Rabas on elu ja mõtiskelu

Käisin jälle kiituskirja ja viie rubla järel, seekord oli tegu, siis Looduskaitse Seltsi konkursiga, kus tehti pai mõnele rabateemalise luuletuse- ning kahele esseekirjutajale. Seega õnnestus mul jälle olla üks.

Rabas on elu ja mõtiskelu

  „Lähme siit!” Hõigates valget vana koera pööran väikesele teeotsale, millest tavaliselt mööda kõndisime. Loom sörgib mulle vaikselt järele – maha langenud männioksad praksuvad jalge all, üksikud tärkavad rohututid sirutavad end uuesti, kui meie tallad nad rõhumise alt vabastavad, sammal on pehme ja vetruv. Käes on suur kevad, ere päike istub alles kõrgel puude latvades, õralt magusa lõhnaga tuul jalutab puude vahel ringi, on vaikne ja rahulik.

 Kõiksugu mõtted mängivad mu peas kulli, ainult vahel harva saan mahti silmanurgast valget sõpra piiluda, kontrollimaks, et ta on alles – kuigi kõigi nende üheteistkümne aasta jooksul pole ta kordagi ära kadunud ega vehkat teinud. Pean endale ikka ja jälle meelde tuletama, et vaataksin, kuhu astun, sest mida edasi, seda kehvemaks muutub rada ning viletsamaks pinnas, aga siis kaob mu pilk taas kugugi kaugusesse ning ma ei keskendu enam millelegi olemasolevale.

 „Miks ta teeb head nägu, kui tegelikult mind üldse ei hinda?” küsin poolvaljult vanalt koeralt, kes minu häält kuuldes kergitab hetkeks pead, puurib mind oma sügavpruunide silmadega ning nuusutab siis üht kanarbikupõõsast.

 Meie ees laiub korraga suur ning vesine raba, pisut pehkinud laudtee läheb laugaste vahel loogeldes kaugele edasi. Seisatan, ise pisut segaduses. Elades aastaid metsa kõrval, ei olnud mul iial aimugi, et kõrgete mändide taga on veel midagi peale pedakate.

 Ümber ei olnud mõtet pöörata; nagu ta mulle alati õpetas: „Elus tuleb minna edasi, edasi ja veel edasi.” Kuid miks peaksid tema õpetussõnad mulle enam midagi lugema, võib-olla olid ka need lihtsalt üks hästi teeseldud vale?

 „Ära rajalt kõrvale astu!” manitsen koera, kuid tema näib selle peale justkui õlgu kehitavat, nagu teaks minust paremini, kuidas rabas liikuda.

 „Ma mõtlen seda tõsiselt!” hüüan järele, kui loom minust ettevaatlikult möödub ning hoolsalt samme sättides mööda laudu edasi astub.

 Väikesest peale olen neil jalutuskäikudel vana valgega aru pidanud, rääkinud talle oma elu keerdkäikudest ning hetkedest, mis mind hingetuks võtsid või jalust niitsid; koer kuulas alati ära, ei öelnud küll midagi vastu, ei arvustanud ega lohutanud, kuid ometi tundsin end pärast paremini ning sain jälle muretult naeratada.

 Siis tuli mulle viimaks meelde, kuidas aastaid tagasi oli vanaema rangelt keelanud metsaradu pidi vasakule hoida, seda pidi teha tohtima alles siis, kui oled viimaks suur ja arusaaja inimene. Kogu oma lapsepõlve, konnates sõprade või koeraga metsas, pöörasin alati paremale, hiljem oli see juba refletoorne liigutus, ma isegi ei mõtelnud, et võiksin kuhugi mujale minna. Kuulsin päris selgest peas ema vaikset häält, mis umbkaudu kuueastasele teadmisjanulisele minule seletas, kuidas tema noorim vend oli pisikesena laukasse kukkunud ja uppunud. Kummalisel kombel ei olnud ma iial varem kahte nii loogilises seoses asja omavahel kokku pannud, vanemaks saades ei olnud mul enam mahti selle üle pead murda ega aru pidada – mõni asi lihtsalt oli nagu ta oli.

 „Seepärast siis peabki paremale hoidma,” teatasin oma avastusest ka kümmekond meetrit eespool lonkijale, koer jäi ootama, et temani jõuaksin, „vanaema ei armasta raba.”

Vaatasin ringi. Kui aus olla, siis oli see suur lage laukaid täis ala tõepoolest hirmutav, igast nurgast õhkus salapära ja ohtu oskamatutele, keda lummavad virvatulukesed mülgastesse meelitasid, et vaesed tobukesed siis sinna oma maise elu jätaksid.

 Kaks kotkast tõusis kaugemal puuladvast lendu, vana koer tõstis huvitatult pea ning jäi paigale tardunult vaatama, tema silmad hakkasid särama, lõkkele lõi ajaga vaibunud jahimehe kirg, kuid ta ei pannud jooksu, ainult niutsatas nukralt ja lasi kaugeks jäänud kutsikapõlvel minna oma teed.

Taevaserv oli õhetama hakanud – kaunis ja lummav kuma puudutas pehmelt puudelatvu, andes märku, et päev hakkab otsakorrale jõudma – ja minul polnud endiselt aimu, mis moodi oma eluga edasi lähen, kui kadunud on vähimgi soov talle sama andunult otsa vaadata ja kõike jagada. Usaldust kuritarvitades ja head nägu tehes oli niinimetatud sõber pannud mind kõiges kahtlema, aga võib-olla oligi viimane aeg roosad prillid eest võtta ning näha tema tõelist palet.

 „Kas sa oled väsinud?” uurisin koeralt, kuid tema lasi mu küsimuse kõrvust mööda ning astus mööda laudu edasi – loomulikult oli siin kordades põnevam, kui kõigil tuhandeid kordi läbi käidud radadel. „Ma ei saa ju talle öelda, et meie sõprus on läbi, sest olen viimaks taibanud, et ta teeb maha absoluutselt kõike, mis on minu jaoks oluline. Sõbrad pidid tulema ja minema – eriti, kui sa oled alles noor – aga miks ei oleks tema võinud jääda?”

Valge koer küünitab end tuules õrnalt õõtsuvat kõrtepuhmast nuusutama ning turtsatab seejärel kentsakalt. Hakkan naerma ning teenin ära ühe vägagi pahase pilgu, loom keerab mulle selja ning marsib uhkelt minema.

 „Aga äkki on meil siiski veel võimalus? Ma lihtsalt ei tee tema ülemäärasest kriitikast välja ja avaldan vähem arvamust – hakkan distantsi hoidma,” panen ette ning vastan siis kohe ise, „kuid miks pean mina järele andma ja ennast alla suruma – see ei kõla sugugi sõpruse moodi.”

 Vahemaa minu ning koera vahel on muutunud suureks, seega istub vana valge ootama, jälgides igat mu sammu oma valvsa pilguga, tema selja taga kumab tuletõrjeauto karva taevas ning mustavad männid, õhk lõhnab raskelt ja vesiselt, kuulen vaid enda ning koera hingamist, muidu on kõik kõrvulukustavalt vaikne – selles kõiges on midagi nii puhast ning ehedat, et ja mul endal hakkab parem ja tundub lihtsam olla mina ise. Märkan, et päike hakkab kohe mändide taha kukkuma, saabuv pimedus näib vägagi hirmutavana, seega keeran hoopis otsa ringi ning asun rutakalt tuldud teed tagasi ruttama.

 „Tule nüüd!” lausun pisut kärsitult koerale, kes end siis jalgele ajab, mulle järele sörgib ning minust möödub. Meie ümber kumab kõik ikka veel roosakalt, ja hoolimata sellest, et mul pole ainumatki head ideed, mida oma luhtaläinud sõprusega rabast välja jõudes peale hakata, tundub elu korraga lihtne ja arusaadav. Annaks, et ma teda ise keeruliseks ei aja.

 Vana valge turtsatab taas kentsakalt, liputab mulle üle õla vaadates saba, koos kaduva valgusega muutub ta üha hallikamaks, näeb ka pisut väsinum välja. Ta jääb alatiseks mu truuks kaaslaseks, kes oskab pelgalt vaikimisega kõik korda ajada, nüüd leidsin endale laugaste ja lageda taeva näol veel ühe seltsilise, kes ei mõista kunagi hukka. Hämaruses vaevu rajalaudu eristades taipasin korraga, et mina ei karda raba – minu jaoks on ta hingematvalt ilus ning suurepärane kaaslane.