Metsikud lepatriinud

ÜHEKSAS PEATÜKK

„Ujuma, ujuma, lähme, lähme ujuma,” laulis Kelsa juulikuu esimesel hommikul, kui kõik neli last hommikust sõid.

„Ujuda tahaks tõesti. Nüüd peaks vesi juba soe olema,” arvas Tsenmark ja pistis maisihelbeid suhu.

„Aga miks me ei võiks siis minna?” imestas Olav ning tõusis esimesena lauast.

„Memsu, memsu, me tahame u-ju-ma minna!” hõikas plika teises toas riiulitelt tolmu pühkivale vanaemale.

„Enne tuleks ikka hommikusöök ära lõpetada,” kostis naine sikutades voodikatte sirgeks.

„Minu taha see asi pidama ei jää!” teatas Kelsa ja viis kausi kraanikaussi.

Ta läks koos Olaviga kapist rätikuid ja ujumisriideid otsima, jättes vennad omavahele.

„Kas sa tuled ka?” küsis Tsenmark pisut murelikul ilmel.

„Jah,” ühmas Paul ning liigutas aeglaselt lusikat.

Noorem poiss vaatas tükk aega vanemat, murdes pead selle üle, millal olid nende rollid vahetunud ja temast saanud suhtlemisaldis ning sõbralik, vennast aga endasse tõmbunud õnnetusehunnik. Sten-Marteni jaoks oli ääretult kummaline teisel kogu aeg silma peal hoida ja üritada tema tusatujusid ette aimata ning vältida. Väikesest vanusevahest hoolimata tundis ta oma venna ees tohutut aukartust, vaatas talle alati alt üles ning pidas lugu. Viimased nädalad olid kõik muidu nii selged suhted sassi ajanud.

„Mis asja te munete siin?” pahandas kööki naasnud Kelsa, toetades riidepusa söögilauale.

Poistel ei jäänud muud üle, kui söömine lõpetada ja oma asjad tuua. Nad olid juba väravast väljumas, kui vanaisa neid hüüdis.

„Mul oleks korraks abi tarvis!” teatas ta lähemale kiirustades.

„Mina tulen,” hüüdis Olav, pani asjad maha ja läks vana mehe juurde.

„Olav, ole nüüd!” kriiskas tüdruk, „Me pidime ju ujuma minema.”

„Minge te ees ära, ma tulen kohe järgi,”

Paul ja Kelsa astusid tänavale, kuid Tsenmark näis kõhklevat.

„Teate,” ütles ta, „ma lähen ka appi, siis saab kiiremini.”

„Küll on ikka head inimesed,” porises Paul, kui ta, onutütar kõrval, mööda tänavat astus.

„Sapikivid, Paul, sapikivid,” tuletas Kelsa meelde ja vahetas teemat. Plika pidas paremaks terve tee ise rääkida, et vältida mõnda sarkastilist või teisi halvustavat märkust ja Paul tundis kergendust, et talle elu lihtsamaks tehti. Asi polnud üldse selles, et ta tahtis pahane olla, sugugi mitte, poiss lihtsalt ei saanud muudmoodi.

Hoolimata palavast ja päikselisest ilmast polnud jõeääres hingelistki. Ilmselt oli asi varajases kellaajas, pealegi käisid selles kohas ujumas väga vähesed, vette mindi enamasti sadakond meetrit eemal kiigeplatsi juures.

Kelsa asus kohe riidest lahti koorima, viskas hilbud hooletult kaldale ja tormas vette.

„Issand!” kikas ta ja väristas õlgu.

„On väga külm?” uuris Paul ning võttis murul istet. Tal ei olnud ujuma minekuga kiire.

„Ei, ei ole!” hüüdis tüdruk ja tegi grimasse. Ta hakkas ennast aegamisi märjaks kastma.

Noormees viskas sellili, vahtis pilvi ning mõtles oma mõtteid. Vahepeal kuulis ta, kuidas plika pladistas ja puristas. Ta pidi sooja päikese käes juba magama suigatama, kui vali röögatus poisi jalule ajas.

„Mu paganama jalg!” kisendas Kelsa kaelast saati vees.

Paul seisis ja vaatas, kuidas onutütar sipleb ja end kaldast üha kaugemale ajab. Õige varsti pidi ta jõudma laia jõe keskele, kust kiire vool võis pisikese tüdruku vabalt kaasa viia.

„Sa vana kurat!” vandus Kelsa edasi, keeras end sellili ja hakkas ühe jalaga siputama. Ta oli küll osav ujuja, kuid nüüd ei õnnestunud tal kuidagi end kalda poole liigutada.

Pauli peas valitses kaos, ta teadis, et peab tüdrukule appi minema, sest muidu võib juhtuda suur õnnetus, kuid ometi seisis ta nagu kivikuju ning jälgis, kuidas Kelsas kasvab paanika. Kõigele lisaks torkas ta käed lühikeste pükste taskutesse. Alles siis midagi poisis murdus, kui plika appi karjuma hakkas. Ta oleks Kelsat päästma läinud, kui selja tagant hirmsa jooksuga tulnud tädipoeg, poleks möödudes teda pikali paisanud.

Olav kahlas ülariietega vette, ujus tüdruku juurde ja haaras kinni ta jalast. Plika klammerdus otsemaid poisi külge ning tema silmis peegeldus tohutu hirm. Noormees ulatus viimaks jalgu põhja panema ning tuli aeglaselt veest välja. Kõik tema riided tilkusid jahedast veest ja süles oleva Kelsa lõug plagises kontrollimatult. Olav toetas tüdruku õrnalt maha ja mässis mitme rätiku sisse, seejärel tormas ta vahepeal püsti tõusnud Paulile kallale.

„Mis sul arus oli?” karjus poiss nagu meeletu, „Ta oleks võinud ära uppuda, sa igavene jobu. Kas sa mõtlesid, et lihtsalt seisad tuimalt ja vaatad, kuidas jõgi Kel’i minema viib? Pärast oleks hea öelda, et ups, juhtus.”

Paul oli vait ja lasi tädipojal end klohmida.

„Mis sinuga toimub? Kelleks sa ennast pead? Mis sul on minu ja Kelsa vastu?” ründas Olav teist nii sõnade kui rusikatega.

Tsenmark oli istunud plika kõrvale ja hoidis tal tugevalt ümbert kinni, ise hoolega vanemaid poisse jälgides.

Viimaks Paul justkui ärkas ja hakkas vastu lööma. Ta oli Olavist küll pisut lühem ja kõhetum, kuid see-eest tabasid tema löögid alati kõige valusamasse kohta.

„Sa ei ole maailma naba. Kõik ei pea sinu ees kummardama ja sind ülistama, sa oled lihtsalt üks hale lipitseja, kes valimatult kõigile poeb,” karjus Paul ning virutas Olavil huule veriseks.

„Mina vähemalt ei käi ilma mingi põhjuseta tigedalt ringi ja ei räägi teistest halba. Mis sa arvad, et ma ei tea, mida sa väikestele minu kohta öelnud oled? Tsenmark ja Kelsa rääkisid mulle kõigest, sa igavene rott!” röökis pikem poiss ja asus aina kõvemini oma onupoega materdama.

Nooremad lapsed tõmbasid end kössi ja üritasid nähtamatuks muutuda, kumbki neist ei julgenud sekkuda.

„Ilma põhjuseta!” möirgas Paul, „Sa ei ole ainult siin mul jalus, vanaema – vanaisa lemmiklaps, vaid sa suutsid suurest linnast üles leida ka just selle tüdruku, kes mulle meeldib.”

„Mis kuradi tüdruku?” Olav tõmbas hinge.

„Kuidas on võimalik, et linnast, kus elab pea nelisada tuhat inimest, leiad sa üles just selle tüdruku ja mina satun teist bussiga mööda sõitma?” Paul pühkis verist nina alust.

„Kellest sa räägid?”

„Ma olen sind alati läbi näinud, Olav. Kõiki su tobedaid plaane, et olla tore ja abivalmis. Sa võiksid olla vähemalt nii julge ja mitte teha nägu, et sa ei mäleta Helerini,”

„Söö sitta, Paul!” räuskas Olav ja rapsas verise käe vastu särgi serva puhtaks. „Ta on mu sugulane. Helerin on mulle isa kaudu mingit pidi sugulane, ta ööbis meil, kui tema vanemad reisil olid.”

Kõhetum poiss kohmetus. Ta tundis end ääretult tobeda ja rumalana. Paul tahtis juba vabandada, kuid sai Olavilt uuesti vastu vahtimist ning see sütitas temas taas viha.

„Kas sa, imbetsill, selle pärast käisidki kuu aega nina vingus ja ajasid minu kohta paska? Sa oleks võinud ju küsida. Ma ei osanud arvata, et sa nii hädine oled.”

Poisid läksid jälle kaklema, näis, et nende hoobid tabasid teineteist aina valusamalt. Viimaks võttis Tsenmark end kokku ja hüüdis: „Aitab juba! Kui vanad te olete?”

Kuna keegi ei teinud teda kuulma, tõusis ta püsti ja läks lähemale.

„Lõpetage ära. Kelsa nutab,” ütles ta tigedalt.

Viimased sõnad tegid oma töö ja noormehed jäid kohmetult seisma. Plika tõepoolest nuuksus ja äigas vahepeal käega üle silmade, et pisaraid pühkida. Olav äigas särgi varrukaga üle verise huule ning jooksis Kelsa juurde. Ta kükitas tüdruku ette maha ja sirutas käed välja. Plika võttis tal tugevalt ümbert kinni, toetades pea poisi õlale.

„Palun ärge kakelge,” sosistas Kelsa.

Olav tundis, kuidas kuumad pisarad tema kaelale tilkusid. Poiss võttis onutütre sülle, tõusis ja viipas peaga Tsenmarkile, et too asjad kokku korjaks. Kolmekesi asusid nad vaikides kodu poole.

Paul istus, ise salkus ja räpane, maha ja toetas pea kätele. Tema rusikad valutasid, aju tahtis kohe plahvatada ning midagi sooja nirises üle põse. Maailm hakkas poisil üle jõu käima.