Ma lihtsalt ei oska olla ükskõikselt sõber.
meil olnud on kummalisi kohtumisi
ning sõnavääratusest punavaid palgi
hommikuid, mis algasid juba õhtul
ja tühjenevaid klaase, millel tulla ei saa lõppu
naere, mis nutma panevad silmad
ja retki, millest valutavad jalad
vihmas ligunemisi mere kaldal
ja tulist teed, mis seest kõik soojaks ajab
ja nüüd, kui sina tema paistel särad
proovin mitte tunda muret su südame pärast
ning loodan ehk kord tuled veel jooksuga
endal ogaralt rõõmus meel
ja suudled suures segaduses
mind naeruga otsaette
No comments:
Post a Comment