21.6.11

MIKS?

Nüüd teile lugemiseks siis ka teine kirjand, mille eest mulle anti I koht ja auhind. (Mainin imetillukest pisiasja, et tegu oli minu kooli vilistlaskogu kirjandiga, mis oli suunatud gümnasistidele, aga mina seal ei käi... (:)

Kui küsite, et mis toimubs ja millal midagi uut lugeda saab...siis ma ei tea, töötan praegu "Metsikute/Räuskavate/Laamendavate/Rahutute jne lepatriinudega", täiendan, parandan, särki-värki. Ja uut...uut ei tule vist nii pea.


Miks tunduvad noored rumalamana, kui nad tegelikult on?

Ere kevadine päike paistab köögiaknast sisse ja täidab terve toa sooja valgusega. Hoolimata sellest, et käes on keskpäev, tunnen end väga unisena. Vaatan vidukil silmil teises laua otsas ajalehte lugevat vanaisa ning rinnuli joonistusbloki kohal lamasklevat poissi. Vana mees kortsutab kulmu ning vangutab pead, ilmselt ei meeldi talle lehes kirjutatu. Minu sõber tõmbab paberile laisalt hariliku pliiatsiga kriipse, mis ajapikku moodustavad inimese näo piirjooned.

Toetan pea vastu seina ning olen endaga kohutavalt rahul. On laupäeva hommik, mul pole kuhugi kiiret ja vanaisa köögis on lõpmata mõnus aega viita.

„Miks need noored inimesed peavad nii juhmakad olema?” lõhkus taat vaikuse.

Poiss reageeris kiiremini, ajas end joonistuse kohalt püsti ja küsis: „Mida sa sellega öelda tahad?”

„Ma lugesin uute raamatute kokkuvõtteid. Näe, vaat siit!” Vanaisa lükkas ajalehe meie poole. Ajasin end taburetilt püsti ja kummardusin lehe kohale. „Kolm noorteraamatut, kõigil täpselt sama teema. Ikka peod, narkootikumid, probleemid koolis ja enese avastamine. Kas siis tõepoolest ei eksisteeri mõnda teismelist, kes oleks ennast juba üles leidnud ning ei laaberdaks pidevalt ringi?”

„Mina saan endaga väga hästi läbi,” täheldas mu sõber.

„Kõigis noortekates peab olema repliik fuck you!, muidu pole see mingi õige raamat,” laususin ning urgitsesin joonistusbloki ajalehe alt välja.

„Ilmselt on viga minus, aga ma ei saa aru, kuidas on võimalik hästi elada ja hakkama saada, kui kõik, mis paika loksunud, lastakse nädalavahetusel vastu taevast. Töönädala alguses avastatakse, et kõik on jälle sama halvasti kui varem,” kurtis vanaisa.

„Sa ei tohiks hinnata tervet noorsugu nende labaste romaanihakatiste põhjal, mida avaldatakse. Seal on tõepoolest kõik ühe malli järgi, aga tegelikult on ka taibukaid ja väga asjalikke noori olemas. Ma küll ei tahaks, et mind nendega ühte patta pandaks. Mul on kainena ka ääretult lõbus,” seletas poiss elavalt. Ta silmad olid rahutud ning näoilme reetis tema keevalisust. Talle oli ülimalt oluline, et minu vanaisa mõistaks, kui palju ta teistest erineb.

Taat ei tohiks selliseid üldistusi teha, sest ka mina ei ole kunagi teiste püha lehma kummardanud ja jalad rakkus mööda pidusid jooksnud. Sain tema murest küll aru, kuid mul oli sellest oma arvamus.

Nad teevad meid lihtsalt rumalamaks, et oleks alust kriisata, et kõik noored on hukas. Palju lihtsam on kirjutada hunnikust probleemidest ning hädasolijatele tunnevad ju kõik kaasa. Kui kirjutataks tarkadest ja loomingulistest inimestest, siis oleks paljudel peale lugemist kehv enesetunne, sest nende elu ei ole nii hea ning pea ei lõika sedavõrd hästi. Aga kui su peategelasel ja tema sõpradel on koolis raske või on suhted vanematega halvad, siis leidub terve trobikond neid, kes tunnevad ennast sinu loos ära, ostavad raamatu ja loevad selle kapsaks, sest seal on välja öeldud kõik mõtted, mida nad pole ise veel jõudnud mõeldagi.

„Televiisoris näidatakse samuti ainult joomist ja laaberdamist ning need sõnad, mis seal kasutatakse. Armas taevas! Kuidas nad julgevad sellist asja üldse inimestele näidata? Nüüd vanas eas olen ma õppinud juurde nii palju uusi sõnu, et ma ei jõua neid enne surma kasutadagi. Ma tean küll, kuidas vahel võtab vanduma. Siis tulebki anda nii kuidas torust tuleb, aga mille jaoks on seda vaja tervele ilmale kuulutada?”

„Kõik ei ole sellised!” hüüatasin, kohkudes oma äkilisest reaktsioonist.

Mõlemad vestluskaaslased vaatasid mind pisut mureliku näoga.

„Neid filme ja sarju kirjutavad täiskasvanud,” märkis poiss, „Kust nemad teavad, millised tänapäeva teismelised on? Nad olid noored kakskümmend, kolmkümmend või veel rohkem aastaid tagasi, aga ajad on ju muutunud. See, et mõni nolk tänaval tatistab ja õllepudel näpus räuskab, ei tähenda, et tuleb filme vorpima hakata. Need tolgused töllerdavad ringi, sest neil pole midagi targemat teha. Loomulikult on neid meie ühiskonnas palju, aga see ei ole puhtalt meie endi süü, et silmaring on kitsas ning mõistus nürivõitu.”

„Noored ise ei tee ja vanad ei oska,” muigasin pead kätele toetades.

„Aga miks ei võeta siis midagi ette?” Vanaisa kratsis otsaesist.

„Kes sind kuulab, kui sa lähed ja ütled, et ma tahan maailma muuta? Asjad paraneksid ainult siis, kui enamus seda tahaks, aga kahjuks on paljud igati rahul sellega, et nad ongi idioodid ja mölakad, täpselt sellised, nagu täiskasvanud neid ette kujutavad,” Poiss hakkas paberile tugevaid kriipse tõmbama. Õige pea tundsin tema joonistuses ära enda.

„See on kahe otsaga asi. Kui lastega tegeletaks piisavalt, aidataks maailmapildi avardumisele veidikenegi kaasa, siis ei halaks keegi hukas noorsoo pärast. Ja lapsed ei tohiks nii ruttu suureks kasvada, üritada jäljendada kõike, mida täiskasvanud ees teevad ning pressida ennast maailma, millest tegelikult aru ei saa. Kümne- või viieteistaastasele pole mõtet korrutada, et ta on juba suur inimene ja peab ise teadma, mida teha. Nii väikse elukogemusega ei saa ühtegi adekvaatset otsust langetada, alati on keegi, kes sind mõjutab ning suunab oma tahtmise järgi. Kindlasti on erandeid, aga enamusele kuluks pidev järelvalve ja õpetamine ära,” laususin.

„Kas sulle meeldiks, kui keegi sul pidevalt sabas jookseks ja targutaks?” naeris vanaisa ja viis teetassi kraanikaussi.

„Ilmselt ei meeldi see kellelegi, aga sa pole näinud, milliseid romaane need kaheteistkümneaastased kirjutavad, kus komade ees on tühikud ja pool lugu räägib sõpradega poodi ja linna peale hulkuma minemisest. Neile tuleks kohustuslikus korras tõelist kirjandust peale sundida ning sellest jaburast maailmast välja kiskuda. Otsustagu ära, kas nad on väikesed ja mängivad nukkudega või on täiskasvanud ja käituvad ka nii,” ärritusin päris tublisti. Iga päev tänavatel kõndides ei märkagi, kui palju oleks vaja ja võiks selles ühiskonnas muuta.

„Sa unustasid, et nad teevad ka muusikat. Kõik ridade otsad kõlksuvad suurepäraselt kokku, aga sõnum kaob esimeste nootidega. Nad ise peavad seda muidugi kunstiks, ja mis kõige hullem, mõned, kes võiks juba sellest east välja kasvanud olla, jätkavad ikka samas vaimus. Varsti on terve ilm täis muusikat, mis su südame pahaks ajab,” seletas mu sõber ning ta käsi liikus sujuvalt üle lehe, muutes pildi üha enam realistlikumaks. Ta oli joonistanud mulle suured ja hirmunud silmad ning pisut paokil huuled, tema tööl nägin välja mitu aastat noorem, kui tegelikult olen. Vaatasin üle poisi õla, kuidas ta tõmbas viimaseid jooni ning kirjutas paberi serva kuupäeva.

Nii raske on noor olla, kui ülejäänud maailm on ammu suureks kasvanud, saab kõigest aru ja liigub kiirelt edasi. Tahtsin, et kõigil oleks lihtsam olla väike, tegeleda jõukohaste asjadega, võimalus tunda end õnneliku ja muretuna, sest ei pea käima tööl ning paanitsema päevast päeva tõusvate hindade, tööpuuduse või kehva tervise pärast. Soovisin kogu südamest, et lapsed ja noored võiks tunda end vabalt, põdemata, mis neil seljas on, kuidas nad välja näevad ning mida kõik teised arvavad. Ükskõik kui ilusad mu tahtmised ka ei olnud, teadsin, et paljast fantaseerimisest on vähe, aga lahendust ei suutnud ma leida. Kõige rohkem kurvastas mind arusaamine, et paljud eakaaslased peavad täiesti normaalseks, et neid võetakse kui rumalaid ja saamatuid tühikargajaid, kelle tegudele pole mõtet tähelepanu pöörata, sest neile ei järgne niikuinii mingit märkimisväärset tulemust.

„Miks siis näib noorsugu nagu kari ajudeta lambaid?” küsis vanaisa, äiates käega üle lõua, „Olgu, teie kaks ei ole lambad.”

Mu sõber naeratas, tema silmad tõmbusid pisut kissi ning poisi olekus väljendus tohutu rahulolu - ta oli saavutanud oma eesmärgi ja teinud taadile selgeks, et kõik ei ole ühe puuga löödud. Ka minul oli hea meel, et vanaisa ei teinud enam kohutavalt üldistades meile liiga. Kindlasti oli veel palju poisse ja tüdrukuid, keda ei oleks tohtinud rumalaks nimetada, aga nemad ei istunud köögilaua ümber ning ei üritanud enda au ühe üsna jäärapäise vanamehe ees kaitsta.

„Noored tehakse lolliks, sest nad lubavad sel juhtuda. Nad ei võta ise midagi ette, et tõestada oma suutlikkust ning taibukust. Pahatihti käitutakse üsna labaselt ja maailm paneb selle kohe avalikkusele vaatamiseks välja.” Jätsin ütlemata, et oma musta pesu ei tohiks teistele näidata, vaid kiiremas korras puhtaks pesta. Korraga torkas mulle pähe, et suured inimesed võivad olla ka pisut kadedad, et nende elu on juba paika loksunud ja kindel nagu kellavärk, aga meil on alles kõik uksed valla, võimalus teha targemaid otsuseid. See sähvatus pani mind muigama, aga ma ei hakanud seda kuulutama. Mine tea, kuidas vanaisa reageerib ning milline on tema arvamus. Ma ei jaksanud enam raisus ja rikutud lastest rääkida. Justkui minu minu mõtteid lugedes lausus poiss: „Kui noored tõesti hukas oleksid, siis poleks homset päeva üldse vaja, meie oleme ju tulevik. Praegu nähakse aga kõvasti vaeva, et kõik aina edasi areneks, seega pole meil midagi viga. Paljud kasvavad suureks, jätavad tobedused maha, panevad lipsu ette ja lähevad panka tööle. Võib-olla õpivad ka arstiks, õpetajaks, hakkavad tuletõrjujaks või politseinikuks, majandus muudkui kasvab, tehnika areneb ja tuleb helgemast helgeim tulevik.”

Vanaisa ohkas ning tõusis, et ajaleht ahju ette visata. Ta võttis nagist jope ja läks esikusse saapaid jalga panema. Vaatasime talle pikalt järele. Alles tükk aega pärast välisukse kinni kolksatamist märkasin, et poiss oli joonistuse mulle sülle poetanud. Hoidsin seda õrnalt oma näppude vahel, justkui kartes, et võin selle katki teha.

„Me ei ole hukas,” ütles ta rõõmsalt, „Lähme ka õue! Väljas on ilus ilm.”

„Jah, varsti läheme. Meil on aega,” Viimased kolm sõna jäid mu peas ringi käima ning ma tundsin tohutut rahulolu oma nooruse ja tobeduse üle.

No comments: