Mu kriitikameel kannatab, ja ma ei suuda enam otsustada, kas see, mis pastakast paberile saab, on üldse adekvaatne või ei.

nätsumullid plahvatavad

valgusega võidu,

kardinate taga longib õhtu -

jättes kõik üksi,

lõpetades töö.

aga minu sõrmed ei lase lahti,

nad on tehtud teisest puust.

ja jumala pärast!

lõhume või uksi,

süütame tule,

et sekundit võiks venida,

tunnid igaveseks muutuda

...täpselt nii palju

jahedad kõrged toad,

seinad täis sosinaid,

sõnades värisev võimatu tõde

ja kahisevad linad.

ah! isegi riided saavad tiivad

ja Kuu poole võtavad tee

...täpselt nii palju

ma ei taha tõusta,

panna jala ette jalga,

vaadata neile otsa,

kui nad ei tea, mis tunne see on.

ei tea, mis see on,

kui vaikus on valjem kui vali

ja hingamine jääb katki

...täpselt nii palju

ma luiskan täitsa koledalt,

aga mu tõde on tõeline, päris.

kui sa vaid taipaks!

torkaks augud sust läbi!

et üks kord ometi aru saaks,

et sa üks kord ometi

aru saaks,

et sa üks kord ometi

pead õppima peatama aega

...täpselt nii palju

taevas! seisa seljaga vastu maailma,

usu, sa ei kuku mitte eal,

sest sa tähendad mulle palju.

...täpselt nii terve ilma palju