Aeg oli kunagi ammu.
mu maailm oli kaljudest kaugel
ja kõndis alles risti-rästi.
tegin sõnade vahel palju pause,
kui mul jutustada kästi
olime orjad turul,
kus müüdi armastust,
tehti nalja vaid meie kulul,
ei näidatud iial halastust
pilgetega täidetud õhus
hõljus unistavalt ringi lootus -
see oli meie hommikute põhjus,
õhtute mõnus pehme soojus
meie parseldatud kehad
kauplesid päevast-päeva valet,
just kui poleks iial hästi elan'd,
teaks, kuidas endale parem
kuid unedes olime vabad,
ei kellegi teise tolad,
tuul ajas meid mängeldes taga
ja häälel oli selge kõla
kunagi tuleb päev, mil sosistab keegi:
"Lapsed, kui varastaks õige asfaltit!"
No comments:
Post a Comment