kui mu silmad on sinu ees alasti,
mida räägivad siis kõrvad ja suu,
kui vaatan sind oma varbaotstega
ja meie vahel hulgub mustmiljon
kaduma läinud hingetõmmet?

nii tugevalt väreleb õhtuhämaruse pinge
minu sõrmed sajad suveöö saladused
kokku kannavad, teevad heaks
ja sa jalutad kas või hommikuni mu tiivanukkidel.

ma värisen, vabisen ja iseennast hülgan,
sest pole veel kellegi sügavikukarva silmad
iial näinud nii täiuslikult mind.