Kuidas on loetud raamat mind aidanud?

 Surkan siia ka selle arvamusloo, mille eest Tiina Tammani fondi konkursilt stipendiumi sain. (:

Kuidas on loetud raamat mind aidanud?

Kõik kunstnikud, heliloojad,  kirjanikud ning üleüldse loominguga tegelevad inimesed otsivad pidevalt üha uusi ja uusi inspiratsiooniallikaid, kust ammutada midagi verd tarretama panevalt põnevat või šokeerivat oma teostesse. Nende elu käib pidevas tsüklis, andmaks oma töödega inimestele edasi mõtteid, seisukohti ning maailmavaateid. Rahvas vaatab, loeb, kuulab ja leiab looja maailmapildist sootuks oma vaatenurga. Mõnda kunst ei kõneta, teisele annab mõtteainet, kuid osa suudavad näha selles midagi nii enneolematut, loomaks ise midagi uut või saavad taganttõuke muutmaks enda ümber toimuvat.

 Minule on alati pakkunud kõige suuremat rõõmu ja põnevust kirjandus – lugemine andis loendamatuid võimalusi lülituda mõneks ajaks argielust välja, kohtuda sadade uute tegelastega, külastada paiku kodust lahkumata ning anda oma kujutlusvõimele tiivad.                

 Kuid lugupidamine ja armastus selle vastu suurenes kordades, kui umbes kolm aastat tagasi võtsin kätte mustade kaantega teose, mille autoriks on Birk Rohelend, keda esimese päevavalgust näinud raamatu järgi mäletasin kui keerulisi sõnu ja surma armastavat kirjanikku. Lootsin, et ehk olen nüüd vanem ja targem ning saan sellest kirjanikust aru.

 Lugedes esimeselt leheküljelt ridu: „Nii on just tühiruum sõnade vahel see, mis kannab tegelikku ideed.”, oli minu süda võidetud. Kui peas ja paberil hakkasid lahti rulluma nelja keerulise elukäiguga noore inimese elud, tundsin end neis kõigis ära. Olin naeratuste ja armastuse nimel elavas Pias, uusi paremaid lahendusi leida püüdvas Haraldis, hellust ja hoolt otsivas Sofias ning ükskõikses kunstnikuhingega Zenis.

 Numbrite suurenedes all paremas servas, näitasid nad neljakesi, kui palju valesti mõistmist, haiget tegemist ja kurbust võivad tuua kaasa inimesed ja olukorrad, kust me seda oodatagi ei oska. Olles rahva seas, tundsid nad end ikka üksi ning ohustatuna, iga erinevust märgati, toodi esile  ning püüti maha suruda.

 Ma ei olnud iial varem mõtelnud, kui palju võib ilmas olla neid, kes tunnevad, et ei kuulu ega sobitu kuhugi, kelle päevad on täis valu ja pisaraid, sest kohtlemine, mis neile osaks langeb on väga ülekohtune. Lugedes jõudsin järeldusele, et paljud ilusad ja suurepärased küljed, mis inimesele sündides kaasa antakse, võivad ajapikku kaduda, sest neid ei osata hinnata ega hoida.

 „Sinna kuulusid kõikvõimalikud inimesed kõikvõimalike muredega. Nende hulgas oli alkohoolikuid, liigsööjaid, hasartmängureid, kleptomaane. Aga oli ka palju huvitavamate muredega inimesi... Näiteks oli seal üks pisike õhetavate põskedega tüdruk, kes kandis alati pikki tumedaid seelikuid ja rääkis väga harva. Ta oli kuidagi veidralt äraolev. Alguses oli Haraldi pilk temast sujuvalt üle libisenud, aga mõne aja pärast hakkas see võõras tüdruk teda huvitama.”

 Minu peas tõlgendus see kohustusena õppida nägema inimeste probleemidest ja veidrustest kaugemale. Igaühel pidi olema põhjus, miks ta on just selline nagu on. Korraga sain aru, et tänaval buldogi jalutava naisega käib kaasas terve tema elu ning väikestel poistel, kes R-kioskist krõpsu ostavad, on oma kodu, perekond ja huvid. Ebameeldivalt lehkaval hallipäisel mehel oli oma teguviisi jaoks samasugune põhjus, kui pisarmärja näoga inimeste vahel trügival tütarlapsel – elu oli neid sinnani viinud, mitte ei olnud nad avalikus ruumis, et näha välja üldsuse jaoks veidratena.

 „Kui inimesed mitte ei sünniks, vaid neid aretataks inkubaatorites, oleksid ehk nad kõik normidele vastavad ja nende normidega rahul ja kõik olekski hästi. Ometi on võimalik, et isegi siis oleksid mõned katseklaasibeebid teistmoodi. Alati leidub mõni valge vares.”

 „Enesetapjad” näpus hakkasin esimest korda mõtlema selle peale, et tegelikult on imelihtne peita oma õrnad ja erilised küljed sügavale sisimusse ning massiga samastuda – see annab kummalise turvatunde ja sõbrad. Iseennast on võimalik tappa ning samas näha järgmist hommikut. Kui palju oli nende inimeste seas, keda ma nüüd tõeliselt märkasin, neid, kes soovisid olla kellegi moodi, kuuluda gruppi ja lasta raisku enamus võimalikust potensiaalist olla midag enneolematut.

 Tahtsin ka tunda end hästi, turvaliselt ja oodatuna, aga mõte südamele armsatest asjadest loobumisest ei olnud sugugi ahvatlev ning siis saingi lõpuks aru, et raudne iseloom ja tahe on need, mis võimaldavad ihuüksi hakkama saada, sest tegelikult on masside seas nii palju neid, kes ei taha olla äravahetamiseni sarnased. Just nemad, kelle elu pole läinud kõige sirgemat rada pidi, vaid on vahepeal järsult ära käänanud või need, kes usuvad millessegi nii hingepõhjast, et pelgalt see aitab neil voolule vastu seista.

 „Ja valged varesed lihtsalt torkavad silma.” – aga kui see just ongi lõpeks sinu eesmärk, harjub ajapikku üksiolemise ja puurivate pilkudega ära, ning šanss kohata hingesugulast või teist poolt on palju suurem. Praeguse maailma üks suurimatest probleemidest on hirm erineda. Kindlusttunnet pakub teadmine, et ei satu iial vastakuti ootamatustega, kõik kulgeb vaikselt üht radapidi, jääb kindlatesse raamidesse ning on harjumuspärane. Kuid minu elu oli hallina hingematvalt igav, ma ei tahtnud, et inimesed mu ümber oleksid alati samasugused, teaksin juba eos nende reaktsioone ja arvamusi, soovisin näha välisest kestast kaugemale. Mind häiris, milliseks muutusin pealiskaudsena, kuidas lõpuks ei olnud keegi hingele lähedane ning seinad minu isikliku ruumi ümber kasvasid aina paksemaks. Soovisin, et iga päev virutaks oma enneolematusega vastu vahtimist ning jääks meelde. Kui juba ükskord hakkasin murdma välja tavalise kriteeriumitest, siis pidin seda tegema täie rauaga. Neelates sõnu ja lauseid, vahetas minu elu värvi ja muutus üha tõelisemaks. Enam ei olnud normaalsuse küljes rippumist või soovi olla nagu kõik teised. Oli küll raske leida rõõmu kaaslaste võõrastamisest ning eemaletõmbumisest, aga arusaam, kui vale on elada ainult teistele ette näitamiseks, aitas pea püsti hoida.

 Raamatu lõpu lähenedes ei muutunud Pia, Zen, Harald ega Sofia kudagi õnnelikemaks, nad astusid alati samasse ämbrisse, otsisid õnne aga kohkusid viimasel hetkel tagasi. Kuigi nad olid nii palju õpetanud, ei soovinud ma ometigi elada nagu nemad – seda kurbust, negatiivsust, valu ja pisaraid oli iseolemise juurde liiast. Hoolimata sellest, et tegu oli mu esimese katsetusega oma maailma muuta ning puudusid igasugused kogemused selles vallas, pidin kõike sootuks teise stsenaariumi järgi tegema. Tahtsin olla rõõmus ja narruseni õnnelik ning jääda lõpuks rahule kõigega, mis enda nimel teinud olen. Võib-olla on soovimises ja tahtes siiski tohutu jõud, et ajapikku sai unistusest reaalsus ning kadus viimnegi igatsuseraas olla masside seas märkamatu.

 „Ükskord tuleb keegi, kelle teostes sa ennast ära tunned. Ja sa pead vaatama alasti silmadega oma hinge sügavustesse ja kõigest aru saama.”

 Mina olin aru saanud, loonud mustade kaantega raamatu toel uue, märksa püsivama maailma, tundnud ennast ja oma igatsusi ridade vahel ära, teinud järeldusi ning õppinud ümbritsevat nägema. Ma ei olnud enam passiivne eesootava ega läinu suhtes, kõik siin ilmas oli korraga lähemal ja haaras endaga kaasa. Ei olnud tarvis end tappa, tundmaks kindlust ning turvalisust – iseendaga läbisaamine lahendas hoobilt kõik mured.