Väärikalt läbi elu

„Kas ma tohin sinult midagi küsida?” uuris mu vastne kursavend vihmasel neljapäeva pärastlõunal, kui olime juba tükk aega ülikooli raamatukogu riiulite vahel tolmu korjavaid teoseid uurinud.

  „Ma ei tea... Eks sa küsi siis,” kogelesin vastu ja kruttisin pika seeliku serva ümber sõrme.

 „Mis imevalemiga sa oled nii enesekindel ja uhke?”

 „Kuidas palun?” kohkusin.

 „Ma ei mõtle seda sugugi halvaga,” ruttas ta end parandama, „vastupidi just. Sul on kindel ja kõigutamatu hoiak, sa oled nii väärikas ja väljapeetud, et ma suisa kahtlen vahel, kas oleme ühevanused.” Noormees lükkas paksu pehmete kaantega köite riiulisse tagasi ning jäi mulle heatahtlikult otsa vaatama. Ma ei suutnud mõista, kuidas võis talle minust lühikese ajaga säärane mulje jääda. Ometigi tundus ta nii usaldusväärne ja mõistev, et tekitas minus tahtmist selgitada, milline tegelikult olen.

 „Mu isa ei osanud alkoholiga piiri pidada ja kippus siis alati autorooli istuma. Ühel korral sõitis ta liigselt gaasi litsudes teelt välja – mu ema sai surma ja mina selle armi,” laususin vaiksel häälel ja kontrollisin, kas noormees ikka kuulab. Tema silmad olid naelutatud kaheksasentimeetrisele armile, mis jooksis mu vasaku oimu juurest põsele.

 „Ma olin siis kaheksane ja teiste laste vanemad ei lubanud minuga rohkem tegemist teha. Kui enne olid kuulujutud mu veidi vägivaldsest ja joomalembesest isast, siis õnnetusega said nad ka tõestuse. Ma kasvasin põhiliselt iseenda käe all, üritasin orienteeruda suurte inimeste maailmas ja kõigega vapralt toime tulla. Mida enam aeg edasi läks, seda raskem oli sulanduda, sest kõik arvasid, et ma ainult õpin ning loen raamatuid. Ma küll tegin seda ja lõpetasin gümnaasiumi kuldmedaliga, aga mitte selle pärast, et oleksin mõni igav kuivik olnud.” Endalegi üllatuseks ei värisenud mu hääl sugugi, rääkides kõige üksildasemast ja kurvemast ajast oma elus, ma ei häbenenud ega kartnud seda ning mulle tundus, et viimaks ometi ei hõõruta seda nina alla.

 „Sa õppisid selle pärast, et tahtsid minema saada,” kostis ta pärast pisukest pausi.

 „Jah, see tundus mulle tol ajal ainuke pääsetee ja ilmselt oligi.”

 „Sa oled üks vapramaid inimesi, keda ma tean,” lausus ta sõbralikult naeratades ja läksime istusime lugemissaali, „ma loodan, et ei pannud sind väga ebamugavasse olukorda, ma ei tahtnud tegelikult urgitseda.”

 „Oh, ei,” raputasin rõõmsalt pead, „mulle tundub praegu, et sellest valju häälega niimoodi rääkides jääb minevik üha kaugemale ning tohin lõpuks ometi olla täieõiguslikult mina.”

„Hakkasin mõtlema, et kas tõesti ainult need inimesed, kes on ise palju läbi elanud ning pingutama pidanud, oskavad elu ja ennast ümbritsevat tõeliselt hinnata. Nii paljud käivad, nina vingus, ja ei ole mitte millegagi rahul.” Noormees kortsutas mõtlikult kulmu.

 „Ma arvan, et väärikuse ja sihikindluse tekkimiseks ei pea elult noaga selga saama, vaid tuleb olla lihtsalt sina ise. Mina ei ole kunagi kellelegi teisele meeldida tahtnud või kuhugi kuuluda püüdnud, sest mind tõugati seltskonnast välja. Väikses linnas on kohutavalt raske leida inimest, kes ei tunneks enne sind juba kõiki kuulujutte.” Kursavend kuulas mind süvenenult, seega jätkasin. „Olgugi et see võib kõlada egoistlikult, olen ma enda üle uhke ja leian, et mul on igasugune õigus lüüa selg sirgu nüüd, kus ma enam kodu ja isaga vähimalgi moel seotud ei ole. Ma kannatasin ära need päevad, kui külmkapis oli ainult õlut, ja kõik õhtud, mil ta oma sõpradega köögis lällas, ning kõige selle kõrval suutsin kasvada iseendale meeldivaks inimeseks.”

 „Igaüks ei oleks sellega hakkama saanud. Mina oleks end küll maapõhja haletsenud ja ammu alla andnud.”

 „Aga mina vaatasin vanast albumist must-valgeid pilte ema ülikooliajast, tema naeratavatest huvitavatest sõpradest ning tahtsin, et mul oleks kord ka selline elu, et saaksin olla õnnelik ja teha natuke paremad valikud kui tema,” ütlesin vaikselt.

 „Ja sa saidki sellega hakkama, kuigi mulle tundub, et tuleksid vist kõigega toime.” Lõpuks ometi olin sattunud seltskonda, kus mind imetleti selle eest, kes olen, ja enam ei tundnud ma hirmu, et midagi võib valesti minna. Kõik oli nüüd minu enda kätes.