"Kodu minule ja mina kodule"

Alustada võiks sellega, et nädalavahetus oli I-ME-LI-NE ja lõpetada võiks sellega, et mul on kaks maailmasuurt uudist, millest praegu kuulete vaid ühest. Teine peab veel ootama.

Mai alguses saatsin ühe kirjandi Omanike Keskliidule ja täna kuulutati siis võitjad välja. Ja mina sain säherduse meili: Tere, Laura!

Meil on rõõm teatada, et oled Omanike Keskliidu poolt jaanuaris väljakuulutatud kirjandivõistluse "Kodu minule ja mina kodule"

VÕITJA!

Sinu kirjand paistis silma ladusa sõnastuse, keelelise korrektsuse ja eelkõige ilusa emotsiooni poolest....

(edasine ei ole Teile tarvilik)

Ma ei tea...tänase päeva lõpuks on mu katus jalga lasknud. Mu vaimsest tasakaalust, nii palju kui seda üldse on...ei jää midagi järele, ma olen hääle juba ära karjunud ja huuled lõhki närinud. Pöörane! Fantastiline!

Ja nüüd, armsad sõbrad ja lugejad, see kirjand.

Istun kiigel ja kõlgutan jalgu. Väljas on mõnusalt soe - pikk talv on viimaks läbi saanud ning annab teed rõõmsale kevadele. Vana kulu alt paistavad juba noored rohelised rohulibled, linnud laulavad ning käratsevad suisa kõrvulukustavalt. Mul pole aimugi, kas kujutan endale ette või on õhk hakanud sootuks teistmoodi lõhnama - ninna tungib midagi paksu ja magusat. Olen seda kevadet oodanud nii kaua ja pikisilmi, vahepeal tundus juba, et lumi ei sula iial ära, temperatuur jääb igaveseks allapoole nulli. Ma ei tea, miks, aga sel aastal tundus muidu nii meelepärane talv tohutult tüütu ning rusuvana ning ma vaatasin pea iga päev igatsevalt aknast välja, lootes, et Alaska on lõpuks sulanud.

Ma ei leia õigeid sõnu, mis suudaks kirjeldada minu õnne sel hommikul, kui sain öösärgi väel sahvrist mune tooma minna. Enam ei virutanud jäine õhk mulle teki alt välja pugedes vastu nägu, võisin vabalt ja suurima naudinguga paljajalu esikupõrandal ringi lipata, julgesin isegi nina õue pista, et kraadiklaasilt temperatuuri vaadata. Viimaks, ikka veel öösärgis, kööki jõudes, tundsin, et sellised imelihtsad ja kaunid hommikud oma kodus on hingele tohutult kasulikud.

Must koer tuleb ning toetab oma karvase pea mulle sülle. Ta määrib oma tatise lõuaga mu püksid ära ja üritab oma suurusest hoolimata mulle vägisi sülle pressida. See on kohutavalt rumal komme, mille olen talle loomulikult ise õpetanud. Kuna mul pole suuremat tahtmist koeraga riidu kiskuda, tõusen kiigelt püsti ja jalutan toa poole. Vaatan vana maja nagu näeksin seda esimest korda, üritan taas kord meelde jätta pisemaidki detaile, kanda hoolt, et miski mul kunagi ei ununeks. Seisan trepil toetades selga vastu ust. Silmitsen aeda, justkui üritades sealt midagi leida. Must koer arvab, et mul on tuge vaja ning pressib end vastu minu külge, toetan käe tema pealaele.

Nii naljakas, et aed, mis tundus mulle kunagi päratu suurena - oli tõeline vägitükk joosta ring ümber krundi - on jäänud nüüd nii väikeseks. Minus tekib hirm, et äkki ei mahu ma ühel päeval enam oma koju ära, kogu paiga võlu ja imelisus kaob. Seepärast ma tahangi absoluutselt kõike mäletada.

Olen sellel trepil seisnud nii mitmeid kordi. Talveöödel käisin, ise külmast värisedes, tähti vaatamas, suvel imetlesin loojuvat päikest, sügisel jälgisin looduse surma ja kevadel sündi. Ma ei suuda ette kujutada, et võiksin kunagi seista mõnel teisel trepil kuhugi kiirustamata või millegi pärast muretsemata, vahtida nii ülbelt ja julgelt suure maailmaga tõtt, endal kõige kindlam kants selja taga.

Minu kodu on mu kindlus ja mulle on vaja varjupaika kaitseks tormiste ilmade ning eelkõige teiste inimeste eest. Keegi teine ei ole kunagi minu turvamist vajalikuks pidanud, ma ei ole ju ometigi mõni tähtis isik, kelle elu võib ohus olla, kuid ise leian, et mul on tarvis kohta, kus ei pea iialgi tundma hirmu. Mu kodu on täiesti tavaline, ilma igasuguste alarmide ning keeruliste lukkudeta, ei mingeid salajasi väljapääse või relvi, millega end vajadusel kaitsta. Ometigi ei tunneks ma end kusagil mujal ohutumalt kui siin.

Minust ei oleks iialgi saanud sellist inimest, nagu ma praegu olen, kui mul poleks taolist kodu, mis võtaks mind alati just nii nagu olen. Kui maailmas on üldse mõni koht, kuhu sobin täiuslikult, siis on see just minu kodu. Ma ei ole kunagi kuulanud neid, kes üritavad mulle selgeks teha, et mõni asi siin ei ole päris õige või minule kasulik. Minu jaoks on kõik siin imeline. Armastan seda kerget korralagedust, mis siin alati valitseb, vajan turvatunnet ja teadmist, et saan olla läbi ja lõhki ise.

Kodu on andnud mulle absoluutselt kõik, mis kunagi olnud on. Mul ei oleks tänaseks neid sõpru, huve ja kirgi, kui see vana oranž maja, koos kõigi oma asukatega poleks mind selliseks kasvatanud. Mu arusaamad ja tõekspidamised saavad kõik sealt alguse. Selle värava tagant jookseb sirge ning tugev piir minu ja maailma vahel.

Kuid mida olen andnud kodule? Kas ühel viieteistkümneaastasel tüdrukul on üldse midagi teistele jagada? Loomulikult on, sest mina olen andnud oma kodule iseenda - jäägitult ja viimse veretilgani. Olen uhke, et mul on midagi, mille nimel olen valmis väga paljustki loobuma, ainult selleks, et saaksin seista kivitrepil, musta koeraga maid jagada, pidada kanadele monoloogi, joosta öösärgi väel õues. Ma ei tahaks mitte kunagi olla keegi teine ja jääda ilma säärasest imest, mis mul juba olemas on.

Kodust on ääretult raske kirjutada ning oma tundeid ja mõtteid teistega jagada, sest alati jääb midagi puudu või ei kuku päris õigesti välja. Ma ei suuda eladeski kellelegi selgitada, milles peitub selle koha võlu ning mis tõmbab mind sinna igal nädalavahetusel. Neid emotsioone ei ole võimalik kindlatesse raamidesse suruda või vormida. Tean vaid, et minus on üks tunne, mis on kõigist teistest võimsam ja see on armastus oma kodu vastu, mis on mulle muinasjutu eest.

Kui oleks võimalik soovida ükskõik mida, siis paluksin võimalust elada igavesti Pipi Pikksukalikku elu - koos karvaste ja sulelistega peadpidi koos, igas päevas mõni pisike spunk, joosta paljajalu ning mitte kunagi kasvada suureks. Iial ei või teada, kuhu satun, kui ühel päeval täiskasvanuks saan, kas tohin ja saan siis üldse elada selles armsas ja toredas majas. Võib-olla on natuke rumal, et soovin säärast asja üle kõige, kuid olen alati olnud hetkeemotsiooni ajel tegutseja ning mõtleja, seega pole ime, et praegu, kus mind lämmatab koduigatsus, suudan vaid sellele mõelda.