Ilu potis

Kuigi väljas on juba suur suvi, tuli meelde, et üks on kooliajast veel näitmata... See jäi minu viimaseks võistluskirjatükiks Westholmi gümnaasiumis. Kohta see ei saanud, kuid millegi pärast on see üks väheseid töid millega lõpetades rahule jäin.

Ilu potis

Ta koputab vaikselt mu toauksele ja paotab selle, ma ei viitsi muud teha, kui ainult pilgu tõsta.

 “On sul hetk aega?” uurib ta ja asub siis kohe asja kallale: „Mul oleks natuke mataga abi vaja.”

 Minu tumedatesse silmadesse ilmub jälle see kriitiline, hukkamõistev pilk, mida lihtsalt ei suuda tagasi hoida, kui ta jälle abi paluma tuleb. Muidugi arvab ta, et saan absoluutselt kõigega hakkama, ma ei kahtle milleski ega kuuluta valjult, et ei oska, kasuta kõrvalist abi või ürita vastuseid leida mujalt kui oma peast, et olen lihtsalt sünnist saati kõike teadnud ning alati toime tulnud. Paar aastat tagasi nähvas ta, et kõik tema suutlikkuse geenid läksid poolteist aastat varem mulle, jättes tema kogu aeg minust sõltuvaks. Pole ime, et inimesed ajavad silmad suureks, kui kuulevad, et oleme õed. Tõsi küll, minu sügavad šokolaadikarva silmad ja kastanpruunid juuksed ajavad segadusse tema kuldsete kiharate ja helesiniste silmade kõrval, aga enamasti kuulen just seda varianti, et mina olen nii tark ja terane, aga õde kohati lausa labaselt rumal. Selja taga nimetab ta mind leksikoniks ja rõõmustab selle, tema jaoks nii tähtsa, mulle aga täiesti tühise fakti üle: tema on ilus, võib astuda ruumi ning rabada inimesed jalust, kõik ta näojooned on suurepäraselt paigas, ükspuha, mis nurga alt teda pildistada või vaadata, ta lihtsalt on täiuslik, aga minul on pisut laiguline nahk ning pisut liiga laiad huuled – mina ei raba kedagi jalust. Kuid see, milline ma välimuselt olen, on alati kaugele mu teadmiste varju jäänud. Mul on piisavalt sõpru ja tuttavaid. Paljudel, kes armastavad raamatuid nii väga kui mina, pole tihtilugu suuremat sotsiaalset elu, aga minul on see täitsa olemas, muidugi ei anna seda võrrelda õe omaga – temal on igaks hommikuks uus parim sõbranna ja vihavaenlane. Pole mõtetki üritada lugeda kokku poisse, kes murravad ta südant, sest ta ise on nii naiivne ja kergeusklik ega oska enda eest seista. Vanaemal on totaalne õigus, öeldes, et kui Agnes oma suu kinni hoiaks, suudaks ta seda jumaliku kaunitari muljet hoida kauem kui mõned sekundid. Aga tema pläriseb absoluutselt igal hetkel, ka siis, kui tal midagi öelda pole. Ainsad, keda see häirivat ei näi, on ta sõbrannad ja poisid, kes toodavad ise lihtsalt sama palju mõttetut mula ega pane siis teisi tähele, kuid iga endast vähegi lugu pidav inimene kaob, kus seda ja teist, hetk hiljem, kui mu noorem õde on suu avanud.

 „Mis teema see on, mida sa jälle ei oska?” vaatan talle uurivalt otsa ning üritan keelt hammaste taga hoida.

 „Miski trigo-asi, kolmnurkadega midagi,” pomiseb ta oma nina alla.

 „Selle nimi on trigonomeetria. Kas sa tunnis kuulasid, kui õpetaja seletas?” Isegi tema hingetõmbed ärritavad mind vahel.

 „Mind ei olnud siis tunnis, ma jäin natukene hiljaks ja teised tegid siis juba ülesandeid.”

 „Ja muidugi ei palunud sa õpetajal sulle uuesti seletada?”

 „Ada, noh, sa tead ju küll, ma ei saa mata õpsiga eriti hästi läbi, ma ei jul’enud küsida.”

 „Eks sa too siis oma vihik siia, vaatame neid trigo-asju,” panen 153 ja 154 lehe vahele järjehoidja ning ajan end voodist püsti. Milline kaunis kolmapäeva õhtu sellest tuleb.

 „Tänks, sa oled ingel,” rõõmustab Agnes. Mu ihukarvad tõusevad iga jumala kord püsti, kui ta selle kohutava lause välja ütleb.

 „Mida ta peale põhikooli lõppu edasi teeb?” küsib ema minult ühel hilisõhtul, kui istume kahekesi köögilaua taga, Agnes on jälle ühel niinimetatud tüdrukuteõhtul, mis tegelikult tähendab klubisse minekut ja seal võhivõõraste poistega semmimist. Ema teab, et tegelikult ei ole ta Kessu, Mannu, Sannu või mõne teise tobeda hüüdnimega plika pool, vaid lippab mööda linna ringi, ning seda keelata üritades väriseks lihtsalt kõik meie maja seinad ning keegi ei jaksaks seda kiledahäälset kriiskamist ära kuulata – kuidas me ikka oleme nii igavad ja vastikud ega taha oma eluga midagi huvitavat peale hakata.

 „Parem küsi, kas ta selle põhikooli üldse lõpetab,” kostan ainult pisut nipsakalt ning rüüpan tassist kuuma piparmündi teed.

 „Tõsi, Agnese hinded liiguvad üsnagi korralikus valsitaktis,” ohkab ema. Ma ei ole kunagi suutnud järeldusele jõuda, kumb meist on rohkem tema nägu.

 „Kui ta natukene suudaks koolile keskenduda, võiks ta tunnistusel kolmepuru keskel isegi mõni viis ja neli olla. Kui reaalainete kahed kõrvale jätta, siis oleks see vähemalt midagigi.”

 „Kui ma püüaks teda väljas käimast keelata ja sunniks õppima, siis ei tuleks sellest ka midagi välja, ning jääda lootma sellele, et isa tuleb mõnel nädalavahetusel Rootsist pelgalt selleks koju, et oma printsessile,” viimase sõnaga muutub ema hääl pisut kiledaks, „natukene aru pähe panna.”

 „Ta ju on proovinud mitmeid kordi rääkida,” astun isa kaitseks välja, „et Agnes peab natuke vaeva nägema ja ühel päeval ei saa pelgalt sellega enam läbi, et ta näeb kena välja ning omab sadat südamesõpra, aga Agnes ainult naeratab, kehitab õlgu ja elab ikka vanaviisi, õppides ainult siis, kui tõesti kipub kaks tunnistusele tulema.”

 „Talle ei jää midagi meelde, loeb sada korda sama lauset, võib-olla suudab kontrolltöös midagi meelde tuletada ja siis unustab täiesti ära.”

 Ohkame emaga korraga ning teineteisele naeratades võtame mõlemad oma tassist paar lonksu.

 „Mis isevärki töö see olema peab, mis talle kunagi söögi lauale ja riided selga toob?” Ema vaatab aknast välja. Kui õel ja silmakirjalik tegelikult teist niimoodi taga rääkida ka ei ole, oleme mõlemad tegelikult kohutavalt kurvad ning üritame igal vabal hetkel välja mõelda, mida hakkab mu noorem õde oma eluga pärast põhikooli lõppu peale. Kaks aastat tagasi ei olnud minul säärast probleemi – gümnaasiumisse edasi minek oli ainukene ja kõige õigem otsus, midagi muud ei tulnud kõne allagi.

 „Ta peaks välja mõtlema, mis on see miski, milles ta tõesti hea on,” pakun, üritades manada silme ette näiteks süüa tegeva või õmbleva Agnese – kumbki neist kujutluspiltidest pole paljulubav, ta lihtsalt ei sobi ühegi asjaliku toimetusega kokku.

„Igal kevadel on täpselt sama jama – jääb ta istuma või saab klassist läbi. Siis lahistab küll nutta ja kraabib kapaga kolmesid kokku, aga sügiseks on see rannas päevitamise ja pidudega meelest läinud ja hoopis kellegi teise kauge võõras mure.” Ema toetab põse vastu kätt ning jääb mulle otsa vaatama – meile kummalegi pole tarvis Agnese probleeme. Aga ta ei näi lakkamatutest õpetussõnadest ja isegi härdast palumisest väljagi tegevat – igal õhtul lubab hakata pingutama ning hommikul otsustab, et tal siiski pole seda vaja. Milleks midagi teada, kui ta on nii ilus?

 „Ma ei saa kooli minna, mul on kõik õppimata,” ütleb ta esmaspäeva hommikul kell seitse emale, kui viimane läheb vaatama, miks Agnes juba ei sirgenda juukseid ega võõpa nägu.

 Kiristan vihaselt hambaid, mida rohkem aega möödub, seda vähem suudan teda taluda – igas kuldses juuksesalgus, neis sinistes värvitud silmades, punaseks lakitud küüntes ja tooni võrra liiga tumedas puudris on midagi, mis mind ärritab ning tekitab tahtmist teda tugevalt raputada ja sundida ükskord ometi keskenduma sellele, mis edasi viib ning aitab ära elada, mitte ei näe kena välja ega ole lõbus –, aga ma surun endas selle tahtmise järjekordselt alla, üritan ignoreerida ema vaikselt kaduvat tasakaalukust ja leebet meelt. Miks ta ei võiks kord ometi aru saada, et kogu maailm ei seisne kuusteist pluss pidudes, laitmatus välimuses, mõttetutes jututeemades, et miski ei saaks sind isiklikult puudutada ega miljonite sõprade omamises, vaid palju väiksemates ja lihtsamates asjades?

 „Mida ma temaga peale hakkan?” Ema ei ohka nagu tavaliselt, vaid on juba totaalses ahastuses – tema silmad on niisked ning käed värisevad, „Ma ei oska lapsi kasvatada!”

 Istun köögilaua taga ja esimest korda ütlen mõtteis selgelt välja tõsiasja, mida olen kogu aeg üritanud alateadvuse tagumises otsas hoida: „Agnes rikub minu ja ema elu ära.”. Korraga ühendavad meid vaid sama perekonnanimi ning A-tähed, see imeilus kõige tagumises toas voodis lösutav tüdruk ei tundu mulle enam isegi õena, meil nagu polekski midagi ühist, ta jääb sekunditega üha kaugemaks ja kaovad igasugused vähegi positiivsed tunded tema vastu. Olles aastaid üritanud tema käitumisele vabandusi ning ettekäändeid leida, andsin viimaks alla – see ei ole minu mure!

 „Sina, Ada, oled tubli, sinus on õiget inimest, aga ma ei pidanud sind ka kunagi kasvatama, kõigest said esimese korraga õigesti aru.” Ema hääle nukrast, kuidagi eemalolevast kõlast taipasin, et ka tema oli just nüüdsama alla andnud.

 Esikus mantlit selga sikutades üritasin ette kujutada oma elu ilma noorema õeta, kes tekitab mulle probleeme, mida mu enda elus tegelikult absoluutselt pole, tema tõttu tean, mis tunne on viimasel hetkel õppida, et hinded natukene paraneksid. Kui tema üritab meeleheitlikult meelde jätta vähemalt midagigi, proovin mina võimalikult arusaadavalt seletada ja kõike talle lihtsamaks teha – aga teoreeme ning valemeid ega loodusseadusi ma ümber teha ei saa, seega jääb Agnes alati rumala näoga mulle otsa vaatama, kui püüan talle pähe taguda, et elektrivool võib muutuda soojusenergiaks ning alkoholide põlemisel tekib süsihappegaas ja vesi – see maailm jääb talle kaugemaks kui Kuu.

 Ometigi on temas see miski, mis paneb inimesi kahel käel appi tõttama, nii et päevast päeva tuleme emaga talle ikkagi vastu ning püüame teda oma varjust üle upitada ja nutikamaks muuta, kuigi teame väga hästi, et ta ei muutu ega paranda ennast. Ükskõik kes ja vahet pole kui palju ta ka räägiks, Agnes kehitab ikka õlgu, naeratab võluvalt ja läheb sõbrannaga poodi, kui teda on ees ootamas raske bioloogia töö või on matemaatikas käsil uus teema, millest ta silpigi ei jaga.

 Olin terve päeva halvas tujus ning tusane, mu meeleolu ei paranenud isegi, kui kirjanduseõpetaja pakkus, et võiksime vahelduseks natukene luulet lugeda ja seda klassis ette kanda. Abi ei olnud ka mu klassiõe katsest proovida mu enesetunnet šokolaaditahvliga parandada. Ainuke, millele koolipäeva jooksul auru jagus, oli mõtteis taeva tänamine, et ma õega ühes koolis ei käi.

 Seistes uuesti samas esikus, kus hommikul, ja võttes välisriideid seljast, kohtusin päeva jooksul esimest korda Agnesega, kes oli ennast üles löönud ning teatas, saapaid jalga ajades, et läheb paari sõbrannaga poodlema. Kiristasin vaikselt hambaid ning korrutasin endale, et see pole vähimalgi määral minu mure – suur tüdruk peab ise õigeid otsuseid tegema ning kui tema peab paremaks mitte koolis käia ja sõpradega ringi huluda, siis olgu ta õnnelik.

 Korteriuks klõpsatas vaikselt kinni ja läinud ta oligi, esikusse jäi vaid magus pafrüümi lõhn, mis tuletas mulle jätkuvalt meelde, et ta on siiski olemas, mitte ei kao minu soovimise tagajärjel ära. Ma ei tohiks lasta end temast häirida, aga neis heledates salkudes ja ilusas näos lihtsalt on midagi, mis käsib talle alati veel üks võimalus anda, kuigi tean ise sama hästi kui tema, et Agnes ei muutu mitte iial ega hakka enda kallal vaeva nägema. Tal on lihtsat ükskõik – tüdruk ei ela eilses ega homses, käesolevas hetkes ka mitte, vaid tal on oma kummaline universium, kus teda kantaksegi elulõpuni kätel ja kummardatakse hea väljanägemise pärast.