Kui mul poleks ühtegi sõpra

Kuna proosa võtab natuke rohkem aega ja palub mõneks hetkeks keskenduda, siis on mul praegu luuletustega suurem sõprus, aga koolis tuleb mõnel harval korral midagi valmis viksida, seega ma otsustasin teile näidata, mille eest sain viie.

Ja kuna ma just mõni minut tagasi lõpetasin oma viimaste nädalate "töö" - näidendi lasteaiale - siis on nüüd ka lootust (see on alati hea asi), et ma hakkan ka millegi pikema ja mahukamaga tegelema. Aga enne on veel üks. Ja alles siis... Võib-olla. Ehk... (:

Klassikirjand

Kui mul poleks ühtegi sõpra

Kuldsed kiired paitasid tänavasillutist, õhk oli suvistest lõhnadest paks, tuul liigutas ainult kõige kõrgemaid latvu ning tavas polnud ühtki pilveräbalat. Asfalt meie paljaste jalgade all tulitas, aga lippasime nii kiiresti, et peaaegu ei tundnudki seda.

Seadsime sammud niidule, taldu torkisid kõrred, vastu sääri peksid valged putked - see oli nii tühine ja ei lugenud, sest juba kostus kõrvu ojakese kutsuv vulin. Rõõmsa vallatu pladina saatel tormasime jahedasse vette - kivid olid külmad ja libedad, vool viis endaga kaasa kõike, mis ette sattus. Ta üritas lahti kangutada ka meid, kuid tulutult. Mis teeb üks ojanire lapsele? Ainult sülgasime tema ponnistustele ning pritsisime sillerdavaid piisku igasse ilmakaarde.

Peagi said riided läbimärjaks ja jaks lõppes otsa. Veest välja sumades vaatasin tõtt naerusuise iseendaga - oja peegeldas vesiselt nii mind kui ülalt laiuvat erksinist taevast. Maailm seisis minu seljataga.

Heitsime kõrge rohu sisse pikali, kui kaua paigal lesisime, muutusid liblikad julgeks, tulid peade kohale lendlema ning istusid ninaotsale. Ka linnud hakkasid jälle häält tegema ja said tagasi oma igapäevase elurütmi. Püsides hiirvaikselt, kostus kätte eemalt tulev linnakära, vee vulisemine, kerge tuulesahin põõsastes - elu argine hingamisrütm.

Soe suvepäev mässis end siidisallina meie ümber ning enne võitlusesse asumist oli uni meid juba relvituks teinud.

Ärgates oli päike kõvasti lääne poole kaldus, õhk pisut jahedam ja metsatukk silmapiiril tumedam. Läksime hoogsal sammul rõõmsaid viisikesi vilistades kodu poole tagasi. Asfalt ei olnud enam tuline - ainult õhetas kergelt - , katuste kohal kumas õrnroosa rant ning kõik inimesed olid kuhugi teel.

Üks kaabuga vanahärra jäi meid nähes seisma, vangutas pead, kortsutas kulmu. Valge linane särk tema seljas leemendas higist, otsaesine läikis ning mida lähemale talle jõudsime, seda puurivamaks muutus mehe pilk. Meie lillelised kleidid ei olnud päeva jooksul küll grammigi tööd teinud, aga laste peale ei saagi ju pahandada, et nad ei ole veel võimelised täitma tähtsaid ülesandeid ja end igavate asjadega surmani väsitama. Tuiskasime mööda nii temast kui paarist mureliku näoga tädikesest ning keerasime kodutänavasse.

Väikese maja helesinised väravad olid ootuses pärani ja avatud akende ees rippusid päevalilledegakardinad. Kohutavat lärmi tehes tormasime välisuksest sisse ning suundusime helekollasesse kööki, mis lõhnas natuke praekartulite ja vaarikamoosi järele.

"Kus sa terve päeva olid?" küsis ema lahkelt helisev hääl.

"Me mängisime oja ääres," vastasin ning turnisime teine teises lauaotsas asuvale toolile.

Märkasime, et ema muutus veidi närviliseks ja tema nooruslikku, elurõõmsasse näkku ilmusid paar kortsu, kui ta meid vaatas.

"Kas sul üksi igav ei ole?" uuris ta ettevaatlikult.

"Meil pole kunagi igav." Naeratasin vastasistujale ning näitasin ülemeelikult keelt.

"Palun ära räägi endast meie-vormis," ohkas ema ja tõstis panni pliidilt.

Koht teisel pool oli tühi, piilusin laua alla - seal kõlkusid ainult minu räpased paljad varbad. Sellepärast siis vaatavadki inimesed mulle tänaval viltu - olen kogu aeg täiesti üksi, maailm on mu maha jätnud.