes ilmselt ei mõelnudki end minu sülest püsti ajada.

„Parem ongi,” ütles ta ning vaatas mind oma pruunide meigitud silmadega.

Et mitte tegevusetult istuda, hakkasin talle lund sülle kuhjama. Ta vaatas mind natuke aega vaikides ja küsis siis: „Millega sa viimasel ajal tegelenud oled?”

„Ah, ei midagi erilist,” ühmasin ning lükkasin Ursula maha.

„Me suhtlesime ju varem palju rohkem. Sa oled nii-nii kaugeks jäänud.”

Üritasin meenutada, millal küll olen Ursulaga sõbrustanud, aga ei suutnud midagi meelde tuletada. Ma pole kunagi oma klassiõdedega väga lähedane olnud, vähemalt enda arvates mitte. Võimalik, et nende jaoks ongi see igapäevane mula tõelise sõpruse tunnuseks. Mul on klassis ainult üks õige sõber ja tal on punased juuksed, hele nahk, kentsakas naeratus ja imeline sõbranna.

Vaatasin lumes lesides Ursulale otsa ning korraga meenus mulle, et mitmeid päevi, võib-olla isegi nädalaid tagasi vaatasin peaaegu samas asendis lebades otsa sootuks teistsugusele tüdrukule.

„Simon arvab ka, et sa oled jõle kahtlane,” jätkas Ursula oma nutulaulu.

„Mis sel Simonil täna viga oli?”

„Sa ei teagi ? Siis oled tõesti kuu pealt kukkunud. Ta tegi vist oma tüdrukule tite,” kuulutas klassiõde ja läks trepist üles.

„Mida? Mis tüdrukule?” Suurest ehmatusest ajasin end püsti ja läksin Ursulale järele.

„Issand, seda sa ka ei tea, et tal kusagil üks eit on, kellega neil asi käest ära läks.”

„Ma poleks Simonist seda kunagi uskunud,” pomisesin ning võtsin esikus saapad jalast ära.

„Noh, see ei ole veel täiesti kindel, aga plika oli talle üleeile helistanud ja hüsteeritsenud, et see on Simo süü, kui tal nüüd tõesti päevad ei hakka. Keegi meist ei tea, milline see tüdruk üldse välja näeb. Ma just lootsin, et sina oled teda näinud, või midagi, sest te olete ju Simoga parimad sõbrad,” rääkis Ursula ning viskas mõned purgid prügikasti ja suundus oma tuppa. Järgnesin talle.

„Kaua tal see tüdruk juba on?” uurisin.

„Mina ei tea ju!” pahandas klassiõde ning tõmbas särgi seljast ja asendas selle rohelise maikaga.

Jõllitasin teda natuke aega, suutmata uskuda oma silmi ega kõrvu.

„Ärka üles, Stran! Sa oled ju enne ka tüdrukut näinud!” itsitas tema ning võttis teksad jalast.

„Mis sa lähed magama või?” taipasin küsida, tundes end reeturina, olles ise pööraselt sisse võetud hoopis kellestki teisest, vahtisin nüüd üksisilmi oma klassiõde, kelle iseloom mul tihti harja punaseks ajas. Ursula on kohutavalt pealiskaudne ja isegi häbematult ülbe. Mis kurat mul viga on, et teda nüüd niiviisi jõllitan?

„Sulle kuluks ka paar tundi und ära,” tähendas ta ning puges lillelise teki alla, jäädes mulle ootusärevalt otsa vaatama.

Tundsin end ääretult tobedana, kuid sellest hoolimata võtsin ülariided seljast ning heitsin tema kõrvale. Ta tuli mulle liiga lähedale ning ütles, et tema meelest on mul ülimalt lahedad kõhulihased.

„Säästa mind!” laususin tigedalt ning keerasin talle selja.

Ursula oli minu reaktsioonist veidi šokeeritud ja nihkus minust just nii kaugele, kui voodi lubas.

Mida ta endale ette kujutas? Et ma jäin siia ainult selleks, et tema tobedate mängudega kaasa minna või hakata talle südant puistama ning homme saaks ta minna kõigile ette kandma, mida olen teinud sel ajal, kui mu parim semu oma plikale tite tegi. Tahan ainult ühte tüdrukut ja tema pärast võin kõiki teisi ignoreerida päevi, kuid, isegi aastaid, sest Mia, jah, tema on unistus, kõige parem, tema kõrval kahvatuvad absoluutselt kõik teised tüdrukud. Nad ei pääse talle ligilähedalegi. Huvitav millega ta praegu tegeleb? Mäletab ta üldse, et olemas olen? Muidugi olen tal meeles, see poleks lihtsalt võimalik, et ainult mina valutan kohuavalt südant ning kipun igal vabal hetkel igatsusest kokku kukkuma.

*

„Mida sa siis uuelt aastalt ootad?” küsis õde, kui istusime kolmekesi elutoas televiisori ees ning vaatasime mingit tobedat komöödiat.

„Ma ei tea, ma pole selle peale mõelnud,” puiklesin vastu, kuigi olin terve möödunud öö üleval passinud, mõeldes, mida teen edasi peale mõne kuu pärast saabuvat põhikooli lõpetamist ning mis üleüldse saab sellest viimasel ajal nii segaseks muutunud elust. Olin siiralt rõõmus, kui hommikul ootasid mind köögis kaksikud, kes olid vaheaja viimaseks nädalaks ikkagi koju otsustanud tulla.

„Mul on küll kõik plaanid juba tehtud,” teatas Raul ning läks korraks kööki.

„Nojah, sina lähed ju Eestist minema, jätad meid maha!” hüüdis Elina talle silmi pööritades järgi.

Venna ärasõit on meie majas tabuteemaks, vanemate juuresolekul ei tohi sellest kunagi rääkida, sest isa muutub maruvihaseks ning ema saab närvivapustuse. Kõike seda nii tühise asja pärast nagu nende täisealise poja lahkumine kallilt kodumaalt. Olen selle mõttega, et pea poole aasta pärast ei näe enam Rauli nii tihti kui sooviksin, juba ära harjunud. See on tema enda elu ja omad valikud, võib-olla aitab aasta Inglismaal tal tulevikus paremini edasi jõuda.

„Mis sa ise siis plaaninud oled?” pärisin õelt, kes ilmselt oligi oodanud, et saaks mulle rääkida, kuidas ta kavatseb palju rohkem aega pühendada jalgpalli mängimisele ning veeta suurepäraselt aega oma sõpradega, keda ta armastab võrdväärselt selle minu jaoks täiesti mõttetu ning igava pallimänguga. Kui Elina juba rääkima hakkas, siis ei paistnud sel jutul kunagi lõppu tulevat. Oli minu õnn, et Raul õige pea teleri ette naasis ning õe vait kamandas.

„Kuidas sa üldse ema ja isaga siin hakkama oled saanud?” vahetas ta teemat ning tagus millegi pärast Elinat puldiga.

„Kohe, kui te uksest välja astute, läheb siin selline trall lahti, et hoia ja keela.”

„Ma ei mäletagi enam seda tunnet, kuidas oli nende kahe fruktiga koos elada,” sõnas õde julgelt, kuna vanemad olid paar tundi tagasi isa töökaaslasele külla läinud, et ajada veidi asjalikku juttu ning meenutada häid aegu. Vähemalt niimoodi ema meile enne uksest välja astumist ütles.

„Tegelikult ei ole ju midagi väga hullu, aga mind ajab nii kohutavalt kettasse, kuidas nad imepisikeste asjade pärast suudavad säärast draamat teha. Kas neil endil ei oleks kergem, kui me elaksime need mõned kuud vaikuses ja rahus? Pärast tehku siin kahekesi, mida tahavad.” Vahtisin klaasisunud pilgul ekraani ega märganud, kuidas õde ja vend korraga veidi ebalevalt naeratasid.

„Stran, kuule, see asi on nüüd nii, et mamps-paps kaaluvad selle maja maha müümist, et kolida mõnda suuremasse linna,” Rauli hääl oli tõsine.

„Mida?” Jäin neile ammulisui otsa vahtima.

„Mamps ja paps tahavad selle maja maha müüa, et...”

„Ma sain aru küll!” röögatasin ning hüppasin diivanilt püsti.

„Nad rääkisid meile hommikul,” pomises Elina, justkui püüdes end sellest jamast puhtaks pesta.

„Te peate midagi ette võtma! Nii ei saa... Ma tahan ka... Kurat! Mul on neist kõri auguni, te peate neile ütlema, et mina tahan ka peale üheksandat hakata omal käel elama. Eemale sellest hullumajast, kus iga väikseimagi asja pärast tülli minnakse.”

„Tasane terror,” sõnas Raul ning vahetas kanalit, kuna film oli just läbi saanud.

„Mitte kunagi midagi säärast, mis sulle otseselt viga teeks, aga ühel hetkel avastad, et su hingest ja põhimõtetest pole midagi järel,” jätkas Elina venna lauset.

„Sa muidugi arvasid, et meie saime nendega suurepäraselt läbi. Oh ei! Seepärast me ära läksimegi, et siia jäädes oleksid nad maatasa teinud kogu meie eneseusu ja sihikindluse. Sa ei ole märganud, et vanemaid ärritavad kohutavalt tugevad ja elurõõmsad inimesed?”

„Kui keegi vähegi hästi hakkama saab, siis katsuvad nad tal kohe jalgealuse kõikuma lüüa.” Õe nägu tõmbus pilve ja ta hakkas diivanil nihelema.

„Mind ärritab nii kohutavalt, et see ei ole midagi taolist, mille pärast lärmi lüüa... Nad teevad seda kõike nii osavalt, et sa tõesti ei märka mitte kui midagi enne, kui sinust on saanud samasugune hüsteerik ja frukt nagu nemad. Mina ei taha olla nagu nemad. Teie ka ei taha. Mõtleks vaid, kui kurb, et neile saadeti nii iseteadlikud lapsed krae vahele, kuidagi ei saa oma arusaamasid meile peale pressida ja muuta meid ühesugusteks kloonideks.”

Mind hakkas häirima, et juba pikemat aega olid kaksikud kordamööda rääkinud. Kõneldes samal teemal, olles samal arvamusel, nähes üsna sarnased välja. Nad muudkui jutustasid, tegid vanemaid maha ja lubasid alati minu poolt olla, kui mõni suurem tüli peaks tekkima. Mul oli raske nende jutule midagi vahele öelda, kuid õigupoolest polnud selleks isegi vajadust, nad panid kõik minu kapriisid ja kaebused ema-isa osas sõnadesse ning ütlesid need valjult välja.

„Te olete maailma parimad õde ja vend!” hüüatasin, kui tekkis vaikusehetk.

Purskasime kolmekesi naerma. Elina haaras mul ümbert kinni ja sikutas ka Rauli lähemale, et meid oma kallistusega pooleks pigistada. Irvitasime ning kaelustasime üksteist mõnda aega ja tundsin korraga nende mõlemaga säärast lähedust ja seotust, mida polnud ealeski arvanud, et meie vahel olla võiks. See on lausa uskumatu kingitus, et minule on antud nii suurepärased, lausa imelised vanemad õde ja vend, kes on parajalt terava suuvärgiga, et kasvatada mu iseloomu, aga samas nii sõbralikud ja hoolivad, et ei lase mul kunagi kõvasti haiget saada. Kuidas ma nendest küll puudust olen tundnud! Kuidas ma neid küll armastan!

*

„Kuidas sul läinud on?” küsisin talvevaheaja viimasel päeval moonakamaja ukselävel seistes.

„Mida sa kuulda tahad? Et ma olen totaalselt muutunud ja veetsin kõik need päevad meeletult pidutsedes ja ringi trallides või et mul on kohutav masendus, sest olen pidanud ilma sind nägemata nii kaua elama? Mida sa kuulda tahad?” küsis Karty tigedalt ning tõmbas oma päikesekollase kampsuni hõlmad koomale.

Vahtisin talle ehmunult otsa ega osanud alguses midagi kosta. Mis oli juhtunud? Läksime ju nii sõbralikult laiali, kui ta Miaga viimase tädi juurde sõitis, et külastada oma tuttavaid ja minna kontserdile. Mida ma jälle valesti tegin? Ma pole ju jõudnudgi õieti suud pruukida, et oleksin võinud seda müsteeriumit seal koridoris kuidagi solvata.

„Mis ma valesti tegin?” pärisin viimaks üsna arglikult, siunates ennast, et lasen ühel omavanusel punapeal end rivist välja lüüa.

„See on nii loll küsimus lihtsalt. Mõlemad su küsimused on rumalad!” torises ta, kuid kutsus mu siiski sisse.

Tervitasin tüdruku isa ning mõlemat venda, kes istusid elutoas ja mängisid kaarte.

„Lähme üles!” lausus Karty kindlalt ning marssis oma tuppa ja prantsatas voodile.

„Mu isa on nüüd nädalavahetuseti kodus ja lubas ka nädala sees enne Leemeti uneaega jõuda. Katsu sellega ära harjuda!”

Toetasin end nikerdustega toolile, kus eelmine kord oli istunud toa omanik ise.

„Aitäh sulle selle eest, et sa mu isale mingi ime läbi aru pähe panid. Isa ütles, et temast oli väga rumal karistada meid selle eest, mis ema tegi ning vältida meiega koos olemist pelgalt seepärast, et oleme kõik väga ema moodi.”

„Pole tänu väärt,” ühmasin.

„Anna andeks, et ma seal all niiviisi... Ma ehmatasin sind nähes natuke ära.”

„Miks ometi?” küsisin võib-olla liiga suure õhinaga, pannes tüdruku kentsakalt muigama.

„Ma mõtlesin, et sa ei tule enam siia, kuna Mia läks oma koju ja...”

„Mis loll möla see on? Sa oled ju minu sõber,” pahvatasin ning tundsin, et hakkan millegi pärast näost kergelt õhetama.

„Ma olen su peale natuke pahane ikkagi, sa ajasid mu parima sõbranna pea nii kohutavalt sassi, et ta tükk aega muud ei teinudki kui äraolevalt ohkas.”

„Palun vabandust.”

„Lihtsalt, see mis te kaks ühe õhtu jooksul korraldasite, see on üsna naljakas. Ma pole kõigi nende aastate jooksul, mis ma seda tüdrukut tunnen, kunagi näinud, et ta mõne poisi peale niimoodi reageeriks,” naeris Karty ja võttis kampsuni seljast ära ning viskas selle hooletult hunnikusse, kus lebasid juba mitmed pluusid ja kootud esemed. Sel tüdrukul on tõsiseid probleeme oma riiete korras hoidmisega.

„Mul on hea meel, et te kohtusite ja saite tunda seda, mida iganes te kaks idiooti ka tundsite,” lausus tüdruk vaikselt ja viskas oma kirjule päevatekile pikali.

„Ära palun pahanda, aga ma tahaksin sinult tema aadressi või midagi säärast küsida.” Vaatasin punapeale otsa ning üritasin olla võimalikult haleda ilmega, et ta mulle ära ei ütleks.

„Need vesised näod hoia kellegi teise jaoks!” pahandas Karty ja vajus mõttesse.

Arvasin, et ta oli minu palve juba ära jõudnud unustada, aga ei tahtnud ka ennast korrata. Lõpuks tõusis ta voodilt ning hakkas mulle suureks üllatuseks maast üles korjama ning kappi toppima oma loendamatuid kampsuneid.

„Sa ei kujuta ette, mis minuga ühel päeval juhtus!” hüüatas ta äkki ning vaatas mulle naeratavate silmadega otsa. „Mul on üks särk, millel on kirjutatud, et emo sucks. Ma ostsin selle kunagi ammu, sest see oli nii ilusate värvidega ja see kiri ei torganud ka eriti silma. Igatahes, mul oli see seljas, kui me kõigi karvaste ja sulelistega väljas käisime ja üks tumeda peaga tüdruk tuli minu juurde ja küttis mulle molli!”

Ma ei suutnud oma kõrvu uskuda, kuna tüdruku jutt kõlas niivõrd tobedalt.

„Ma sain ühelt emo sugemetega krõhvalt vastu vahtimist. Mul oli mitu päeva põsesarn valus.”

Purskasin hüsteeriliselt naerma ning sain halvakspanu osaliseks, kuna ei tundnud Kartyle mingil moel kaasa. Üritasin seda kõike endale ette kujutada ning pidin kõhukrampide kätte ära surema. Suutsin end jälle ohjeldada alles siis, kui punapea taas rääkima hakkas.

„Muide, kui ma seisin seal ja vahtisin selle emokesega tõtt, siis tuli mulle meelde, et sina ütlesid mulle kunagi, et minule kuluks ära üks keretäis tappa.”

„Ma ei mõelnud seda ju tõsiselt.”

Karty vaatas mulle pisut kohkunult otsa ja lausus vaiksel häälel: „Ei ole mõtet rääkida asju, mida tegelikult ei mõelda.”

Nende poolkogemata lausutud sõnade pärast kirusin ennast terve esmaspäevase ja tüki ka teisipäevasest päevast, sest Karty ei vaadanud terve matemaatika tunni, mil tema kõrval istusin, kordagi minu poole, ega vastanud ka minu härdalt andekspaluvatele kirjakestele. Jõudsin taas kord tema peale kohutavalt vihastada ning teda maa põhja needa, sest kuidas ometi on võimalik millegi nii tühise pärast säärast jama tekitada? Ma ei öelnud ju peaaegu et midagi, kuid Karty puhul võib pelgalt vaikimisega ka täieliku kaose korraldada. Tüdruk hakkas minuga uuesti rääkima alles veerandi teises matemaatika tunnis, kui ma ei lahendanud ühtegi õpetaja antud ülesannet, vaid kirjutasin järjest paberitükikestele, et palun siiralt vabandust. Alguses ignoreeris ta mind täielikult ja kirjutas vihikusse oma vildakaid numbreid. Lõpuks kritseldasin üle terve lehe, et talle ei piisaks ainult ühest keretäiest. Selle peale tüdruk turtsatas ning vaatas mulle naerulsui otsa, ta ei öelnud küll midagi, aga teadsin, et pinginaaber on mulle andeks andnud.

*

Oli üks loendamatutest reede hommikutest, kui istusin soojaks köetud köögis ja tühjendasin oma maisihelbeid täis kaussi. Vasaku käega hoidsin lusikat ning paremaga suurt papp-karpi, kuhu oli imepisikeses kirjas midagi trükitud. Lugesin kirjakest karbil ning unustasin hetkeks söömise ega märganud ka, kuidas ema kööki tuli. Võpatasin, kui ta mind järsku kallistas.

„Mul on nii hea meel, et vähemalt sina mul olemas oled,” lausus ta väga rahulolevalt ning vabastas mind oma embusest ja viskas mulle lapi, et saaksin suurest ehmatusest lusikalt maha loksunud piima ära kuivatada.

Ema tegi endale teed ning istus minu vastu, jäädes mulle pingsalt otsa põrnitsema.

„Kuidas sul läheb?” küsis ta rõõmsameelselt.

Ükskõik kui väga oleksin tahtnud seda imelist hetke ja ema õnneseisundit hoida, ei suutnud ma seda. See üsna ühepoolne vestlus ja tema tobe naeratus tundusid niivõrd võltsid ja valed, et mul läks süda pahaks. Oleksin hea meelega tahtnud teda raputada ning meenutada, et meie vahel pole taolist usaldust ja sõprust, et teineteisega rõõmsalt minu elu üle arutleda. Ma ei saanud sinna midagi parata, et sain üsna tigedaks ning ärritusin võib-olla üleliia.

„Ära tee nägu nagu sind huvitaks!” nähvasin kurjalt ja põrnitsesin oma hommikusööki.

„Miks sa nii tige oled? Isegi said kauem magada ja täna on vähe tunde.”

„Kust sina seda nii täpselt tead?” kortsutasin pahaselt kulmu.

„No küll mina juba tean, millal teil see kooli sünnipäeva aktus ja kõik muud üritused on,” kähvas ema ja võttis suure lonksu musta teed.

„See kuradima dire käis jälle ette kandmas, jah?”

„Vali oma sõnu! Üleüldse, lase varvast siit! Sa rikkusid mu tuju ära.”

„Nagu sina seda igapäevaselt ei teeks,” ütlesin vaikselt ning lasin nõudel valju kolinaga kraanikaussi kukkuda.

Tõin oma toast koolikoti, panin riidesse ning tormasin uksega lammutades majast välja. Alles pargis olles taipasin kella vaadata ja oma meelehärmiks avastasin, et kell on alles üheksa ning aktuse alguseni on veel tervelt tund. Koju ei tahtnud ma enam minna, seega lootsin kogu südamest, et Karty on juba tõusnud ja laseb mu uksest sisse.

„Su ema on ikka omaette klass,” naeris tüdruk, kui rääkisin talle oma õdusast hommikupoolikust.

Punapea kõlgutas jalgu ning noogutas peaga raadiost tuleva muusika rütmis. Ma olin pisut šokeeritud, kui ukse avanemisel kostus majast vaikset muusikat ja kellegi laulmist. See oli esimene kord, kui kuulsin klassiõel külas olles midagi muud peale tema enda ja ta pereliikmete hääle.

„Kas sa oled täitsa üksi?” pärisin, kui tüdruk sööma hakkas.

„Sina oled ju ka.”

„Seda küll, aga ma mõtlesin su vendi,”

„Narr! Reede on ju, isa läks tööle ja viskas Leemeti ka lasteaeda, Madis läks veidi enne sinu tulekut välja, tal oli vaja sõbrale midagi näidata või õpetada, ma päris täpselt ei tea, sest ma alles magasin, kui ta mulle seda ütles.”

„Sa oled kuidagi teistsugune nüüd,” täheldasin ja sikutasin triiksärgi varrukat.

„Ma tean. Isa veedab poistega veidi rohkem aega ning mina tegelen iseenda mõtetega, see ajab mu varsti hulluks ja muudab täiesti nõdrameelseks,” naeris tüdruk, kuid tema silmist oli aru saada, et ta mõtleb seda tõsiselt.

„Mis siis nüüd saab?” uurisin veidi kohkunult, peljates, et tüdrukuga võivad toimuda tohutud muutused, kui ta enam ei pea oma vendadele mõlema lapsevanema eest olema.

„Ma ei tea. Aga sina ära põe, küll ma hakkama saan! Mina tulen alati toime.”

Ta pesi kiiresti oma taldriku puhtaks ning otsis toolil lebavast õlakotist tüki paberit, kuhu oli midagi kirjutatud.

„Võta!” Karty ulatas lehekese mulle ning võttis uuesti istet.

„Mis see on?” jõudsin küsida, kuid aadressi nähes, teadsin täpselt millega tegu. Torkasin lipiku taskusse ning tänasin teda.

„Kuule, anna see lips siia, mind ajab see lipsusõlm kohutavalt närvi. Kas sa ise tegid selle?”

„Jah,” ühmasin ning tundsin piinlikust, et ei olnud siiamaani õppinud korralikku sõlme tegema. Enda välja vabandamiseks ütlesin Kartyle, et kannan seda tobedat lipsu vaid koolis, kui on mõni aktus ja kõik teised samuti viisakalt riides on.

„Loll on see, kes vabandust ei leia,” pomises tüdruk ja tegi oma kaela ümber kiiresti ilusa sõlme ning ulatas lipsu mulle tagas ja lisas „isa õpetas mulle kunagi ammu, kuidas see käib.”

„Minu meelest on natuke ebareaalne, et ta nüüd nii hirmsasti teiega tahab olla, mitte et teil midagi viga oleks.”

„Mulle tundub see ka kuidagi liiga hea. Leemet on nõus koos temaga isegi tähti õppima, mina proovisin ükskord ja poisil polnud mingit huvi. Mind isegi häirib pisut, et paps on nüüd rohkem kodus. Olin juba täitsa ära unustanud, et ta võib siin midagi muud peale magamise ka teha,”

„Inimene harjub kõigega. Ainult mina ei suuda oma empsiga harjuda,” muutsin teemat, kuna tundsin, et hetkel tahan palju rohkem rääkida taga oma ema, kui arutleda kellegi teise perekondlikke probleeme.

„Täiskasvanud on kohutavalt lollid, vähemalt enamus neist. Oled sa kohanud mõnda inimest, kellel on hea töökoht, raha, lapsed ja mõistus peas? Ma arvan, et ühel hetkel kaob kõigil inimestel aru peast, uued asjad muutuvad tähtsaks ja enam ei ole kellelgi aega, et lihtsalt olla. Saad aru, mis ma öelda tahan?”

Noogutasin.

„Ma ei ütle, et meeldivaid täiskasvanuid pole olemas, aga mulle tundub ka üsna tihti, et nad on unustanud, kuidas olla ilma pideva närveldamise ja muretsemiseta. Sinu vanemad on lausa esmaklassilised jamade välja mõtlejad.”

Tahtsin Kartyga veel Miast rääkida, kuid avastasin siis, et kell on juba peaaegu kümme ning meil on tarvis liikuma hakata. Tüdruk lukustas ukse ning tõmbas kapuutsi pähe. Lonkisime napist ajavarust hoolimata väga aeglaselt kooli poole, kõnelesime täiesti ebaolulistest asjadest, mis ometigi omandasid tähenduse ning paistsid mulle üliolulised.

„Mis ma Simoni suhtes ette peaksin võtma?” küsisin, kui olime maanteele ära keeranud.

„Mida sa teha tahad?”

„Ta oli ikkagi mu parim sõber ja...”

„Kes su parim sõber nüüd siis on?”

Hoolimata sellest, et olin seda küsimust oodanud, kohkusin veidi ja sõnasin üsna vaikselt: „Sina.”

Plika purskas naerma, kuid üldsegi mitte halvustavalt ega pilkavalt. Tema naer oli väga sõbralik ja isegi heakskiitev. Jäin seisma ning pärisin talt ettevaatlikult, et ega ma jälle midagi valesti öelnud.

„Oh ei! See on sinust lihtsalt nii armas, pidada mind enese parimaks sõbraks. Ma pean ütlema, et tegelikult mul on selle üle väga hea meel.”

„Tore, ma kartsin natuke, et sa võid pahandada.”

„Miks ma peaksin pahandama?” imestas punapea, tirides mind mööda tee serva edasi.

„Äkki sul on mõni põhimõte, mis keelab minusugustel poistel sind oma kõige paremaks sõbraks pidada?” küsisin ning jäin jälle seisma.

Karty vahtis mulle pisut juhmi näoga otsa, kissitas ereda päikese käes silmi ja võttis mu siis käevangu ning lohistas endaga kaasa.

„Oota! Räägime nüüd jutu lõpuni!” sain pisut pahaseks ja raputasin end tema haardest lahti.

„Issand! Mis ma nüüd ütlema pean siis?” Tüdruku silmades lahvatas mulle juba väga tuttav leegike. Ta nägi seal teepervel seistes, helekollane jope seljas ning tumesinine tutimüts erkpunaste juuste peale tõmmatud, välja nagu midagi ebamaist. Rohelised silamd puurisid minu sisse augu. „Sa ei oska endale ettegi kujutada, kui raske on mul tunnistada, et ma hoolin kellestki.”

„Miks see siis nii konti murdev on?” ei mõistnud mina.

„Kui sa kellestki väga hoolid ja üritad temast igal võimalikul moel kinni hoida, siis tahes - tahtmata kukud sa alati läbi ning saad haiget. Mida vähem inimesi mulle korda läheb, seda suurem on tõenäosus, et mulle ei tehta liiga.”

„Ma ei teeks sulle kunagi haiget.”

„Ma ei usu selliseid asju. Kui juba suude puhtaks rääkimiseks läks... Ma ütlen seda ainult ühe korra, pea seda meeles!” Karty muutus pisut ebalevaks ning oli mõne hetke vait. Kui suur veoauto oli meist mööda tuisanud, ütles tüdruk üsna kiirelt ja veidi väriseval häälel: „Sa oled mulle oluline. Sa oled mu sõber!”

Mu suunurgad tõusid pea kõrvuni ja mulle tundus, et kogu minu sisemus naeratab. Need paar lauset olid minu jaoks väga olulised ja mulle tundus, et tegid päeva hoobilt imeliseks. Lõpuks ometi sain olla täiesti kindel, et meie habras sõprus ei ole ühepoolne, sest Karty ei valetaks eales millegi taolise kohta. Nii palju tunnen ikka seda tüdrukut, teadmaks lihtsat tõsiasja, et tema räägib küll alati õigust.

„Võib-olla peaksid sa lihtsalt Simoniga rääkima? Mul pole küll õrna aimugi, kas temaga vestlemisest kasu on, ma ju ei tunne teda, aga igatahes on ta neist poistest kõige parema mulje jätnud,” teatas Karty tähtsalt ning hakkas pikkade sammudega kooli poole liikuma. Kui tüdruk üle õla minu poole vaatas, siis ta naeratas ja lisas, „Sina oled muidugi kõige normaalsem. Tule ometi!”

Urgitsesin taskust välja oma telefoni, et kella vaadata ja lippasin siis talle järele.

„Meil ei ole muideks üldse kiiret,” teatasin ning üritasin plikaga samas rütmis käia.

Ta ei taibanud, kuidas saab meil aega olla, kui jäime juba tulema hakkamisega liiga hilja peale. Kuulutasin talle, et kell on juba pool üksteist ning jõuame kooli alles aktuse lõpuks. Karty vaatas mulle kohkunult otsa.

„Ah, ära muretse! Keegi ei pane tähelegi, et meid seal ei olnud. Õpetajad ei jaksa ju kõiki kogu aeg kokku lugeda.”

„Oled sa täiesti kindel?” kortsutas tüdruk kulmu.

„Jah, meil on ju ka viisakad riided seljas ja klassist meid küll keegi välja ei anna.”

„Sind vast jah mitte, aga minu peale kaebaksid nad iga kell ära.”

Tahtsin öelda, et ta eksib, kuid taipasin siis, et tegelikult oleksid meie klassikaaslased kindlasti sääraseks alatuseks valmis.

„Stran! Said ka aega tulla!” räuskas Andre, kui ühinesin teistega, kes seisid keemiaklassi ukse taga.

„Valus mees ikka! Aktusele ka ei viitsinud tulla,” irvitas klassivend ning togis samal ajal enda kõrval seisvat Aleksandrat. Üritasin meenutada, millal neist kahest nii suured sõbrad olid saanud, aga andsin üsna ruttu alla. Ma ei tea enam pooligi asju oma klassikaaslaste kohta.

„See pani ka pausi vä?” küsis Andre ülbelt ning jõllitas tigedalt mööduvat Kartyt.

„Kust mina teadma peaks? Ma magasin sisse,” kehitasin õlgu ning tegin ükskõikset nägu, kuigi oleksin tahtnud hea meelega poisile vastu vahtimist virutada.

„Ta on nagu jääst, absoluutselt emotsioonitu tegelane. Uskumatu eit!” lõõpis Andre.

„Lõpeta ära!” laususin pahaselt ning olin südamest tänulik koolikellale, mis päästis mind selle dialoogi jätkamisest.

*

„Simps, kuule!” hõikasin valjult üle koridori ja kiirustasin sõbrale järele, tegin endale inimeste vahel teed, et jõuda tema kõrvale ja küsisin: „ Ega sul kiire ole?”

„Ei, mul ei ole kolmapäeviti trenni. Mis siis?” Poiss vaatas mulle pisut kahtlustavalt otsa.

„Lähme kuhugi koos?” panin ette.

Olin möödunud reedest saati üritanud jõuda otsusele, mida hakata peale Simoni ja minu luhta mineva sõprusega. Hoolimata sellest, et olime viimastel kuudel päris võõraks jäänud, lootsin midagi päästa ja parandada. Ta oli olnud minu parim sõber viimased kolm aastat ning ma ei tahtnud, et ta minust tühja pilguga mööda vaataks ning hommikul ainult tsau ütleks. Ükskõik, et väärtustan ise nüüd hoopis teistsuguseid asju, oli mul tingimata vaja vähemalt ühte sõpra, meenutamaks mulle iga päev seda, kes ma kunagi olin.

Panime garderoobis joped selga ning lonkisime tänavale.

„Häh, jaanuar pole veel läbigi, aga juba sulab,” teatas Simon põlastavalt ning mina pidin temaga nõustuma. Lumekiht oli hakanud märgatavalt õhemaks jääma.

„Kuidas sul läheb?”

„Läheb,” ühmas minust pool pead lühem poiss kurjalt, kuid muutus siis äkitselt leebeks ning jutukaks. „Mu tüdruk ei olnudki rase! Ta helistas mulle ühel päeval ja ütles, et see oli valehäire. Mul sõitis suurest õnnest katus ära.”

„Aga siis on ju hästi.” Naeratasin.

„On jah,” täheldas Simon, toetas end vastu sinakat kiviseina ning koukis taskust suitsupaki välja.

„Mis ajast sina suitsetad?” küsisin vägagi üllatunult.

„Siis alustasin, kui see jama selle tüdrukuga oli.” Ta kükitas maha ning nokitses välgumihkli kallal. „Sa ei taha?” pakkus ta mulle oma pisut kortsus pakki.

„Ei,” sõnasin ning kükitasin klassivenna kõrvale, et mitte pidevalt alla vahtida.

„Tead, kui see tüdruk oma uudisega lagedale tuli, siis ma jõudsin juba kogu oma elu ümber arvestama hakata. Oleksin äärepealt vanematele ka rääkinud. Kui ta mulle lõpuks teatas, et see oli vaid üks suur eksitus, siis... Ma ei tea. Mul hakkas korraga nii hea ja samas mõtlesin, et ma ei saa temaga enam koos olla. Vaadata talle otsa, endal pidevalt meeles kuidas... Närvid ütlevad üles, noh.”

„Jätsid ta maha?” tundsin huvi ja toetasin pea vastu seina. Mul oli oma sõbrast pisut kahju.

„Varsti jätan. Ma pean kõik uuesti töökorda saama.” Simon puhus üllatavalt vilunult ringikesi ning vaba käega uuristas augukest tänavasillutisele kinni tallatud lumme.

„Küll sa hakkama saad,”

„Vast saan jah.” Tema pilk jäi silmapiirile pidama ning pärast mõnehetkelist vaikust tundis Simon huvi, millega olen ise tegelenud.

„Ma ei taha rääkida. Sa ei saa niikuinii aru,” laususin kindlalt ning tõusin püsti, et jalgu sirutada.

„Ma tean, et kõik ei ole must-valge, aga kui sa rääkida ei taha, siis pole midagi.” Sõber ajas end samuti püsti ning jäi mulle ootusärevalt otsa vaatama.

„Vaata, see Karty,” alustasin üsna aeglaselt. „Ta elab seal moonakamajas, meie krundil ja...”

„Suhtled temaga?” küsis Simon ilmetult.

„Jah. Ta on mu parim sõber ja ma olen kõrvuni sees ühte tüdrukusse, kes on selle sama Karty parim sõbrants.”

„Ahsoo.” Olin suutnud viimaks pühkida selle mittemidagiütleva ilme klassivenna näolt.

„Seepärast ma olengi teistega nii võõraks jäänud, et ma ei taha enam neid tobedusi kaasa teha. Mulle ei meeldi enam samad asjad, mis varem. Elu on nüüd kuidagi teistsugune.” Torkasin käed jope taskutesse.

„See Karty võib täitsa tore olla. Natuke ülbe on küll ja väga iseteadlik, aga see pole tema süü, et meie klass on vaid kamp jobusid, kes teistsuguseid inimesi ei salli.”

Meie vahele sigines vaikus ning pidin tõdema, et sel ajal, mil mina jahmerdasin Karty ja Miaga ringi, oli Simoniga toimunud tohutu muutus. Ta ei ole küll kunagi olnud väga jutukas ja seltskondlik, aga nüüd oli ta isegi pisut hirmutav oma tõsidusega. Lootsin kogu südamest, et see on vaid üürike tuju ning varsti on mulle tuttav Simon tagasi.

„Kas mina olen ainuke, kes teab, et sa Kartyga sõber oled?”

Noogutasin ning hakkasime taas liikuma. Simon võttis üsna pikke samme, arvestades seda, et tee oli väga libe ning pea igal sammul võisipikali kukkuda.

„Miks sa ei taha, et teised teaksid?”

„Sest... Ma ei tea isegi. Mida sa küsid sääraseid asju?” Tõmbasin pea õlgade vahele, põrnitsedes pidevalt oma jalge ette, et mitte ninali lennata.

„Kardad, et nad viskavad su pundist välja?”

„Kardan jah. Ma olen nende kõigiga pea üheksa aastat sõber olnud ja isegi siis, kui nad mulle enam ei meeldi, oleks ikka kuidagi imelik neist lihtsalt mööda kõndida.”

„Aga miks sa mulle seda kõike räägid?”

Kehitasin kõigepealt õlgu, kuid teatasin siis, et Simon pole ülejäänud klassikaaslastega tegelikult kunagi sarnane olnud.

Selle peale lõi ta mulle sõbraliku matsu vastu õlga ja ütles: „Oled sa vast üks tegelane.”

Siis hakkas ta lausa ohjeldamatult naerma. Hoolimata tema üsna tagasihoidlikust ja viisakast väljanägemisest oli poisi naer väga vali. Varem häiris see mind pisut, kuid nüüd taipasin, et olin sellest kohutavalt puudust tundnud.

*

Imelik, et ma pole varem märganud kui suurt tülgastust tunnen bussis loksumise vastu. Mind ärritas absoluutselt kõik selle vana ja koliseva sõiduki juures, mis ähvardas kohe kraavi sõita või lihtsalt keset teed tükkideks laguneda. Mulle ei meeldinud sugugi vanatädike, kes istus minu selja taga ja nuuskas pidevalt nina. Mulle tundus, et bussijuht oli oma load ostnud, mitte ausalt välja teeninud, sest tal oli kalduvus ääretult järsult pidurdada ning igas kurvis gaasipedaali tallata. Oleksin hea meelega sellest põrgulikust sõidukist maha hüpanud, kuid minu sihtkohani oli veel kümneid kilomeetreid ja kohale tahtsin ma hirmsal kombel jõuda. Hoidsin kuni sõidu lõpuni hambaid ristis ja tänasin kõiki kõrgemaid jõude ning iseenda närve, kui viimaks pärale jõudsin.

Vaatasin enda ümber ringi. Siin-seal kõndis paar inimest ja keskmist kasvu krants jooksis üle tee. Linn oli üsna sarnane minu enda elukohale, võib-olla ainult natuke suuremate ja uhkemate majadega. Keerasin Karty juhiste kohaselt paremale ning hakkasin mööda võõraid tänavaid edasi kõmpima, lootuses, et ei eksi ära. Õnneks suutsin üsna hästi orienteeruda ning leidsin päris kiiresti õige tänava ja maja, mille uksele koputasin. Jõudsin veel mõelda, et äkki oleksin pidanud oma tulekust ette teatama, kuid mul ei olnud ju Mia telefoninumbrit. Siis lendas uks lahti ja keskealine naine vaatas mulle suurte silmadega otsa.

„Tere! Ma... Kas Mia on kodus?” küsisin veidi ebalevalt ja üritasin võimalikult korralik ja sõbralik välja näha.

„On küll, aga ta ei saa praegu välja tulla, tal oli jälle epilepsiahoog,” ütles naine pisut tõredalt.

„Ma ei tahtnudki teda välja kutsuda. Kas ma saaksin teda lihtsalt korraks näha?” pärisin, endal süda meeletult tagumas ning naise öeldud sõnad kõrvus kumisemas. Juhtusin olema täiesti teadlik, mis asi on epilepsia ning mida see endaga kaasa toob.

„No ma ei tea... Tule siis sisse, ma lähen vaatan, kas ta on praegu suhtlemiseks adekvaatne.”

Astusin kitsasse koridori ning jäin ootama. Mia ema läks koridori lõppu, avas ühe paljudest ustest ning pistis pea sisse.

„Mia, kullake, keegi tuli sulle külla. Mis su nimi oligi?” Naine vaatas mind uurivalt.

„Strander olen.”

„Vot, just, Strander tuli.”

Kuna majas oli väga vaikne, õnnestus mul kuulda Mia poolsosinal öeldud palvet, et ta ema mind ära ei ajaks.

Naine sulges uuesti ukse ning tuli minu juurde tagasi, käskides mul saapad jalast ning ülariided seljast võtta ning manitses, et ma tema tütart ära ei kurnaks. Seejärel lubas ta mul Mia tuppa minna, aga saatis mind ise väsimatult oma kullipilguga. Vajutasin hästi ettevaatlikult lingile ning astusin kiiresti tuppa.

Maailma kõige parem tüdruk lamas voodil, seljaga minu poole ja ta õlad liikusid õrnalt hingamise rütmis. Lasin pilgul üle toa käia ning astusin siis Mia voodile lähemale.

„Miks sa ei öelnud mulle, et sa epileptik oled?” küsisin vaikselt.

Ta keeras ennast ümber ja vaatas mulle pisut vesiste, kurbade silmadega otsa. Mul oli temast nii kohutavalt kahju, et kogu mu sisikond hakkas valutama.

„Siis sa oleksid mind ainult haletsenud ja pidevalt uurinud, et ega ma kokku kukkuma ei hakka.”

Silmitsesin tüdrukut pikalt, üritades meelde jätta tema juukseid, silmi, tervet nägu ja keha. Tahtsin, et ta oleks oma kurbuse ja rõõmuga igavesti minu peas, et ma ei unustaks kunagi, milline ta välja näeb, kuidas liigutab, mismoodi tema hääl kõlab.

„Ära jõllita mind üksisilmi. Ma tean, et näen natuke kohtlane välja, mul on ikka veel pisut paha olla.”

„Ei, sa oled väga-väga ilus,” laususin ning võtsin Mia voodiserval istet.

Sirutasin oma kergelt väriseva käe tema pikkade juuste poole ja tundsin jälle, üle pika aja seda pehmust, mida minu sõrmed kohutavalt igatsenud olid.

„Palun ära ole kurb,” anus tüdruk, toetas end küünarnukile ja küsis, naeratades oma ilusat naeratust: „Kas sa võtaksid mind kaissu?”

Muigasin, lubades, et sellist väikest asja ikka saab. Mia tegi mulle enda kõrval ruumi. Tema käed olid pisut jahedad ning kui ta need minu pihkudesse surus, võpatasin kergelt.

„Ma igatsesin sind nagu lollakas,” sosistas tüdruk ja sulges silmad.

„Kaua sul see epilepsia värk olnud on?”

„Natuke üle poole aasta,” vastas ta silmi avamata.

Vaatasin Miat ning kartsin hirmsasti, et ühel hetkel libiseb tüdruk mu sõrmede vahelt, kaob ära ning ma ei leia teda enam kunagi üles. Ma ei tahtnud, et mul oleks temast ainult mälestused ja igavene igatsus. Tahtsin, et ta oleks alati minu kõrval ja kättesaadav. Tahtsin veel rohkem, et ta oleks minu oma. Ilmselt muutus minu haare tema sõrmede ümber liiga tugevaks, sest ta avas silmad.

„Karty ei öelnud sulle, onju, et mul see haigus on? Tema vist ei räägiks midagi välja isegi siis, kui sellest kellegi elu sõltuks.” Mia turtsatas lõbusalt ja hakkas naerma.

„Ta andis mulle ainult sinu aadressi, aga seegi nõudis temalt vist väga suurt pingutust.”

„Ja ise ta räägib kogu aeg, et teiste andmeid ei tohi luba küsimata kellelegi jagada. Kas te ei võinud mulle lihtsalt helistada?” Tüdruk elavnes ja muutus üha rohkem just selle Mia sarnaseks, keda veidi üle kuu aja tagasi kohanud olin.

„Kuidas sa ennast tunned?” muutsin teemat.

„Alates sellest hetkest, kui emps ütles, et keegi Strander tuli, tunnen ma ennast suurepäraselt.”

„Hea, siis ma ei tulnud ilmaasjata,”

„No siis peaks küll midagi katastroofilist juhtunud olema, kui sinu nägemine mind täiesti külmaks jätaks,” itsitas Mia, toksides ninaga vastu minu põske.

„Kohtad mõnda palju lahedamat poissi ja siis vaatad minust mööda, siin ei ole midagi nii tohutut vaja.”

„Ei, ma ei kohta kedagi paremat,” sõnas ilusate silmadega tüdruk.

Õigupoolest oli kõik tema juures minu jaoks nii kohutavalt kaunis, ärritavalt täiuslik. Tahtsin rääkida talle absoluutselt kõigest, mis minu elus ja peas toimub. Tegingi seda, tõdedes taaskord, et Mia on imeline kuulaja, kes ei sega kunagi vahele, hoides oma mõtted ja repliigid alati pärastiseks ning minu kohati üsna jaburaid ideid ja vaimusünnitisi maha tegemata. Ta ütles mulle, et usub igal inimesel olevat õiguse oma unistustele ja fantaasiatele, mida keegi kritiseerida ja halvustada ei tohi.

Torkasin käe kogemata madratsi alla ning mulle sattus pihku tükk paberit.

„Mis see on?” pärisin tüdrukult aru, tõmmates lehe välja.

„Ah, ühed sõnad,” pomises ta vaevu kuuldavalt ning tema põskedele ilmus kergelt punakas toon.

I set off in search for happiness,

found misery, not joy.

I set off in search for happiness,

met one little creepy boy.

He told me things I could not believe

and sent me straight back home.

Days later, I still heard him singing,

like a tiny star above:

„I set off in search for happiness,

found misery, not joy.”” lugesin inglisekeelseid sõnu ning lasin pilgul uuesti üle ridade käia, ümisedes seekord kaasa täiesti tundmatut viisi, mida ma polnud kunagi kuulnud. „Kust sa selle luuletuse või mis iganes see ka ei oleks, leidsid?”

„Ise kirjutasin,” teatas Mia ning lisas, „Ma tean, et mu inka on natuke... kohmakas. Igatahes, ma ei vastuta, kui seal mõni viga sees on, see polnud üldsegi kellegi teise silmade jaoks mõeldud. Ma harrastan sahtlisse, tähendab, madratsi alla kirjutamist,”

„See on täitsa hea.” Keerutasin paberit sõrmede vahel.

„Mis viis see oli, mida sa ümisesid?” tundis Mia huvi.

„Ma ei tea, see tundus sinna sobivat.” Nüüd oli minu kord näost roosaks tõmbuda.

„Mis tundus? See sobis ju nagu rusikas silmaauku!” hüüatas maailma kõige lahedam tüdruk ning tõusis istukile. „Palun, kas sa laulaksid neid ridu?”

„Ei!” vastasin kiiresti, „ma ümisen ainult oma toas kitra harjutades ja see on ka kõik. Ma ei oska laulda.”

„Sa ei tea seda ju! Palun proovi korra!” anus Mia.

Ajasin end püsti. Vaatasin lehte enda käes suure umbusuga. Laulsin viimati algkooli muusika tunnis, kui õpetaja meiega jõulupeoks „Aisakella” ja „Läbi lume sahiseva” harjutas.

I set off in search for happiness,” ma ei jõudnud rohkem silpigi laulda, sest Mia haaras mul ümber kaela kinni ja tahtis pooleks kallistada.

„Sul on nii ilus hääl!” kiljatas tüdruk, tõusis voodile püsti ning hüppas õrna mütsatusega põrandale.

„Ma ei oleks selles kindel, seda oli ju ainult mõni üksik sõna,” kortsutasin kulmu, tahtmata tüdrukut uskuda. „Mida sa kepsled siin? Ise pidid end halvasti tundma.”

„Mul läks juba ammu üle! Lähme kuhugi sööma! Nälg võtab silmanägemise ära,” teatas Mia rõõmsalt ning pani pusa selga. „Emps!” röögatas tüdruk valjult ning läks toast välja. Tõttasin talle järgi.

„Anna mulle palun natuke raha, me lähme kohvikusse.” Mia tegi ema nina all naljakaid tantsuliigutusi ning nipsutas sõrmi.

„Kuhu sa lähed, tantsulõvi? Ise kukkusid alles kokku.”

„Välja lähen,” lõõritas tüdruk, „Mul on palju parem olla ja kõht on ka tühi.”

Naine vaatas mulle uurivalt otsa, vangutas pead ning andis tütrele raha.

*

Maailma kõige parem ja ilusam tüdruk hoidis mul käest kinni ning rääkis entusiastlikult oma emast, kes töötab ajaloo õpetajana.

„Tsau, Mia!” karjus keegi.

Vaatasin ringi ja märkasin, et teisel pool teed seisab meid jõllitades kolm poissi.

„Hei, poisid!” hüüdis tüdruk ning tiris mu oma tuttavate juurde.

„Kuhu sa teel oled?” küsis neist kõige pikem, põrnitsedes mind altkulmu.

„Sööma lähme,” teatas Mia ning keksles jalalt jalale.

„Ega sul külm ole?” pärisin vaikselt, ignoreerides kolme poissi täielikult.

Tüdruk raputas pead.

„Aga esmaspäeval näeme siis,” ütles keegi neist ning me läksime laiali.

„Need olid mu klassivennad,” lausus Mia, kui olime natuke maad edasi kõndinud. „Esmaspäeval teavad kõik, et sa mul olemas oled. Sellel rohelise jopega... sellel on mölapidamatus. Ta ei saa midagi enda teada hoida.”

„Tavaliselt on see mure tüdrukutel,” naersin, teenides Mialt pahase pilgu.

„Kes siis olla tahad? Katkine kunstnikuhing või metsik peoloom? Mis ma neile ütlen, kui pärimiseks läheb?”

Pidasin aru, kuidas tema küsimusele vastata ning ei suutnud otsusele jõuda, kas olla elajas või mitte. Jõudsin lõpuks otsusele ning tegin selle ka Miale teatavaks. „Kui sa neile üldse midagi rääkima pead, siis ütle, et... ütle, et ma olen mina ise. Et ma olen just see, kellena sina mind näed.” Pidasin väikese pausi, „Millisena sa mind näed?”

Tüdruk vaatas mulle naerulsui otsa ning ütles, et ma olen natuke segaduses, mitte milleski kunagi täiesti kindel, olukordade sunnil muutuv, aga samas täiesti omanäoline ja talle kõige kallim terves universiumis.

*

Kell polnud veel sugugi palju ning aknast paistis sisse silmipimestav päike. Taevas oli ärritavalt helesinine ja mul tekkis kange tahtmine välja minna.

Olles pea viis minutit oma villaseid sokke taga otsinud sain end lõpuks riidesse ning hüüdsin emale, et tulen millalgi tagasi. Ärgu nähku minu ootamisega vaeva. Ma ei kuulanud tema vastust, sest teadsin, et talle aega andes suudaks emps mõelda kiirelt välja miljon ja seitsesada põhjust, mis takistaks mind minemast. Niivõrd nauditav on ju istuda soojas toas ja aidata tal näiteks õhtusööki valmistada. Tema leiab selle tegevuse muidugi meeldiva, aga mina armastan lihtsalt kohutaval kombel talve, paksu lund ja miinuskraade. Emaga koos köögis olemist lausa jälestan.

Õues oli täpselt nii külm, kui ma ette olin kujutanud. Seadsin sammud bussijaama poole. Alguses oli mul plaan sealt edasi Simoni juurde kõmpida, aga nähes peatuses seismas bussi, mis viis inimesi iga kolme tunni tagant lähimasse linna, ostsin endale pileti ning läksin peale. Mul ei ole kunagi kombeks olnud hetkeemotsiooni ajel kuhugi sõita, seega hakkasin mõtlema, et kas ma just midagi väga lolli ei teinud. Mulle meenus ka kohutav tülgastus, mida eelmine kord bussis loksumise vastu tundsin ja hakkasin tehtut üha enam kahetsema.

Õnneks ei olnud sõit väga pikk, linna piirile oli vaid napp kuus kilomeetrit ning sealt edasi kesklinna veel kaks. Astusin maha ja hakkasin suvalises suunas jalutama. Inimesi oli palju. Nad tormasid minust kiirustades mööda, rääkisid valjul häälel telefoniga, ootasid mõnd lugematutest liinibussidest või tegid midagi muud, mis oli ääretult tähtis ja muutis nad kõiki töökate sipelgate sarnaseks. Mulle meeldivad suurlinnad ainult seepärast, et inimesed, kes seal elavad, on palju värvilisemad oma riietuse poolest ning kõik majad ei ole hallid. On kollaseid, siniseid, rohelisi ja imelikul kombel isegi roosasid. Kes küll sooviks elada neoonroosas majas? Noortel on tavaliste siniste või mustade teksade asemel punaseid, lillasid, koguni kirjuid. Inimesed ei kanna ainult tavalisi sportjopesid, vaid ka mantleid, tagisid ja keepe. Neid on ühes linnas nii palju koos, et nad ei tunne isegi oma naabreid, seepärast julgevad ja tohivadki käia riides nagu süda lustib. Puudub igasugune oht, et võid kohtuda mõne tuttavaga. Oled lihtsalt sina ise ja keegi ei märka sind, kuna kõik teised on ka ütlemata suured ised ning endaga ametis. Ma ei ütle, et erandeid pole. Muidugi on isikuid, kellele ka siin, tuhandete inimestega linnas, vaadatakse pisut halvakspaneva, vahel ka heakskiitva pilguga järele, sest tegelikult on see kõik, mida mina juba eriliseks pean, üsna tavaline. Värvilistes riietes inimesed on tegelikult igavad ja normaalsed, nad tunduvad mulle lihtsalt millegi enamana seepärast, et koht, kust mina pärit olen, on veel igavam ja üksluisem. Tegelikult ei ole mina keegi, et määrata inimeste julgust ja sisukust neist pelgalt mööda kõndides. Mulle lihtsalt meeldib vaadata, olemata ise millessegi segatud. Leian, et vahel on päris huvitav kujutada endale ette kellegi teise elu. Milline on tema kodu? Mis tööd ta teeb või mida õpib? On tal koer või mõni muu koduloom? Kas ta armastab seltskonda või üksindust? On tegemist kunstihinge või ääretu materialistiga? Mida ta armastab, vihkab, oluliseks peab? Nii palju on asju, millele peale vaatamisega vastust ei saa, aga seda enam jääb mulle ruumi fantaseerida ning ise välja mõelda. Tundub natuke tobe, et kõige rohkem meeldivad mulle inimesed, keda ma ei tunne ja siis veel Mia. Tema on mulle kõige rohkem meelt mööda.

Märkasin, et tänavale kumab ühest aknast rohekat valgust, mis muudab kõigi möödujate naha ning riiete värvi. Olles ise aknaga kohakuti jõudnud, märkasin seal pikka baariletti ning mitut inimest, kes näisid olevat heas tujus. Oli see siis tarbitud alkoholi või tõepoolest mõne kordamineku tõttu... Kliendid ja baaridaam olid kõik rohelised. Seisin liikumatult ning vahtisin, kuidas nad seal istusid ja rõõmsalt juttu ajasid. Mulle hakkas hirmsal kombel valgustus meeldima. Muidu oleks baar olnud täiesti tavaline ja märkamatu, kuid tänu värvilstele tuledele see lausa hüpnotiseeris mind.

Ärkasin justkui unest, kui üks vanem tädike minu külge riivas ning pahaselt torisedes edasi tõttas. Taipasin, et olin mitu minutit takistanud inimeste liikumist ja jätnud nii mõnelegi neist hullumeelse mulje. Otsustasin edasi liikuda, kuid veel pikka aega mõtlesin ainult rohelistest tuledest ning soovisin kogu südamest, et minu linnakeses ka midagi taolist leiduks.

Suureks üllatuseks avastasin sama tänava nurgal veel ühe värvilise baari. See oli üleni lilla, ainult valgus ei paistnud nii vahvalt tänavasillutisele, mis oli sula tõttu väga libedaks muutunud. Oleksin äärepealt baari ukse all pikali kukkunud. Jõudsin vaevalt jalale toetada, kui see iseenesest meetri jagu edasi libises ning sundis mind koomilisi akrobaatika harjutusi tegema. Seisin natuke aega paigal, julgemata uuesti astuda, sest mul puudus igasugune soov halli löga sisse maha prantsatada ja ennast maa põhja häbeneda. Minu meelest on sirgel teel pikali kukkumine või komistamine üks maailma kõige tobedamaid asju. Muidugi on naljakas vaadata, kuidas see kellegi teisega juhtub ja inimesest ääretult kohmaka ning hädapätaka mulje jätab. Lennates ise istukile pole see sugugi nii tore, kui kõrvalt vaadates. Ääretult tobe on pikali kukkuda seltskonnas kus kõik saavad sulle hiljem näpuga näidata ning kõhud kõveras naerda. Jälestan kõiksugu asju, mis jätavad muidu igati normaalsetest inimestest ääretult kohmaka ja saamatu mulje. Mina ei taha olla kobakäpp!

Taipasin, et olin ringiga uuesti bussijaama jõudnud ning otsustasin suurelt tabloolt vaadata, millal tagasi koju saan. Suur oli minu üllatus, kui avastasin, et viimane buss oli pea kakskümmend minutit tagasi lahkunud. Jõllitasin tigeda pilguga numbreid seinal, lootes, et need minu tahtmist mööda muutuvad. Kuna mul ei jäänud muud üle, otsustasin need seitse või kaheksa kilomeetrit koju kõndida. Siunasin ennast, kuis jaksasin, sest libedatel tänavatel oli peaaegu võimatu edasi liikuda. Astusin ühe sammu ning libisesin pool meetrit tagasi või hoopis mõnda teise suunda. Alles siis sain normaalselt edasi kõndima hakata, kui jõudsin maantee äärde. Tõstsin paari auto lähenemist märgates näpu püsti, kuid andsin üsna ruttu alla. Neil kõigil oli kiire töölt koju ning puudus igasugune soov üks lõngus teeservast peale korjata. Olin südamest tänulik oma kiiretele jalgadele ning lootsin vähemalt tunniga koju jõuda.

Üle oja oli ehitatud väike puust sild, mis viis kitsale teerajale. Otsustasin minna sealtkaudu, kuna teadsin, et minu teekond lüheneb vähemalt kilomeetri võrra.

Märkasin, et väljas oli juba üsna pime. Tuul ragistas okstes ning mets minu ümber ärkas justkui ellu. Tavaliselt on pimedas metsas jalutamisest alati õudusjutte räägitud, kuid mina leidsin selle tegevuse ääretult nauditava olevat. Mulle hakkas hullupööra meeldima okste ragin ja pidev undamine ning vilin. Õige mitu korda arvasin end samme kuulvat, vaatasin selja taha ning pidin pettuma, sest minu taga haigutas vaid tühjus. Meenus, kui olin väike, meeldis mulle kõiki asju palju hirmsamaks ja ohtlikumaks mõelda. Ma ei saanud õhtuti isegi magama jääda, sest kujutasin ette igasugu elukaid, mida öö endas peita võib. Vanaema juures tormasin tihtilugu paaniliselt mööda koridore, arvates, et keegi ajab mind taga. Naabri aiast pirne virutades, vahtisin koguaeg ümberringi, oodates, millal põõsaste tagant hüppab välja mõni troll või koletis, kelle pean pirnide kätte saamiseks maha lööma. Kui ma olin väike, tundus maailm palju lihtsam ja värvilisem, kunagi ei pidanud teesklema, valetada tuli vaid enda naha päästmiseks ja keegi ei käskinud sul käituda ning arvata teistega samamoodi. Oleksin hea meelega metsa jäänudki, sest seal olles tundus mulle, et mitte keegi ei saa mulle ettekirjutusi teha, valida sobivaid sõpru ja õigeid uskumusi. Olin mina ise, see poiss, kes olla tahtsin. Tahaksin, et ma suudaksin seltskonnas iseendaks jääda, sama suurt meelekindlust säilitada. Miks ma sellega hakkama ei saa? Ma kohe kindlasti ei karda inimesi, aga leida ennast olukorras, kus sul on ainult paar sõpra? Sooviksin, et maailmas oleks rohkem ausaid, siiraid inimesi, kes ütleksid alati seda, mida mõtlevad ning ei loobuks eales püüdlemast oma sihtide poole. Tahaksin, et mul oleks julgust ise see inimene olla. Valetan endale iga kord, kui ütlen, et ei karda. Loomulikult tunnen täiesti pöörast hirmu, et kaotan kõik, mis mul on. Jään ilma isegi oma vastikutest tuttavatest. Ma ei saa üksi hakkama, sest ma ei ole enam ammu see pisike poiss, kelle fantaasia kõik päevad seiklustega täitis. Minust on saanud midagi võltsi ja igavat. Elan paksu kesta all, mis näeb välja täpselt samasugune nagu kõigi nende omad, kes pidevas teeskluses elavad. Ma ei saa sellest neetud kestast kuidagi välja, ükskõik kui väga ka püüaksin. Ise olen süüdi oma hädades ning suutmatuses olla keegi eriline ja huvitav. Võimalik, et olen loll, aga ma ei suuda kuidagi mõista taolisi käske: ennast saad vaid ise muuta, teiste arvamus ei loe tattigi ning ära ela nii, nagu elasid enne. Ma ei saa hakata ühel päeval kellekski teiseks. See ei ole lihtsalt võimalik. Ma ei oska ennast parandada ja muuta, sest ma ei näe oma vigu ja palun, näidake mulle ühte inimest, keda tegelikult ka teiste arvamus ei liiguta. Kui ma ei oleks kunagi Kartyt kohanud, siis ei teaks ma siiani, et sellel suurel illusioonil midagi viga on. Võib-olla oleksin palju õnnelikum, sest mind ei häiriks miski ja kõik tunduks korras olevat, aga samas - mis mõtet on elada lihtsalt päev-päevalt samamoodi, tundes alati samu tundeid, mõeldes samu mõtteid, tehes samu asju. Tahan põnevust, näha lahedaid kohti, kohata huvitavaid inimesi. Soovin, et mäletaksin igat päeva, mitte tühjaks joodud pudelite ja maha magatud tundide tõttu, vaid seepärast et tegin midagi olulist ja oluline ei pea olema sugugi midagi maailma muutvat, piisab vaid sellest, et oleksin ise rahul ning õnnelik. Tahan, et need kaks ja pool kuud mööduksid linnulennul ning saaksin hakata elama oma tahtmise järgi. Alustada uuesti ja paremini. Loodan, et kõik need soovid suve hakuni mul ikka meeles seisavad.

*

„Ma söön ilmselgelt liiga palju,” teatas Karty ühel õhtul, kui istusime moonakamaja köögis.

See lause kõlas nii naljakalt ja üsnagi tobedalt. Oleks mõni teine tüdruk taolise avastusega lagedale tulnud, poleks ma imestanud, aga kuna tegemist oli Kartyga, olin sunnitud paluma tal öeldut korrata. Natukese aja pärast lisas tüdruk veel, et ilmselt peaks bulliimikuks hakkama, sest söömist ei suuda ta nähtavasti mitte kunagi jätta.

Ma ei pööranud tema jutule absoluutselt tähelepanu, sest see oli tõepoolest harukordselt rumal ja ajuvaba. Kartyl ei olnud ju midagi häda. Ta ei olnud just õblukese kehaga, kuid kaugeltki mitte paks. Ma ei taibanud, miks ta ühel hetkel midagi taolist endale pähe võttis. Alles siis hakkasin plika sõnade peale mõtlema, kui ta püsti tõusis ja vetsu läks. Jäin üsna ehmatanult ukseava poole vahtima ning ei saanud aru, mis parasjagu toimub.

„Mida sa tegid?” küsisin punapealt, kui ta tagasi tuli.

„Oksendasin lõunasöögi välja,” kehitas tema muretult õlgu ja täheldas, et see ei olnud sugugi lihtne.

„Mida sa tegid, lollakas?” röögatasin ning hüppasin taburetilt püsti.

Vahtisin talle tigedalt otsa, tundes kuidas minus kasvas paanika. Olin Karty peale maruvihane.

„Ära põe, ega see sind kuidagi ei mõjuta,” naeris plika, kuid muutus kohe tõsiseks, märgates, et mul pole plaaniski temaga koos nalja teha.

„Sa ei tee seda enam mitte kunagi. Kas saad aru? Ära mitte mõtlegi, et sa võid nüüd kogu söögi enda seest välja öökida. Kurat, sa rikud oma elu niimoodi ära! Kas sa üldse mõtled ka? Mis sinuga toimub?”, hüsteeritsesin.

Tüdruk tõmbus minu sõnade all justkui kössi, vaatas mind kohutavalt nukra pilguga ning vajus seina najal istukile.

„Sa ei ole ju paks! Ma ei oleks eladeski osanud arvata, et sina säärase lolluse peale tulla võid.” Kükitasin klassiõe kõrvale.

„Mul on lihtsalt tarvis midagi teha. Ma tahan midagi, mis muudaks minu elu jälle teistsuguseks. Varem kasvatasin üksi oma nooremaid vendi, nüüd olen ma täpselt nagu kõik teised inimesed. Jalga lasknud ema ei ole midagi erilist. Kõik muutub nii tavaliseks, isegi igavaks.” Ja siis hakkas Karty nutma, ta ei nuuksunud ega midagi. Pisarad lihtsalt voolasid ojadena üle tema kahvatute põskede ja seda oli piisavalt, et teha minu hingele kohutavalt haiget. Järsku haaras tüdruk mul ümbert kinni ega tahtnud enam kuidagi lahti lasta. Tundsin, et minu õlg hakkab niiskeks muutuma ja tüdruk ei kavatsenudki veel oma kraane kinni keerata. Paitasin tema tugevaid punaseid juukseid, anudes, et ta enam ei nutaks.

„Karty, Karts, kuula mind! Sinust ei saa kunagi tavalist inimest. Ükskõik kui väga sa ka ei püüaks, oled ikka teistmoodi. Kui see sind rõõmustab, siis sa oled ikka kõvasti üle Harju keskmise,” ütlesin talle.

Plika jätkas endiselt minu särgi niisutamist ning nägi kohutavalt õnnetu ja lohutamatu välja. Hakkasin tasapisi tema suurest tundepuhangust ära tüdinema. Lükkasin ta endast eemale ning jäin uuestinatuke pahaselt otse tüdruku sügavrohelistesse silmadesse vaatama.

„Lõpeta juba ära! Jätad endast haleda mulje. Sa päästsid minu hädise ja täiesti mõttetu elu, kui palju sul veel eriline olemiseks vaja on?” käratasin kurjalt ning tõusin püsti. „Võta end kokku! Su väiksed vennad on teises toas,”

Karty ilme oli väga kohkunud ja ta jättis töinamise järgi.

„Suureks kasvamine on nii paganama raske,” teatas punapea ning viskas põrandale pikali.

Kortsutasin kulmu ja istusin toolile tagasi, taibates, et tüdruk ei kavatsegi end püsti ajada. Toetasin pea lauale ning jäin teda üksisilmi vaatama. Plika põrnitses helekollast lage ning lamas peaaegu liikumatult. Õige mitu minutit läks täielikus vaikuses mööda, vahel harva oli ainult kuulda Leemeti naeru ning Madis torkas pea korra ukse vahelt sisse, kuid läks nõutult minema, nähes mind ja oma õde tuimalt teine teises toa otsas vegeteerimas.

„Kas sulle ka vahel tundub, et aeg läheb mööda ja sa ei märkagi?” lõhkus tüdruk vaikuse.

Vastasin alles tüki aja pärast, öeldes lihtsalt, et ma ei märkagi aega möödumas. Kõik läheb tõepoolest liiga kiiresti, mõnele asjale ei jõua kuidagi järele ning teist ei jaksa ära oodata. Mõnikord tahaksin nautida lihtsat hetke, kartmata, et see võib kohe otsa saada ning elu vana rada pidi edasi veereb. Vahel tundub üks ööpäev kohutavalt lühike, et teha midagi vahvat ja põnevat ning teinekord venivad need kakskümmend neli tundi teo kiirusel, justkui kestaks üks neetud päev igavesti. See sõltub alati sellest, millega parasjagu tegeled. Igavusse kõngedes jäädki ööd ootama ning viimati Mia juures olles tuli õhtu nii ruttu, oleksin nõustunud andma ükskõik mida, et minutid kestaksid kauem ega mööduks linnulennul.

Õhtupoole ajas Karty Madise ja Leemeti õue. Tüdruk otsis suurest seinakapist välja kollase kalluri ning lubas väike vennal sellega peaaegu paljaks sulanud maal ringi sõita. Madis oli pidevalt tema kõrval ja üritas poissi ohjeldada, kui too rõõmsalt mööda õue jooksma hakkas, auto jägi lohisemas, ise valju häälega seosetuid repliike kilgates. Meie seisime kahekesi keset õue ning jälgisime vaikides kahte poissi, kes olid nii õnnelikud. Iga pisemgi kübe nende olekus näitas, kuivõrd muretu on nende elu ja kui väga nad armastavad, viieaastasest vanusevahest hoolimata, koos mängida, laskmata suurel ja õelal maailmal end segada. Vaatasin viivuks Karty poole ning minu mittemidagiütlevad emotsioonid asendusid äkitselt tohutu rõõmujoovastusega. Ma ei saanud parata, et naeratasin, kui tuuleõhk tema juukseid keerutas ja tüdruk rahuloleva pilguga kusagile kaugele vaatas. Ta seisis käed taskus, näol õrn muie ning mina avastasin ühtäkki, et kevad on käes. Lumi hakkas lõplikult kaduma, õhk oli palju soojem ning taevas paistis ikka veel õrn hele päike, mis hakkas küll peatselt looja minema. Muutusin väga rahulolevaks, taipasin, et tunnen selle isemoodi tüdruku ja tema vendade vastu tohutut kiindumust. Ma ei osanud enam oma elu ilma nendeta ette kujutada. Mõelda vaid, mis oleks võinud minust saada, kui nemad ei oleks iialgi siia kolinud.

Võpatasin, kui Karty järsku koos Madise ja Leemetiga suure metallvärava poole jooksis. Märkasin aia taga ootavat rohelist Opelit, mis kuulus laste isale. Tüdruk harutas keti lahti ning poisid tirisid vana värava lahti. Madis sai väga edukalt hakkama, kuid Leemetil läks tohutust südikusest hoolimata pisut Karty abi tarvis. Tundsin end pisut kasutult, kuid ei läinud ka torkima, sest nende koostöö oli niivõrd suurepärane ja õige pea oli värav ketiga kinni pandud ning auto hoovile pargitud. Isa lubas Leemetil korra signaali lasta ja lukustas siis masina. Nähes mind, viipas ta tervituseks ja läks, endal portfel käe otsas kõlkumas, koos poistega tuppa.

„Ma lähen ja teen neile midagi süüa,” teatas Karty.

„Mina lähen koju. Homme on bioloogias kontrolltöö,” teatasin ning suundusin pargiteele.

*

Vahtisin lolli näoga enda ees olevat kontrolltööd, kuhu ma ei osanud enam midagi kirjutada. Sain peaaegu kõigile küsimustele vastatud, kuid viimase kohta valitses minu peas täielik tühjus. Ma ei suutnud enam meenutada, kas olin üldse kuulnud midagi neist neetud närvisüsteemidest ja muust taolisest jamast. Mul ei olnud bioloogia vastu absoluutselt huvi. Piilusin klassis abiotsivalt ringi, kuid kõik olid täielikult süvenenud oma töösse, mulle tundus, et olen ainus, kes teemat ei valda.

Järsku nägin, et Karty vaatab uneleval pilgul aknast välja, pastaka oli ta lauale pannud ja täiskirjutatud leht lebas tema ees. Kuna istusin viimases pingis, sain edukalt tooli liigutada, nii et see tegi tasase kolksu, mis vaikses klassiruumis siiski valjult kõlas. Karty vaatas minu poole. Ootasin mõne hetke, et õpetaja süveneks taas oma tegemistesse ja näitasin tüdrukule siis sõrmedega küsimuse numbrit, mille vastust ma ei teadnud. Ta sai õnneks kohe aru, et vajan abi ning võttis kotist tüki paberit. Õige pea lendas midagi läbi õhu minu poole ning ma püüdsin selle osavalt kinni. Veidi kummaline oli, et ainsana märkas seda Simon. Kõik teised kirjutasid rahus edasi, isegi Andre ei sipelnud pingis, nagu ta tavaliselt kontrolltööde ajal tegi. Simon vangutas vaid pead ja tõusis püsti, et oma töö ära anda.

Karty viis oma lehe alles siis ära, kui õpetaja teatas, et nüüd on aeg läbi. Taipasin, et tüdruk teeb täpselt sama matemaatika tunnis, kus ta lõpetab ammu enne teisi, sest tema pea jagab lihtsalt suurepäraselt neid arvutusi, mis ülejäänud seltskonnale täieliku utoopiana tunduvad.

Õpetaja hakkas kevadistest eksamitest rääkima, pannes meile südamele, et valiksime kindlasti valikeksamiks bioloogia, sest nii pidavat paljud tegema. Mina küll ei soovi olla nagu paljud. Õnneks helises varsti kell ning kõik tunglesid klassist välja. Mul ei olnud veel mingit tahtmist eksamitele mõelda, selle jaoks tundus kuidagi liiga vara. Kui nad nii kähku alustada tahavad, siis oleme õigeks ajaks kõik end juba arutuks õppinud ja mõelnud.

Tabasin üle teiste peade Karty rõõmsa pilgu ning naeratasin.

*

„Türbel, kuidas ma küll jälestan neid inglise kirjanike ja teadlasi!” teatas Simon, kui suundusime pärast inglise keele tunni lõppu garderoobi, et minna koos linna klassivenna uut arvutit ära tooma.

„Ma ei tee neil endiselt vahet. Kõigil on samad nimed ja ühesugune elu,” naersin, visates oma seljakoti pingile.

„Neil kõigil on neetult õnnetu lapsepõlv ja sada haigust kallal,” torises poiss ja ajas jope selga.

„Ja siis lähevad nad kooli ning avastavad, et on üliandekad kas matemaatikas või mõnes loomingulisemas aines, teevad kohutavalt rasket tööd ning ühtäkki saavad tapvalt kuulsaks.”

„Mis see kõik meisse puutub? Neetud inglased!” räuskas Simon.

Ta oli taas just selline nagu ma teda mäletasin. Suures seltskonnas üsna vaikne, aga omade keskel tihti liigagi jutukas ning pisut agresiivne.

„Ega mitte ainult inglased, ameeriklased ja eestlased ise on ju samasugused. Pole ühtki õnneliku lapsepõlvega kuulsust. Kõik nad on kõngenud nälja käes või peaaegu ära surnud. Uuema aja staare on kõiki lapsepõlves ahistatud ja vägistatud ning seepärast on nad end süstinud ja muud säärast jama,” seletasin üsna valjul häälel.

„Meil ei ole lootustki kuulsaks saada!” hüüatas Simon teeseldud üllatusega ning hakkas valjult naerma.

„Kui me järgmine tund ka veel neist suurtest ja tähtsatest tegelastest räägime, siis ma annan ausõna otsad,” Astusime koolimaja uksest välja ning seadsime sammud bussijaama poole.

„Me ei saa kunagi kuulsaks,” kordas sõber oma varem öeldud lauset.

„Mida sa edasi kavatsed teha?” küsisin temalt.

„Ma ei tea, ma ei tahaks veel nagu ühtegi ametit õppida. Mul pole õrna aimugi, mida ma oma eluga teha soovin.”

„Lähed gümnaasiumisse?” Astusin kogemata suurde poriloiku.

„Vaata, kuhu sa astud, idikas!” naeris Simon, „Ilmselt lähen jah.”

„Tore, siis ma pole ainuke, kes ei kavatse kohe elektrikuks või neetud keevitajaks hakata,” laususin, üritades oma jalavarju kuivaks raputada.

„Kuhu kanti sa siis õppima lähed?” tundis ta huvi.

„Ma ei tea veel. Mul on üks plaan, aga ma pean seda veel ühe inimesega arutama.”

„Kellega?” uuris sõber ning otsis taskust rahakoti välja.

„Miaga,” sõnasin, toksides pisut närviliselt käega vastu bussijaama seina.

„Maailma kõige parem ja ilusam tüdruk, keda sa näed sama harva kui kuuvarjutust,” noogutas Simon ja ostis endale pileti.

*

„Mida sina siin teed?” hüüatas tumedapäine tüdruk ning langes mulle kaela.

„Ma käisin su kodust läbi ja sinu ema ütles, et sa oled alles koolis.”

„Miks sa mulle kunagi ette ei helista?” uuris tüdruk, keerutades end minu ümber.

„See peab alati üllatus olema.”

Tüdruk kallistas mind veel kord. Koolimajast väljuvad noored jõllitasid meid punnis silmadega ja läksid irvitades mööda. Mis see nende asi on?

„Kas tema ongi see kuulus Stran?” päris üks ligi astunud blondiin ja naeratas mulle oma hambapastareklaami naeratust.

Mia haaras üsna tugevalt minu käe ümbert kinni ja noogutas tüdrukule, kes ilmselt oli tema klassiõde.

„Merka, Anni, tulge vaadake! Mial ei olnudki kujuteldav poiss, täitsa päris ja üsna kobe on,” hüüdis võlts plika üle koolihoovi ning üsna varsti seisis meie juures juba kolm blondeeritud tibi, kes vaatasid mind oma ära võõbatud seasilmadega.

Märkasin, et minu Mia naeratav ja õnnelik ilme oli asendunud suisa valuliku grimassiga, kui ta oma klassiõdede poole vaatas. Tirisin ta sealt kättpidi minema ning otsekohe muutus tüdruk endiselt lõbusaks, pisut ülemeelikuks.

„Need kuradi tibid on nagu ristiks kaelas. Nad arvavad endast liiga palju ning usuvad, et absoluutselt kõik maailma poisid peavad nende ees põlvitama.”

„Kas neil endil ei lähe sassi, kes keegi on? Minu arvates olid nad üsnagi sarnased. Kas nad on õed?”

„Häh,” turtsatas Mia, „Oleks see vaid nii. Nad pole isegi sugulased mitte. Lihtsalt kogu aeg konutavad ninapidi koos. Mõistust pole neil kellelgi peas ja ometigi pooled poisid koolis lausa sulavad nende jalge ees.”

„Mul hakkaks paha, kui peaksin ühega neist kasvõi paar minutit samas toas viibima.”

„Lähme korraks minu juurde?” vahetas tüdruk teemat.

Noogutasin ja tundsin huvi, kuidas kloonide kolmik minust teada sai.

„Ma ju ütlesin sulle, et mu klassivendadel ei seisa suu kinni. Nad rääkisid, õigemini üks neist rääkis peaaegu kohe kõigile. Mina ise rääkisin sinust ainult oma pinginaabrile, sest ta tuli ise küsima, et mis värk on. Otse loomulikult kuulsid need krõhvad pealt. Nad peavad ju kõike teadma, isegi siis, kui see neisse ei puutu.”

Tundub, et sul on siin koolis veel hullem kui mul seal kolkas.”

„Kuidas Kartyl läheb?” päris Mia, kui olime tema koduukse taha jõudnud.

„Hästi,” ühmasin, otsustades, et ei räägi tüdrukule sõnagi Karty kavatsusest bulliimikuks hakata ja oma elu jälle erilisemaks muuta. Tundsin ikka veel pisut hirmu, et Mia võib iga hetk epilepsia tõttu kokku kukkuda ja krambid saada.

„Emps, ma tulin koju!” hüüdis tüdruk tuppa astudes ning võttis saapad jalast.

„Kas see poiss sai su kätte?” päris ema ja tuli esikusse.

„Ta on Strander, mitte see poiss,” naeris Mia.

„Tere, Strander. Anna andeks, et mul sinu nimi meelde ei tulnud,” vabandas naine ning kutsus meid lõunat sööma.

„Ega sa ei pea veel kohe minema hakkama?” uuris tüdruk, kui olime laua taga istet võtnud.

„Ei, Elina tuleb mulle alles õhtul järgi. Ma lähen nädalavahetuseks nende juurde.”

„Oota, ma ei saa midagi aru,” kortsutas Mia kulmu ja vaatas mulle suures segaduses otsa.

„Elina tegi veebruari lõpus sõidueksami ära ja sai empsi vana auto endale. Ma leppisin temaga kokku, et sõidan bussiga siia ja ta võtab mu õhtul peale,” seletasin.

„Kus kohas tema ja Raul elavad?”

„Siit paarkend kilti edasi,” Näitasin käega suvalises suunas, teadmata, mis linn seal üldse asuda võib.

Mia pidi endale kartuli peaaegu kurku tõmbama. Ta ahmis tükk aega õhku ning vehkis paaniliselt kätega. Tüdruku ema pistis pea oma toa ukse vahelt sisse ning vaatas mulle kahtlustavalt otsa.

„Miks sa ei ole öelnud, et nad nii lähedal elavad?” küsis Mia, olles läkastamise lõpetanud.

„Sa ei ole ju kunagi küsinud!” hüüatasin, tundes, et mulle tehakse ülekohut.

„Ausõna, sa sead mu elu ohtu. Kõigepealt ilmud ette teatamata mu kooli juurde, teades ise väga hästi, et ma võin närvivapustuse saada, siis jääb mul sinu pärast hing kurku kinni. Hea, et me nii harva kohtume, muidu kärvaksin varsti maha,” oli tüdruk sarkastiline.

Hoolimata teadmisest, et ta teeb nalja, tajusin ikka vastikult teravaid okkaid oma südant torkimas.

„Tead, ma plaanin järgmisest sügisest kaksikutega samasse gümnaasiumisse minna. Noh, õigemini ainult Elinaga, sest Raul läheb ära. Ma võiksin ka kuhugi mujale minna, aga kui meie sinuga terveks suveks ja sealt edasi veel kokku jääme, siis tahaks ma hea meelega just siinkandis õppida. Saaksin tihedamini su elu ohustada.” Jäin Miale pisut kartlikult otsa vaatama.

„Ja mina kavatsesin su just maha jätta ning mootorratturite bandega ümbermaailmareisile minna,” itsitas tüdruk ja viskas mind leivatükiga.

„Mia, toiduga ei mängita!” käratas tema ema, kes oli meid ilmselt juba pikemat aega jälginud.

„Vaata, sellisega pean mina koos elama. Toiduga mängida ei tohi, aga mootoratturite vastu pole tal midagi,” täheldas tüdruk ning jäi emale pisut pahaselt otsa vaatama.

„Okei-okei, ei ole jah viisakas pealt kuulata,” tõstis naine käed justkui alistumise märgiks üles ning läks minema.

„Ma pesen nõud kähku puhtaks,” teatas Mia ning korjas taldrikud ja kahvlid kokku.

Ta oli kraanikausi kohal niivõrd ametis, et ei tundnud minu pilku oma seljal. Jäin teda taas jõllitama nagu napakas. Mõtlesin, et see punane kootud kampsun sobib nii oivaliselt tema tumedate juuste ja läikivate silmadega. Oleksin ilmselt jäänudki teda imetlema, kui tüdruk ei oleks end viimaks ümber pööranud ja kätega minu näo ees vehkima hakanud.

„Lähme minu tuppa,” ütles tüdruk, visates käterätiku kapile.

Lonkisin talle järele ning võtsin voodil istet. Mia otsis midagi oma lauasahtlist ja viskas mulle siis suure kollaste kaantega kaustiku.

„Tee see keskelt lahti ja lappa paar lehte edasi,” andis ta korraldusi, „Ma kirjutasin sinust.”

Oletasin, et sattusin õigele leheküljele ning silmitsesin kaldus pisut lohakalt kirtseldatud tähti.

„Nii hea on teada,

Et sa oled,

Kusagil, kuhu

Ma ei näe

Ja ma tean,

Et kunagi sa tuled

Oled lähedal,

Sirutan vaid käe

Eile öösel

Nägin sind unes,

Ennast sinuga

Naermas iga päev

Loodan, et kord

Mu juures oled

Ja mitte keegi

Meid ei näe,” lugesin valjult.

„Kui ma selle kirjutasin, siis tundus see kohutavalt hea. Nüüd aga tundub, et see on täielik pask. See ei lähe isegi normaalselt riimi,” torises maailma kõige parem tüdruk ning vaatas mulle natuke õnnetult otsa.

„Ära muretse! Sa kirjutasid minust, see ei peagi normaalne olema,” lohutasin teda ja lehitsesin edasi.

„Palun anna see tagasi,” anus Mia ning üritas kaustikut minu käest ära tõmmata.

Lasin kladest lahti.

„Lamasin oma elutee alguses kusagil hanges, midagi polnud puudu ega midagi ka alles,” tsiteerisin viimaseid ridu, mida paberil nägin.

„Need pole teistele lugemiseks mõeldud. Ma kirjutan ainult iseendale, et kõigist segastest tunnetest, millega ma toime ei tule, lahti saada.”

„Ma ei läheks neid kunagi kellelegi ette lugema,” Läksin tüdruku juurde.

Mia vaatas aknast välja kaugusesse ja võpatas pisut, kui tema ümbert kinni võtsin.

„Ma ei ole ealeski kellelegi ette kandnud, millest me räägime või mida teeme. See pole teiste asi.”

Tüdruk ei pööranud pilku aknalt ära, vaid vaatas üha edasi, hirmutades mind oma veidi kurva oleku ning tõsidusega.

„Palun usalda mind! Ma ei tee sulle kunagi meelega haiget. Ma hoian sind väga hoolega, et sa katki ei läheks,” sosistasin.

Mia liigutas end pisut, toetas pea minu õlale ning ohkas ennastunustavalt.

„Mis inimene see oleks, kes tahaks olla terve maailma ees kui avatud raamat? Kõigil on õigus oma saladustele, isegi siis kui need tegelikult täiesti tavalised ja igavad on,” rääkisin rohkem iseendaga. „Sinu parim sõbranna õpetas mind kõiki lauseid ja üksikuid repliike, mida keegi loobib, hindama. Ma tean, et kõik elud, ükskõik, kui tavalised nad meile ka ei tundu, on tegelikult erilised. Lihtsalt väga väheste saladused avaldatakse meile ja seepärast tundubki suur osa elust nii kuratlikult ühesugune.”

Tüdruk sulges oma silmad ja tema suunurkadesse ilmus õhkõrn naeratus.

„Sina oled minu kõige suurem saladus,” ütlesin natukese aja pärast.

Mia pööras end näoga minu poole, tema silmad ja kogu nägu särasid rõõmujoovastusest. Hele päike paistis tüdruku tumedatele juustele, pannes ka need kaunilt helkima.

„Tule, ma viin su ühte kohta,” lausus ta ning vedas mu esikusse.

Meie teekond kulges sõnagi vahetamata linna serva poole. Maju jäi järjest vähemaks, inimesi ei liikunud kusagil. Oli vaid Mia tugev haare minu sõrmede ümber ning meie sammude kaja uuemat sorti asfaldil.

„Ma ei ole siin kunagi kellegagi koos käinud,” ütles tüdruk viimaks, kui olime jõudnud jõe kaldale, mille taga laius lõputu põld.

„Kui on suvi, siis ma saan üle jõe, sest vesi on ühe koha peal väga madal ning sealt kannatab paljajalu läbi minna. Põllu servas on kuusemets, kust läheb läbi ainult üks kitsas teerada. Ma olen seda kohta kogu aeg armastanud. Ma ei tea, miks. Võimalik, et mulle meeldib see üksindus, mis siin õhus ringi hõljub. Ma ei ole pea kunagi üksi, aga siin...siin olen ainult mina vastamisi oma eluga.”

„Aga ometigi tõid sa minu siia,” märkisin vaiksel häälel, pööramata pilku kiirelt ja lõbusalt jooksval veel, mis kadus nii paremal kui vasakul silmapiiri taha.

„Ma tahtsin juba ammu teada, mismoodi oleks siin olla koos kellegi teisega. Mitte kellegi suvalisega...”

„Ja mis tunne see siis on?” Vaatasin Miale suure huviga otsa.

„Ma armastan sind,” lausus ta, ise näost õhetades.

Alles nüüd märkasin, et jõe vastaskallas rohetas, siin-seal paistsid ka helesinised ja kollased õied.

Tõmbasin tüdruku endale lähemale Ma ei öelnud midagi, lihtsalt hoidsin temast tugevalt kinni. Teadsin, et ta saab minust aru. Ükskõik kuhu elu meid edasi viib, jääb meile see hetk, mil mõistsime teineteist täielikult. Vahet pole, kas jääme kokku vaid mõneks kuuks või aastaks, osake meist seisab igavesti jõe kaldal ja vaatab vastu kevadele, mis on esimene ja viimane omasuguste seas.

*

„Me kolime ära,” teatas Karty, vaadates tõtt aprillikuu päikesega, „Ma võtan nad kõik endaga kaasa ja lähen gümnaasiumisse, ja kui ma selle ära lõpetan, siis õpin lavastajaks. Ma otsustasin selle eile ära.”

„Mina lähen õe juurde,” Toksisin tusaselt jalaga kivi.

„Sa lähed, et olla Miaga koos. Ma imetlen teid ja teie julgust. Me oleme alles nii noored, pole midagi teha ega näha jõudnud.”

„Miks sa ei võiks minuga koos tulla ja...”

„Ei,” katkestas tüdruk mind poole lause pealt, „Ma pean teises suunas minema. Ära sellest neetud kolkast ja siit. Stran, ma ei saa siia jääda, kui sina kusagil mujal oled ja ma ei saa sinuga kaasa ka tulla, sest mul on vaja end uuesti algusest peale üles ehitada.”

„Miks sa nii ütled?” küsisin kurjalt, torgates käed pükste taskutesse ning lastes jahedal tuulel oma juukseid sasida, „Sina oled ainuke inimene, kes ei teeskle, sa oled läbi ja lõhki ise. Kuidas sa võid öelda, et sul on uut algust vaja?”

Me ei vaadanud Kartyga kordagi teineteisele otsa. Kummagi pilk oli suunatud eri suunda. Mina jälgisin väikest lindu, kes istus tamme oksal ja soojendas end päikese käes.

„Enne siia tulekut tahtsin ma kohutavalt kellegi elu parandada. Teha kedagi õnnelikus ja nüüd oled sa leidnud oma raja. Minu unistus on täitunud, aga unistuse täitumine on ühtlasi ka tema surm. Mul on vaja uusi eesmärke ja sihte.”

„Aga mis siis saab, kui ma ühel päeval ei oska enam maailma vaadata nii nagu sina õpetasid? Mida ma siis tegema pean, kui sind enam lähedal ei ole?”

„Ma ei ole su ema, Stran,” lausus punapea õelalt, „olen su parim sõber ja sõbrana tean, mis sulle hea on. Mina uskusin juba algusest peale, et sina saad hakkama.”

„Sinu paljas uskumine ei tähenda ju, et ma alati õigesti toimida oskan,” torisesin.

„Ma näitan sulle midagi,” ütles Karty kavalalt naeratades ning tõmbas salli oma kaela ümbert lahti.

Tüdruk sidus oranži puuvillase riidetüki ümber minu silmade. Mul polnud õrna aimugi, mida ta teeb, kuid lasin tal seda teha. Astusin edasi, kui ta mind tasakesi edasi lükkas. Tundsin end kui tobedas pimesikumängus. Tatsasin Karty juhtnööride abil mööda hoovi ringi ja mulle tundus, et jäängi käima. Kuhu iganes tüdruk mind viis, asus see üsna kaugel. Mind häiris, et ma ei näinud midagi. Ainult ühtlane oranž toon. Lõpuks jäime seisma.

„Mida sa näed?” küsis tüdruk.

„Ma ei näe tattigi. Ainult sinu salli.”

„Ära vaata silmadega,” ütles plika vaikselt.

Seisime vaikuses, mida lõhkus vaid tuule sahin okstes ning mõne üksiku linnu häälitsused.

„Ma näen kevadet,” ütlesin lõpuks, üritades meenutada kõike, mida nägin enne, kui Karty mu silmad sulges.

„Mida sa veel näed?”

„Maa on ikka veel pruunides ja hallides toonides, aga päike paistab ja taevas on kohutavalt sinine.”

„Kas sa näed veel midagi?”

Mõtlesin natuke aega. Ma ei saanud aru, mida tüdruk selle tobeda mänguga mulle öelda tahtis. Kuidas peaks see olema seotud minu hirmuga, et ma ei oska enam edasi elada, kui teda pole mulle õiget rada kätte näitamas?

„Ma näen sind,” improviseerisin, „sul on kiiskavpunased juuksed, mis lõhnavad kirsside järgi, kuna sa pesed pead Leemeti šampooniga.”

Karty turtsatas.

„Sul on seljas siniste ja kollaste triipudega õhuke kampsun ja ma ei saa aru, kuidas sul külm ei ole. Väljas on ainult kümme kraadi sooja. Sul on hästi hele nahk. Kui sa kurb oled, lähevad su põsed roosakas, aga mitte iialgi päris punaseks ja su silmad...”

Ma ei jõudnud lauset lõpetada, sest Karty sidus mu silmad lahti ning vaatas mulle oma sügavroheliste silmadega otsa. Leegid tema silmades põletasid mind valusamalt kui kunagi enne. Nad söövitasid sügavad armid igaveseks minu mällu.

„Ja sinu rohelistes silmades põlevad leegid, mis tuletavad mulle alati meelde, et sa jälestad sarnasusi ning mul on ääretult vedanud, et sa minu sõbraks hakkasid,” lõpetasin oma lause.

„Sa ei vaja mind enda kõrvale. Millal iganes sa hätta satud, siis kasuta oma mälu, sa suudad suurepäraselt olulisi detaile meelde jätta ning nende põhjal järeldusi teha. Pealegi, ma ei lähe ju teisele planeedile, sa võid mulle alati helistada. Mia teeb seda niikuinii pea iga päev. Ma tulen teid vaatama. Stran, kõik muutub ja meie peame sellega kaasa minema.”

Nägin punapea silmades viimaseid leegikesi kustumas ning üritasin end sundida leppima faktiga, et ei pruugi neid enam kunagi näha.

„Stran, ükskõik kuhu satud või mida inimesed sulle ütlevad, ära kunagi lõpeta uskumist, sest lootus on vahel ainuke asi, mis meil on.”

Ohkasin, leidmata õigeid sõnu, mis mu emotsioone kirjeldaks. Oleksin tahtnud Karty üle kullata, sest seda head, mida ta minu jaoks teinud oli, seda oli üle mõistuse palju. Vaikisin edasi, sest mulle meenus, mida tüdruk oli mulle terve igaviku tagasi öelnud. Proovida leida sõnu, mis kirjeldaksid tegelikkust, on maailma kõige narrim soov. Ükski sõna pole kunagi piisavalt hea, et lasta asjadel paista just nii nagu need on.

„Lähme vaatame, mis need poisid seal maja taga teevad! Viimaks kaevavad jälle tunnelit Austraaliasse või Uus-Meremaale. Neil tulevad ju vahel sellised tujud,” kutsus plika ning hakkas mööda kergelt vetruvat ja vesist maad maja poole minema.

*

Ühel hetkel ei suutnud ma enam ajal sabast kinni haarata ning minutid, tunnid ja päevad jooksid kui hullumeelsed, eksamite ja lõpetamise poole. Olin neid päevi pool oma elu oodanud ja nüüd, kui viimaks kõik käega katsuda oli, tahtsin ümber pöörata, põgeneda kohustuste ja vastutuse eest oma tuleviku üle.

Minu soov Elinaga samasse gümnaasiumisse saada oleks äärepealt luhta läinud, kui õhtul enne matemaatika eksamit ei oleks Karty minu maja uksele koputanud ning mulle numbrite keerulist loogikat tutvustanud. Oleksin kindasti ise ka valitud inglise keeles põrunud, kui tüdruk ei oleks mind õppima sundinud.

Päike paistis sel ajal nii kaunilt ja soojalt, meie ainult õppisime ja üritasime meelde jätta asju, millest tegelikult tuhkagi ei jaganud. Mulle näis, et Karty põdes minu tulemuste pärast palju rohkem, kui enda omade. Tal oli muidugi ka kohutavalt kõrge keskmine hinne ja juhul, kui ta mõne valemi või reegli ära unustas, lõikas tüdruku pea nii palju, et varsti oli kõik jälle meelde tuletatud.

Kui punapea lubas mul õppimisest puhata, lesisin murul ning vaatasin imekauneid pilvi. Miks just nüüd peavad lausa suurepärased ilmad olema? Just siis, kui meie peame närveldama ja nõrkemiseni raamatutega tõtt vahtima. Miks ei võiks sadada vihma, et meil oleks kergem toas laua taga istuda? Ilmad võiksid alles lõpetamiseks paraneda ja muidugi olla kaunid ka lõpureisi ajal.

Ühel hommikul ärkasin üles ja avastasin tooli seljatoel rippumas valge ülikonna. Põrnitsesin seda tükk aega kahtlustavalt, suutmata uskuda oma silmi. Vaatasin kella ja kalendrit. Tormasin akna juurde ja jõllitasin hoovi. Kõik oli oma koha peal. Ometigi ei osanud ma enam kuidagimoodi olla. Täna pidi toimuma lõpuaktus, kõigi ülikondade, kirevate kleitide ning miljonite lilledega. Üks etapp minu elust

pidi kohe-kohe läbi saama. Miski ei ole enam kunagi nii, nagu see oli varem.

*

Istusime näoga vanemate, tuttavate ja sõprade poole. Kõik olid pisut närvilised. Tüdrukud sättisid lakkamatult oma lokke ning saatsid mürgiseid pilke neile, kellel olid uhkemad kleidid. See oli kui karneval. Nähes oma klassiõdesid ja –vendi üles löödult ja viisakalt riides pidin tunnistama, et igaühe sees on peidus siiski inimene. Plikade kleidid olid uhked, nad olid ilmselt terve elu ehete, satside ja kõpskingade jaoks raha kogunud. Kuidas muidu said nad seda endale lubada?

Ainult Karty ei uppunud pitsimerre. Ta kandis imelihtsa lõikega helekollast kleiti, mis ulatus talle poolde reide. Punased juuksed olid punutud pikka hobusesabasse, millest turritasid välja üksikud salgud. Temast jäi väga boheemlaslik, kuid unustamatult kaunis mulje.

Teadsin, et kusagil rahva seas istub Mia, kellel ootab homme samasugune lõpetamine ees. Mõtlesin, et kas ka tema tunneb end siis kuidagi teistmoodi ja ärevalt. Oleksin hea meelega tahtnud teada, mida mõtlesid kaksikud, kui ise siinsamas istusid ning end praadida lasid. Praegu oli neil muidugi hea olla. Nägin neid juba ammu vanemate kõrval omavahel agaralt sosistamas. Elina süles lamas kimp kollaseid ja punaseid lilli. Ema kandis oma beebiroosat kübarat ja vaatas tähtsal ilmel saalis ringi. Tegelikult kedagi ei huvitanud kõne, mida pidas direktriss, klassijuhataja kiidulaul ega kaheksanda klassi tüdruku poolt ette kantud luuletus. Alles siis elavnes rahvamass, kui meid nim pidi oma lõputunnistustele järele kutsuma hakati.

Märkasin kohe, et Karty oli teistest tüdrukutest palju lühem, sest ei kandnud kõrgeid kontsi. Ta kõndis sirge seljaga ning kordagi koperdamata õpetajate juurde ja lasi endal kätt suruda. Ülejäänud plikade astumine meenutas rohkem noori vasikaid, kelle jalad neid veel päris hästi ei kanna.

Meid oli klassis üsna vähe, kuid sellest hoolimata tundus mulle, et terve igavik oli mööda läinud enne, kui lausuti minu nimi, mis oli nimekirjas eelviimane. Peale mind oli veel ainult Gert.

Siis laulis Maila üht laulu, mida ma ei suutnud tüdruku ilusast häälest hoolimata kuulata. Viimaks paluti kõigil umbsest ja ahistavast aulast väljuda, koguneda kooli hoovis, et teha klassipilt ja jagada kõigile lilli.

Elina lausa surus oma buketi mulle pihku ning kallistas minust pea kõik siseorganid välja. Õnneks olid Raul ja vanemad palju rahulikumad, muidu oleks minust pildile mineku ajaks järele jäänud vaid katki pressitud ollus.

„Stran!” kuulsin Mia häält rahva seast ning leidsin ta Karty perega koos teistest pisut eemal seismas.

Vaatasin ümberringi, nägin oma klassikaaslasi kõigi sõprade ja tuttavatega koos pildile trügimas, vanavanemate õnnitlusi vastu võtmas või üritamas üle käia oma süles olevast lillekuhilast.

„Stran! Tule siia!” hüüdis Ursula minu selja tagant.

Pöörasin ringi ja silmitsesin tema meigitud nägu ja tumesinist kleiti. Steffi seisis oma südamesõbranna kõrval ning vaatas mulle samuti ootusärevalt otsa.

Otsustasin, et enam ei ole sellel teesklemisel mingit mõtet, keerasin neile selja ja läksin Miat kallistama. Mõlemad tüdrukud olid ülevoolavalt rõõmsad. Väike Leemet keerutas end aina õe ümber ja Madis seletas isale midagi väga agaralt.

„Kas ma teen teist koos pilti ka? Mul on aparaat muidu kaasas,” päris Karty isa.

Mõlemad tüdrukud vaatasid mind uurivalt.

„Seda hetke on vaja kindlasti jäädvustada. Ega sa ei saa ju iga päev kahe maailma parima tüdrukuga koos olla,” naersin ja vaatasin mõlemale kordamööda otsa.

Andre, Gert ja mõned klassiõed olid meile märkamatult ligemale tulnud. Nad vaatasin mind suure hämmeldusega ega saanud toimuvast midagi aru. Just nüüd olid nad leidnud paraja aja, et hakata tegelema iseenda asemel minu eluga.

Kui Karty isa oli teinud ühe pildi meist kolmest ja veel teise, koos Leemeti ja Madisega, astusid klassikaaslased veel lähemale.

Ursula käed olid ülbelt rinnal risti ja Steffi oli ilmselgelt häiritud.

„Mis toimub, Stran?” küsis lõpuks Andre.

„Jah, praegu tuleb teha pilti oma sõprade, mitte võõraste tüdrukutega,” teatas Ursula, viidates rohkem Miale, keda keegi neist ei tundnud.

„Kui keegi siit klassist kunagi minu sõber olnud on, siis tema,” osutasin peaga Karty poole. „Ja Simon muidugi ka. Ma ei pea teile millegi kohta aru andma, sest te ei saa niikuinii aru.”

„Sa oled täiesti segi pööranud,” sisistas Steffi ja läks minema. Tema kingade kontsad torkasid maapinda väikeseid auke.

Teised jõllitasid mind natuke aega, üritades aru saada, kuidas see kõik neil kahe silma vahele jäi.

„Teie oletegi minu tüdrukud,” ütlesin nii vaikselt, et ainult Karty ja Mia seda kuulsid.

Tüdrukud purskasid nii kõvasti naerma, et pidid minult tuge otsima.

„Mia!” kiljatas Elina ning tõttas lähemale, „Raul! Tule siia!”

Minu suur vend vaatas mulle kulm kortsus otsa ning teatas, et ta ei saa millestki aru.

„Kas sa ikka ise tead, kes su sõber on ja kes pole?” küsis õde.

„Mul on maailma parimad sõbrad, loomulikult tunnen ma nad ära.”

„Aga peol käisid sa ikka nende teiste tibidega?” kontrollis Elina.

„Vahet ei ole, kellega ma kus käisin. Loeb see, mis on praegu.”

Kaksikud vaatasid mind oma ühte värvi silmadega ja naeratasid oma ühtemoodi naeratust. Ainult siis ei ole sarnasused häirivad, kui tegemist on sinu enda imelise õe ja fantastilise vennaga.

„Mis nüüd edasi saab?” tundis Mia huvi.

„Tulge kõik meile,” kutsus Karty isa, kes oli poistega pisut eemal oodanud.

Millegipärast vaatasid kõik mulle otsa. Ma ei suutnud naeratust oma näolt pühkida. Minu ümber olid inimesed, keda ma kõige rohkem armastasin. Kuidas oleks võimalik siis mitte õnnelik olla?

„Muidugi lähme,” laususin, võttes punapea ja maailma parima tüdruku käevangu.

Jalutasime kõik koos moonakamajja, tundmata huvi, kuhu kadusid minu vanemad või mida arvavad klassikaaslased. Meil Kartyga ei olnud nende ees enam mingeid kohustusi. Paari päeva pärast sõidame küll koos kogu selle kambaga lõpureisile, kuid seal ei saa enam keegi takistada meil kahekesi iga vaatamisväärsuse juures pilti tegemast, bussis kõrvuti istumast, keegi ei saa keelata meil enam sõbrad olla, sest mina ei kuula enam ühegi kõrvalseisja arvamust.

Kõik muutub, kolin sootuks teise linna, kohtan uusi inimesi, jätan vana ning harjumuspärase elu maha. Ma ei karda enam homset, sest juba tänane päev on pakkunud mulle nii palju imelist. Usun endasse. Tean, et saan hakkama, sest kunagi õpetas üks leegitsevate silmadega punapea mind maailmale vastu hakkama. Ma ei lase endast üle astuda! Ükskõik, kuhu lähen või mida teen, kannan endaga igavesti kaasas teadmist, kui pimedad võivad olla kõik nägijad, kui neil puudub oskus õigesti vaadata.

5 comments:

Liis said...

Mina valaks sind kullaga üle, sest sa nii hea jutu kirjutasid, et mul pisarad silma tulid.

Apelsinist küpsis. said...

Issand, mis sind siis nutma ajas? (:

Liis said...

See lõpp.. ma ei tea, kõik? See, et tahes- tahtmata tuleb suureks kasvada, see, et vahel oled suurem/väiksem, kui endale tunnistada tahad. Vist.

Nägin sind eile Tapal rallil, tundsin natuke ära..

Apelsinist küpsis. said...

Tundsid ainult natuke, aga mitte päris? :D Kus sa mind nägid?

Liis said...

mm, üsna alguses, kus see peaaegu u-kurv oli, sina tegid seal künka otsas pilti vahepeal igatahes.