KELLEKS MA TEGIN SIND?

su sõnad ei kõnele sinu eest
ja kunst pole kunagi päris,
paberid vettinud on veest,
alla käid selles äris

päev läheb ning öö tuleb
nii kiirelt, et ei märka,
pimedas süüdatakse tuled,
aga sina ikka ei ärka

sa ei mäleta, mis eile nägid,
homsest midagi ei arva,
vahet pole, mida tegid -
imesid juhtub ju harva

istud toolil, veidi väsin'd,
vaatad tühjusesse nukralt,
tuuled sind kõvasti räsin'd,
juuksed maha aetud kuklalt

samu ridu oled mitu korda,
ilma et silmis leiduks elu,
iseennast aga ei korda,
mööda läheb kogu melu

kellelegi midagi ei luba,
endale ei keela,
taskus igaks juhuks väike nuga
istud tassikese teega

ja tuleb sügis
ning läheb talv,
kevad end ligemale nügis,
suvi pole sugugi halb

sina midagi ei näe,
ei tunne ennast ega mind,
kaovad, kerkivad mäed,
uhkelt ette surutud rind

lähed ja vaatad minust läbi,
teele jätmata varje,
ilma et tunneks häbi,
mind kaheks lõhub karje:

"kelleks ma tegin sind?"