Miks teater?

Mul ei ole viimasel ajal väga midagi, mida siia üles riputada, seega hoopis see "agamiksmitte?" VHK katsete ajast.

Miks teater?

 Istun laual, aknast paistev kevadine päike paneb mu punased juuksed vahvalt sillerdama. Matemaatikud on kobaras koos, arutlevad üsna valjult, kuid siiski viisakalt erinevate lahenduskäikude üle, lähevad vaat et tülligi, kelle numbrijada kõige arukam ning mõistlikum tundub. Juba mitukümmend minutit muutuvad nad minu vaimusilmas erinevateks loomadeks ja lindudeks, siis kehastavad kodumasinaid või taimi, kogu nende vestlus kulgeb edasi, saades vahel mõne uue nüansi ning huvitava pöörde – oma peas loon olemasolevast midagi uut, mängin ja laveerin emotsioonide, häälekunsti ja miimika maailmas – see on minu jaoks kordades huvitavam ja põnevam, kui mõne targa mehe nuputatud teoreem.

 “Sa võiksid unistamisele lisaks midagi praktilist teha,” kostab üks ning korraga vaatavad kõik ootusärevalt minu poole.

 „Ah, mida sa loodad inimeselt, kes kirjutab luuletusi ja jutte,” tuleb sealt samast seltskonnast kohe ka vastukaja.

 „Igasuguste kirjandite ja näidendite kirjutamise vahelt ei saagi millekski mõistlikuks aega jääda,” jätkavad nad, just kui polekski mind tegelikuses seal.

 „Ma saan kõik oma asjad tehtud!” ajan sõrad vastu, „isegi reaalainetega tulen toime.” Endale ei lase ma ka pähe istuda!

 „Aga reaalsust on sinus vähe – pidevalt kehastud ümber kümneteks erinevateks inimesteks, paned nad paberil elama ja annad neile mineviku ning tuleviku, kuid elus on midagi muud ka vaja – vaevalt sa sellest ära elad!”

 „Võites kõik kirjandikonkursid, kus ta osaleb, ei saa vist väga millekski muuks mahti jääda.” Mulle näib, et nad ei lõpetagi etteheidete tegemist.

 „Lisaks tuleb ta parimaks ka omaloomingut ja Viidingut lugedes ning saab kõnepidamise eest esimese koha.”

 „Fotograafia ja tantsimine on ka veel.” Hääled lähevad mu kõrvus vaikselt segi, ma ei erista enam, kes neist mida ütles.

 „Sa unustasid ratsutamise ja pideva ninapidi raamatutes istumise!”

 Nüüd kaotavad nende arvamused ja kriitika igasuguse korra, minuni jõuavad vaid üksikud repliigid, mis ei tõsta kuidagi tuju: „Ta naerab liiga palju...Iga asja kohta on oma arvamus....Ta on nii aus...Miks ta kogu aeg nii õnnelik on?...”.

 Mulle tehtakse kõvasti liiga, aga miski sügaval sisimas keelab alla anda ja jääda truuks igapäevaste situatsioonide ümberlavastamisele ja enese teiste nahka sobitamisele. Tean, kes ja milline tahan olla ning reaalsus ei lükka mind hoolikalt sillutatud rajalt kõrvale, öelgu nemad mida tahes – mina ju tean, et saan kõigega hakkama, kui vaja, siis ka loogiliste numbrijadade ja keeruliste valemitega.

 Keegi paotab ust ning astub sisse – tal on natukene sakris juuksed, õhetavad põsed ja kulunud väljanägemisega riided, aga tema silmad säravad rõõmsalt – midagi nii tuttavlikku ja igatsetut on selles kujus. Matemaatikud unustavad minu ja oma veendumuse, et ma ei kõlba tõsisteks asjadeks, heidavad sasipeale pahase pilgu, nagu öeldes: „Jälle üks unistaja.”, ja süvenevad uuesti oma maailmasse. Kuid mina naeratan laialt sellele veel võõrale, aga kindlasti südamelähedaseks saavale tegelasele – ma ei ole enam üksi.

 Mu hääles heliseb šokolaad, kui lausun: „Just sind ma ootasingi!”