Korstnatolmu jänesed

See pole kohe üldse luuletuse moodi, igasugune rütm on minema lipanud, sõnad on kuidagi vägisi ritta aetud. 



oli vist möödunud võidupüha aegu
võib-olla oli varem - ei mäleta

piletiraha polnud, jätsin lauaservale maha
aga tarvis oli minna ja läksime ka

sõitsime kauba- ja reisi- ja kaugsõidurongides
kupeesse ei lastud, tsisterni ei tahtnud
kondasime libedatel katustel

tuul viis naerdes minema mu salli
ja ajas salgud sassi su peas
korstnad puhusid suitsu - nii halli

minu hirmud tundnud otsa ega äärt

kuid korraga ei kartnud ma enam
puud lippasid mööda,
majad, inimesed olid ikka samad
päevad võtsid kaasa su naljakaid jutte
ning metsikuid õunu puu ladvalt

olin must ja räpane kui kodutu plika
sul auke rohkem kui sokki jäi jalga

meis alles ei püsinud kedagi vana
ja iga hommik tuli kui kummitav lõpp

kui öösel puhus vali külm tuul
ilmad kogemata olid sügiseselt karmid
lubasin su sõrmedel olla ligidal
hingata kraevahel, vastu mu põske
su silmad olid kaugel - nii lähedal

tolmu lõhn sõõrmetesse sinust
ja rongidest jäi

õppisin uuesti kõndima
südamega päriselt kuulama
päevad olid soojad ja kallid
aga ei tüüdanud iial ära

vaatasin sind kaugusesse lootmas,
tähtedega kellegi und magamas


ei olnud midagi nii kaunist ja kummalist
mis südamele õige, peale väga vale
kohanud elades varem ega hiljem ka
 - sa viisid mu armastuse minema

lubasime jaamas maha minna koos
ei selles ega ka järgmises
aga võib-olla kunagi küll
üürida toa, pesta puhtaks särgid
hommikul elada kohvist ja suhkrust
ja rongikorstende tolmust

öösel võiksid su silmad olla jälle kaugellähedal
ehk teaks ka siis mis moodi lõhnad
sa jumaldaks mind häälel nii kähedal
ja tunnid jääksid igaveseks kestma

kuid peatuses läksid teed lõpuks ikkagi lahku
hakkas kiire, tuli takus, lendasid ruttu
ja võõraks kohe homme jäid



mul oli ainult endast natukene kahju
kuid rööpad aastatega viisid mu armastuse minema