Muna õpetab kana

See kirjatöö sai Narva kolledži esseekonkurssil ära märgitud.

Muna õpetab kana

Maailma muutmine klassiruumis

„Õpetajad saavad ju nii vähe palka!”, „Lapsed on ju kohutavalt vastikud ja ei viitsi õppida!”, „Mitte keegi ei tunnusta sind!” on levinumad hüüatused, kui mõni noor inimene julgeb tunnistada, et unistab õpetajaks hakkamisest. Õnneks on igaühe, kel see plaan tõeliselt südame küljes, rahulik ja kaalutletud vastus: „Kas sa arvad, et ma juba ei tea?”

 Mina tahan saada eesti keele ja kirjanduse õpetajaks. Olen uhke, kui saan selle välja öelda, muigan heatahtlikult, kui tuttavad selle peale nägusid teevad, säran rõõmust, kui keegi ütleb, et nad paneks oma lapse hea meelega kooli, kus tulevikus töötan. Kuid mulle ei ole mitte kunagi meeldinud koolis käia. Põhikoolis oli kasvuvalu niivõrd suur, et see tegi raskeks teistega läbisaamise ning õppetöö tundus tohutu ajaraiskamine, mis sellest, et keeled ja täppisteadused kergelt meelde jäid. Gümnaasium on aga kohutavalt lihtne olnud. Ma pole veetnud ühtki unetut ööd bioloogia või füüsika kontrolltöö pärast ja olen saanud ainult ühe kolme. Tundides on nii palju vaba aega, sest kui teised on lugemisega alles esimesel leheküljel, olen mina juba lõpetanud, ka õnnestub mul õpetajate dikteeritud laused kirja saada kolm korda kiiremini kui enamikul. Võiks ju arvata, et kui mõni asi läheb ludinal, siis on see meeltmööda, aga tegelikkuses on kerged asjad igavad, tüütud ja aja raiskamine. Suved ja vaheajad on alati liiga lühikesed, nädalavahetused lõppevad ruttu, mul tulevad külmavärinad peale, kui mõtlen lähenevale esmaspäevale. Sellest hoolimata taipasin juba kümnenda klassi lõpus, et tahan saada õpetajaks, ning see soov on vankumatult püsima jäänud.

 Minu põhikool ja gümnaasium möödusid võrdlemisi erinevates koolides, kuid mõlemas vahetus millegipärast tihti õpetajaid, ning olgugi et kell kaheksa algavad 45-minutilised tarkuse ammutamised mu alati nina krimpsutama ajavad, on mul hulga positiivseid mälestusi väga värvikatest ja innustavatest pedagoogidest. Kui varem hääletasin valimistel selle erakonna poolt, kes kõige vähem teisi laimas ja sigatses, siis keskkoolis suutis ühiskonnaõpetust andev noor naisterahvas oma säravate silmade ja lakkamatu entusiasmiga panna mind tõeliselt huvi tundma, milline Eestis esindatud poliitiline ideoloogia ikkagi on mulle südamelähedasim. Need olid vaid kaks kursust sellest, kuidas poliitika ja maailma asjad käivad, aga pärast jäi mind tagant utsitama tugev veendumus, et toimuvaga tuleb olla kursis ja seisukoht võtta. Maailma parandamisega ei jõua kaugele, kui kõigil on vaid istekohad.

Hea õpetaja oskab esitada selliseid küsimusi, mis panevad järele mõtlema, tekitavad tahtmise rohkem uurida ja lugeda, tema mõtted, ülesanded ja kommentaarid on väärt sõpradele edasi rääkimist, vahel isegi üles kirjutamist. Põhikoolis möödusid eesti keel ja kirjandus lugemiskontrolle ja kirjavahemärkide töid tehes, keskkooli tunnid on läinud mõeldes ning minu jaoks ei tõuse ühestki loengust või harjutusest suuremat kasu kui  sellest, mis pani pead murdma, süvenema ja tekitas küsimusi. Kui tahvli ees seisab haruline riidenagi ning sul on ülesanne selle abil analüüsida loetud teose sisu, siis aju lihtsalt peab kõrvale jätma mõtted õhtusest trennist või lähenevast reedest ning tööle hakkama, minema teemasse süvitsi sisse ja mitte enne välja tulema, kui sarnasus Tuglase novellide ja riidepuu vahel on ilmselged. Iga pedagoog, kes alustab tundi sooviga laste pead tööle panna, teeb mitu korda targemini kui see, kes tahab ainult õpetada.

Kui õpetaja suudab kas või ühe lapse usinalt tööle panna, on ta juba esmaklassiline, sest kõigile ei saa iial meeltmööda olla ja nurisemine on noorte seas palju suurem trend kui rahulolu. Kuigi kool ei ole kasvatusasutus ja peaks õpilastele olema töökoha eest, mõjutab iga klassiruumis öeldud lauset või koridoris tehtud liigutust kodune kasvatus ja sellega on pedagoogil keeruline võidelda, eriti kui tema vastas on korraga kolmkümmend erinevat kasvatust. Mõnel õpetajal õnnestub aga terve klass tööle panna. Põhikoolis käisin inglise keele süvaõppeklassis ja ühel hetkel saigi A-võõrkeelest aine, mis nõudis kohalolekut kõige saba ja karvadega. Selja taga neli erinevate meetodite ja suhtumisega keeleõpetajat, hakkas kogu grupp kodus isegi etteütlusteks õppima. Ütleksin, et klass oli vahepeal suisa hasardis – keegi ei tahtnud mingil juhul kolme saada ja vahel tundus isegi neli ebaõiglane. Õpetaja oli vankumatult nõudlik ja range, mis muidugi tol ajal tundus ülekohtune ning vastik, aga tagasi vaadates on aru saada, kui jõudsalt ja sihikindlalt keeleoskus arenes. Ega koolitund ei pea lapsele ainult informatsiooni ja teadmisi andma, vaid õpetama ka õppima.

Praegu koguvad populaarsust need koolid, kus algklassides õpetatakse programmeerimist, ning valitsus arvab, et majandusõpe peab algama enne, kui on funktsionaalne lugemisoskus omandatud. Veritasiumi videos „This Will Revolutionize Education” on selgesõnaliselt öeldud, et kui kaheksakümnendatel, kui arvutid said populaarseks, usuti, et õpetades lapsi programmeerima, kuidas liigutada ekraanil kilpkonna, arenes ainult õpilaste arvutialane vilumus, kuid nende mõtlemisoskus jäi samale tasemele. Kui laps läheb seitsmeaastaselt kooli, on ta harjunud joonistama lugusid, mis toimuvad tema peas, võib-olla ka natuke kirjutama ja lugema, aga istudes viksilt ja viisakalt pingis, peab ta korraga joonistama kunstitunnis siili ja maja, kuna õpetaja ütles nii, ja kirjutab konarlike trükitähtedega lihtlauseid, mis viis korda ette loetakse, ning koostab õpetuse järgi arusaamatuid programme. Põhikoolis enam siile ei joonistata, aga tuleb teha detailne pilt maja koridorist ning õppida konspekteerima kiiresti ja arusaadavalt – see on ettevalmistus gümnaasiumiks – ning kui lõpuks keskkooli jõutakse, siis tuleb veel osavamalt õpetaja öeldud teksti üles tähendada, sest nüüd toimub hoovõtt ülikooli astumiseks. Aga mida see täsikasvanuhakatis seal peale hakkab? Konspekteerib usinalt ja kõik, sest mõtlemisoskuse, loovuse ja teadmistejanu kraan on juba koolitee alguses kõvasti kinni keeratud ning pea paksult täis informatsiooni, millega suurt midagi peale hakata ei oska. Mida kauem panevad lapsed paberile lugusid, mis on joonistamise käigus sündinud ning ei allu täiskasvanute loogikale, seda huvitavamad on nende mõttekäigud tulevikus. Mina küll ei tahaks, et laps, kelle pildid kujutavad näiteks naist, kes kaotas rannas oma sokid ära, oskab suurena joonistada ainult õigesti varjutatud õuna. Kõige olulisem õppeprotsess toimub inimese peas ning kui sinna halbade hinnete ähvardusel surutakse võimalikult palju teada ja tuntud mõtteid, siis suure hulga noorte inimeste jaoks läheb uue vaatenurga leidmise oskus täielikult kaduma, harjutakse nägema vaid seda külge, mis pingis istudes paistab.

Üks kõige tuntumaid õpetamise-teemalisi sõnavõtte on ilmselt Taylor Mali „What Teachers Make” ja see energiline vihaseks aetud inglise keele õpetaja ütleb kolme minuti jooksul valjult ning ausalt välja kõik, mida iga pedagoog peaks oma südames tundma. Et just tema käes on võim panna lapsi tundma end madalamalt kui muru, et ta suudab viie miinusega rikkuda mõne püüdliku noore päeva ja panna kolme plussi saaja tundma kui olümpiavõitja. Need 45 minutit annavad talle võimaluse panna lapsed mõtlema, arutama, kahtlema, küsima, vahel ka haudvaikuses istuma, tuupima pähe sõnu nii, et nende õigekirjas ei eksita iialgi, värisema ootusärevusest, kui nad ei tea, mis tunnis ees ootab. Marju Lepajõe toonitas Ööülikooli loengul, et Luteri jaoks on õpetajatöö hindamatu, seda ei ole kunagi võimalik piisavalt tasustada ega väärtustada, sest juba see, et keegi pühendab oma elu teiste õpetamisele ja pistab rinda niivõrd keerulise katsumusega, on midagi üüratut. Kunagi ei saa kindel olla, kuidas klassi ees lausutud harivad sõnad õpilastele meelde jäävad, mis moodi neid tõlgendatakse ning kas midagi talletub ka püsimällu. Ükski õpetaja ei tea, kas noored meenutavad teda koolist lahkudes kui uue ukse avajat või kiruvad ka kakskümmend aastat hiljem, kõigini ei jõua kunagi. Kui aga iga tund on rajatud soovil vähemalt üks pingis istuja oma mugavustsoonist välja tirida ja uuele ning tundmatule ideede lagendikule viia, siis on päev korda läinud. Iga klass ei pruugigi selliste ambitsioonidega kaasa tulema hakata, mõne kollektiivi vastumeelestatus on lausa imetlusväärne, aga üsna tihti leidub kolmekümne seas vähemalt üks, kes ei näita küll välja, kuidas tema mõte tööle hakkas, kuid koju minnes arutab omaette ikka veel, mis moodi ikkagi sademed tekivad või mida mõtles Doris Kareva kirjutades luuletust „DeKa”.

Õpilasena tundub mulle, et kõige köitvamad on need ülesanded, kus tuleb enda elu, perekonna ja harjumuste peale mõelda. Olgu siis küsimus selles, millist energiaallikat oma tulevikukodus kasutaksin, millised geenid olen pärinud emalt ja isalt või kui palju vanasõnu kasutab minu perekond. Igas noores inimeses on piisavalt palju eneseimetlust, et just sellised ülesanded panevad tema pea tööle. Õppides kõigepealt kriitilise pilguga ennast kõrvalt nägema, areneb ka analüüsimisoskus ja empaatia teiste suhtes. Väga raske on aimata Siuru-aegsete luuletajate mõttekäike või süveneda inglise keele tunnis Chales Dickensi elukäiku, kui hindamistööd pole esmalt enda peal tehtud. Praegusel Photoshop’iga töödeldud kaanemodellide ja nutitelefonide ajastul on paljudel lastel tegelikult iseendaga keeruline olla. Neil on raske leida huvitavat ja paeluvat tegevust, ollakse pidevalt kimpus oma kehavormide ja stiiliga ning lihtne lugemine või jalutuskäik ei paku erilist rahulolu. Täpselt sama rõõmutuks võib kergelt muutuda ka hea hinne paberi serval. Küll aga jääb tagasi saadud kontrolltööst hoopis teine emotsioon, kui õpetaja on vaevunud viie kõrvale kirjutama: „Väga tubli!”, mõne terasema mõttekäigu juurde joonistanud naerunäo või lisanud juurde mõne uue mõttearenduse, ilma et see õpilase hinnet kahjustaks. Sõnumitesse üle kolinud vestlus, vanemate vähene vaba aeg, kogu aeg tagant torkiv soov olla tunnustatud ja märgatud loob suured klassitäied noori, kes tegelikult vajavad ka sellist pisikest tähelepanuavaldust.

Mul ei ole veel õrna aimugi, mis tunne on tegelikult klassi ees seista ning rääkida Tammsaarest või teha noored tuttavaks „Meistri ja Margarita” tegelastega, aga kuna juba praegu tunnen seletamatut tungi süstida eesti keele armastust vähemalt mõnesse õpilasse ning seletada kindlalt ja kirglikult, miks üks väike ja keeruline keel on igale ruumis viibijale suisa hädavajalik. Loodan südamest, et suudan õpetajaametit pidada täpselt nii kaua, kuni see mulle rahulolu ja uusi väljakutseid pakub, ega jää kramplikult klassi ette edasi seisma, kui tegelikkuses ei taha näha ühtki kirjandit või töövihiku ülesannet. Kõige rohkem rõõmu pakub ikkagi pedagoog, kes ise töötahtest särab.