Sündisin kahekümne esimesse sajandisse, aga tahtsin tulla varem

ja me läksime, läksime
elus tundsime endid
piletil kirjas oli maastikumaal

su silmad olid soojad
meist said legendid
kinni me tagant suruti kaas

mööda pilte ja radu
mis võõrad olid veidi
su elu kord tõeliselt tundma sain

oma rännakul ei kohanud
me kunagi teisi
kõigel oli kuidagi suurem kaal

rehepeksumasin põlluservas joutas
täitmata olid kõik kolhooside stendid

ja me läksime, läksime
unustasime endid
all ääres Mägi või keegi surma saand

su silmad olid soojad
me olime legendid
kunstnikud ikka sündisid taas

mööda pilte ja radu
sa armastasid mind veidi
ja lubasid igavesti mäletada

oma rännakul ei kohanud
me tiigreid ei teisi
vaid tolmustki tõelise emotsiooni saab

rehepeksumasin põlluservas joutas
maha kord kisti kolhooside stendid

ja me läksime, läksime
elus tundsime endid
teostesse sisse ju murda saab

su silmad olid soojad
meist said legendid
ja igavust iial ei tundnud ka

mööda pilte ja radu
võõras võim oli veidi -
just sinna ma kuuluma pean

ja me läksime, läksime
ehk oli seal ka teisi
aga sind ma iial ei unustada saa