Mida mulle õpetatakse ja mida ma tegelikult tahaksin teada

ma olen koolis käinud peaaegu üksteist aastat
ja ma tean, et elu tunnus on rakuline ehitus
et hüpotees ei pea alati paika
ning suur vahe on õigel ja õietil
et vesi on H₂O
ja kõik koosneb molekuleist
et Hitler ei vallutanud tervet maailma
ja keegi ei jõudnud kommunismi ellu viia
et kõik, mis venib, võtab lõpuks algse kuju
ning tähed kustuvad kord ära
et Amazonases on palju sademeid
ja Venemaal lumised taigad
Chopin saadeti kodumaalt välja
ning Lizti kiusati taga
et vene keeles on kartul картофель
prantsuse keeles la pomme de terre
inglise keeles saab pea igale poole artikleid panna
ja et eesti keel jääb neile kõigile alla
ning kirik võib olla ka basiilika
ja enamus vanakreeka kunstist hävis

selle pagasiga üritan elus läbi lüüa
ning taipan, et kuigi ma tean seda kõike
pole sellest kusagil kasu
pea üksteist aastat ning nii palju veel õppimata

sest ma ei tea, milliseid laule laulavad neegrilaste emad
ja kuidas maitseb haikala liha
kas liblikad teavad, et neil on elada üksainus päev
ning miks uluvad hundid kuu poole
kui üksi ollakse kõrbes
ja mis moodi me paistame linnulennult
kas kusagil mujal on ka elu
ning mida söövad udmurdid hommikuks
kui külm on Antarktika talv
ja kuidas pingiviinipoeg teab, kes on tema ema
mis häält teeb ookean hommikul kell neli
ja kuidas lõhnab Bali pärast vihma
mis toimub New Yorgis elektrikatkestuse ajal
ning kui palju saginat on suvises rabas
kas kuusk on üksik keset männimetsa
ning kaua leinab kaaslaseta jäänud luik
miks naeratatakse ka siis, kui suurem soov on nutta
ja öeldakse sõnu, mida tõsiselt ei mõelda
miks mõni tunne ei kao iial ning teist ei tekigi
kuidas paraneb murtud süda
ja kui pikk on igavik
kas unistused saavad lõpuks tõeks
ning hingesugulased on olemas
kas minevik teeb kunagi vähem haiget
ning lootus sureb tõesti viimasena

ja kõike seda, tahakas ma kordades rohkem teada