See luuletus, mis nõudis minult hiljem origamit väga sitke paberiga ning sai salapärasel ilmel ühte peopessa poetatud.

lase meid eemale kasvuhoonete linnadest

luba õhtul paitada tagatulesid

oleme kiiremad ju kiirrongidest

ja meie elus pole olnud mingeid muresid

vaid see igavene noorus ja kestev janu

vabadus, mis tuiskab mööda ainumas hetkes

meie südamed jõhkrat keelamist ei talu

õiged teed leiame vanu häbitult pettes

lase sõidame lihtsalt, et aega ei jääks ette

luba kaduda kui läheb hommikune udu

vajun kaelast saati õige sügavasse vette

sina tead, et päris alguses on meie lugu

kui jookseme käsikäes ja asfalt kajab vastu

elust välja pressitud saab viimnegi argus

mind oleks justkui nooltega tükkideks lastud

et sinuses igal hetkel üha uuesti armun