See on miljonite paidega minu armsatele - Brendale, Lenale ja Jaanikale.
läbi pimeda vaikse linna.
meile laulavad tänavalaternad
ja kõrvus kumiseb tuul
võõraste poiste seletamatud pilgud
meid lahti võtnud - kokku pole pan'd,
mitte keegi neist läbi ei näe
ja läheb pidudelt üksi koju,
läbi pimeda vaikse linna
aga mõnikord
istume oma lapsepõlve viimastel patjadel,
ei vaja võõraid poisse,
vaid loeme vihmapiisku klaasil,
kõneleme keedumoosist ja haldjatest.
me ei lähe riimi,
meie lõpud ei kõlksu kokku
selles maailmas, mil ees kahekordne klaas,
on meil vaid ühekordsed elud
ja poisid viivad koju teised tüdrukud
2 comments:
kuidagi tundsin selle tunde ära. :)
See on hea. Nii tore, kui keegi tunneb selle, mis on sônadesse pandud, ära.
Post a Comment