keeva katlana aurab maa
meie vahel on klaasist sein
mis tagasi hoiab voo
mäletan midagi eelnevat -
on justkui tuleviku lein -
polnud klaase me ümber
ja elu käis otseteed
aga kas siis su soojusest õhetav pale
ei jahtu kord jäätavas vees
et välja me murda end saaks
kõigest, mis ootamas ees?
mis pidi need rajad risti
küll käia võiksid taas?
lähme läbi sooja udu - nii lämbe -
hommik hoiab silmad maas
kõrgel kükitab kuu
valust, nördimusest kihvatan
läbi tuiskava laane lidun
soe udu
tasapisi endasse kaon
elu ees tagasi põrkun -
me vahel on ikka klaas
küüned kriibivad vastu seina
mida pole kunagi näinud
ja hetked lähevad mööda
ilma et oleks peatanud neid
punased jäljed kõnnivad valgevõitu lumel
minu ulg kajab läbi ööde
aga sind ma ei kuule
karjun, sest süda jaksab -
tuleks kord tugevamad tuuled
lammutaks kõik seinad me ees
murran vihaga heideldes lambaid
põgenen irvitades püssikuuli teelt
lõpetan peaga ikka vastu seina
tunned, mis torm möllab mu sees?
soojast udust tugevam on klaas
ühel päeval ehk ärkan üles
ja enam ei kükita kuu
ei mäleta, mis oli enne
kuid tulevase võitu tean
mõrad me sees
jooksevad kilgates välja
tuul pillutab kilde
lambad hingama hakkavad taas
ei -
meie vahel on endiselt klaas
No comments:
Post a Comment