läheb armastuse alla see, kui
su käed on nii karedalt pehmed
ja mu põskedel õhetama naeratus jääb?
su sosinad kriibivad kõrvu
ja meelitused sulavad suus?
laon oma riided lohakalt ritta
ja sinul on ruumi veel kapis?
meil ei olegi olnud aega
ja kõik kelladki laenuks on?
loeb armastusena see, kui
kuulutan kuus korda
ja siis veel seitsmes ilmavalgust näeb?
kurbus on kanda nii raske
ja rõõm sulab keelel kui arbuus?
me ei püüagi luua korda
ja selgust jääb üle veel bardakis?
su sõrmed ei seisa paigal
ja mu mineviku kannab eemale tromb?
on armastus see, kui
kõige pisemagagi suurustan
ja õnne tunnen sellest, mida vähe?
jätan vahele kõik trepiastmed
ja lendan sinu käte peal?
ma enam ainumatki ei pealga
ja sina astud üle igast mäest?
ütlen endast lahti sel kirjul vaibal
ja sina mind päriselt näed?
No comments:
Post a Comment