14. märts tundub igati õige päev, et panna lõpuks oma blogisse üles essee, mis sai korp! Sakala konkursil "Milleks meile puhas emakeel?" esimese koha. Muidu on kirjatöö üleval ka Sakala enda lehel ning lisaks avaldas selle ajakiri Akadeemiake. Kõnelge nii, et sellest on rõõmu! :)
Mis
kõik võiks olla, kui ilusasti rääkida?
Klassiruumis istudes
tundub korraga, et noorel inimesel pole vaja mitte millestki kuulda, teada ega
aru saada, sest õppimine võtab kaua aega ning pealegi ei lähe seda tulevikus
üldse vaja. Oleks see siis ainult integreerimise ja keemiliste valemite
tasakaalustamisega, aga paraku tuleb ette ka keeleõppe puhul. Miks peaks lugema
terve raamatu, kui saab hakkama kokkuvõttega ning tagatipuks võib filmi
vaadata? Miks kirjutada pikkade täislausetega, kui saab lühidalt? Miks kasutada
vabal ajal punkte-komasid, kui keegi neid niikuinii ei märka? Puhtalt mugavuse
pärast tekib kõiki reegleid ja norme eirav uus keel ja pole ime, kui lõpuks ise
ka aru ei saada, mida kirjutatakse või mõeldakse.
Nii paljud ilusad
eestikeelsed sõnad on tänapäeva noorte jaoks muutunud veidraks ning
vanamoodsaks, veel võõramaks on jäänud erinevad ütlused ja vanasõnad. Kõike
saab kirjeldada skaalal halb-normaalne-hea ning iseloomustamiseks piisab
sõnadest tore ning sõbralik. Seda viimast märkab eriti igasugu klassiraamatutes,
kus kõigil kolmekümnel täiesti erinäolisel õpilasel on just need omadused. Aga
et inimene on suurepärane kuulaja, lennuka kujutlusvõimega või kõrgete
sihtidega, jääb märkimata, sest need pole ju mingid sõnad, nende kasutamine on suurustlev
ning ülepaisutatud. Kuid jättes õppimata kõik paremad variandid asendamaks head
ja halba, läheb suhtlemisel palju kaduma. Kui õpetajate päeval seitsmendikele
eesti keelt andsin, väitis kogu klass ühest suust, et neil pole vaja uusi sõnu
ega keelereegleid õppida, sest nad nagunii oskavad ja selles pole midagi
rasket. Proovides aga kirjeldada oma sõpru või lähedasi, muutus enese
väljendamine üsna keeruliseks ega osatudki palju öelda. Küsisin selle peale tüdrukutelt,
kui paljud neist tahaksid, et poisid neid tulevikus ainult headeks ja
toredateks kutsuks ning mitte kunagi ühtki uhkemat sõna lausuks. Keegi ei
tõstnud kätt. Inimese loomus on aastasadadega juba kujunenud nii, et ikka läheb
tarvis teise heakskiitu ning tunnustust ja kogu aeg samade lausete kuulmine
väsitab ära. Lausa pühalik „Ma armastan sind!” võib lõpuks kulunuks muutuda
ning ei tundu usutav. Olgugi, et selle lausega peaks kõik nagu öeldud saama, loodab
igaüks sisimas, et tema väärtus ajaga vaid kasvab. Aga kuidas sa väljendad siis
üha suurenevaid tundeid, kui sõnad selle kirjeldamiseks on alati samad?
Kalju Lepik on öelnud:
„Püsib maa. Kui püsib rahvas, püsib eesti keele kõla.” Rahva arvu kahanemine on
igal aastal suur probleem ning ületab ühel hetkel uudisekünnise, kuid
samaväärne mure peaks olema ka ilusa keele hääbumine, sest on vaks vahet, kas
20 aasta pärast on släng ka koolikirjandites lubatud või õpetatakse lastele
veel, mida tähendab sepik seljas ja vananaistesuvi. Üheteistkümnenda klassi
uurimistöö ajal jälgisin mitu kuud gümnaasiumiõpilaste kõnekeelt ja kõige
nukramaks järelduseks polnud minu jaoks see, kui vähe kujundlikkust iga päev
kasutatakse, vaid millise kuulajate reaktsiooni see endaga kaasa toob. Mul pole
õrna aimugi, miks lohakalt ja slängi tarvitav noor inimene mõjub loomulikumalt
kui värvikaid väljendeid ning põim- ja rindlauseid kasutav. Seda, et viimane
variant tembeldatakse vanamoodsaks, tean väga hästi omast käest. Põhikoolis
ütles üks klassiõdedest mulle pea iga nädal, et räägin nagu tema vanaema –
liiga keeruliselt ja veidralt ning teen nalju, millest keegi aru ei saa. Eriti
tuleb mul selle viimase osaga nõustuda, ma ei tee palju keelenalju, küll aga on
enamus neist pärit mõnest raamatust või eesti filmist. Kui ühiskonnaõpetuses
tuli juttu ministrikohalt tagasi astunud Reiljanist ja keegi klassikaaslastest
küsis, et mis see Villu siis tegi, lipsas minu suust ruttu vastuseks: „Villu
tegi sauna Eevile lapse,” ja enne, kui end isegi kiruda jõudsin, langesid mulle
küsivad pilgud, sest keegi polnud lugenud „Kõrboja peremeest” või kui ka oli,
siis ei mäletanud, et see oli ainus asi, millega Katku noorperemees hakkama
sai. Kui aga kodus sama nalja üle rääkisin, naersid mu isa ja vanavanemad tükk
aega ning nentisid, et on mu raamatutega ära rikkunud. Õnneks olen ise seda alati
rohkem vedamiseks pidanud, et ma tänu ohtrale Sulev Nõmmiku ja Kaljo Kiisa
filmide vaatamisele ja Smuuli lugemisele pole suu peale kukkunud ning see, et
omavanused tihti aru ei saa, ei häirigi enam.
Võttes läbi „Dorian
Gray portreed”, pani kirjanduse õpetaja klassile südamele, et loeksime ikka
emakeeles, sest tõlkides pole Tammsaare valinud igale ingliskeelsele sõnale
esimest vastet, vaid mõne värvikama ning see tegevat raamatu juba omaette
keeleliseks elamuseks. Seda see tõepoolest oli ning sama on ka Tammsaare enda
kirjutatud teostega, pidagu noored neid kui tahes vanamoodsaks, ikkagi on „Tõe
ja õiguse” neljanda osa suhterägastikud geniaalselt lugejani toodud ning
Põrgupõhja Jürka tütar Riia lihtsalt nii armas, et tahaks temaga ise
kohtuda. Ilusate lausete ja huvitava
sõnavalikuga on mulle alati südamelähedased olnud ka Lilli Promet, Mati Unt,
Juhan Smuul ja kõik Eesti suured ammu surnud luuletajad. Paraku pole need
autorid kaugeltki iga noore inimese lugemisvaras, sest allegoorilistest
tekstidest ning 20. sajandi elukorraldusest arusaamine võtab rohkem aega kui
mõne ameeriklanna vampiirilugude ja tänapäeva noorte suhteprobleemide
mõistmine. Loomulikult on lihtne neelata raamatuid, mis on argikeelde tõlgitud
ja originaalis juba kirjutatud nii, et inimene end kohe peategelasega samastaks,
ning paraku kaalub see äratundmisrõõm mitu korda üle rohkem kujutlusvõimet ning
keskendumist nõudvad vanemad teosed.
Valesti ei räägi sugugi
ainult noored, leidub ka täiskasvanuid, kes ei oska korrektselt kasutada sõnu õigesti, õieti, vahel, vahest, järgi ja järel. Selliseid lihtsaid, kuid ometi
olulisi eksimusi saab nimetleda veel kümneid, kuid need on peamised, mis
hoolikamale kuulajale argikõnes kõrva jäävad. Minu kodus mängib tihti Elmari
raadio ning seal on üheks olulisemaks saateks soovitund, kus õnnitletakse eetri
kaudu sünnipäevalisi ja palutakse lugusid. Tihti tervitatakse ka oma emat ja
isat. Paneb pead vangutama küll, kui neljakümneaastane inimene seda õigeks
peab, aga õnneks on raadios nii hakkajad saatejuhid, et parandavad alati valed
vormid ära. Olgugi, et helistajal võib olla piinlik, kui teda otseeetris õpetama
hakatakse – emakeel peaks ju olema lapsest saati selge –, kuid see on õige.
Alati tuleb keeleapsakatele osutada ning eksijat parandada, sest ainult siis on
võimalik tehtud veast õppida, naljalt seda enam ei korrata. Paljud suhtuvad
õigesti rääkimisse ükskõikselt ning arvavad, et vahet pole, kas sõpradega
saadakse kokku peale või pärast tööd, kuid Eesti Keele Instituut peab nende
sõnade erinevust siiski oluliseks ning seda võiks proovida meeles pidada.
Mulle on alati
meeldinud inimesed, kes oskavad end ilmekalt ning täpselt väljendada ega vaevle
kunagi sõnaahtruse käes. See on oluline omadus isegi väljamõeldud karakterite
juures, sest avaldatagu kui tahes palju lugusid sangarlike ja igal pool läbi
löövate tegelaste juhtumistest, jäävad minu lemmikuteks alati Astrid Lindgreni
Pipi Pikksukk ja Lucy Maud Montgomery Anne Shirley. Pelgalt see, et tegu on
lasteraamatutega, näitab, et uhke kõnemaneer ei ole tingimata ainult
täiskasvanute rida – lapsele hakkab külge kõik, mida ta kodus ja tänaval
kuuleb, raamatust loeb, telerist näeb. Siis jäävad kergemini pähe luuletused ja
laulud ning pannakse kokku isegi lauseid, mis annaks silmad ette mõnele suurele
kõnemehele. Kõik algab sellest, mida unejutuks loetakse ning kuidas vanemad ise
räägivad. Kui raamaturiiulil leidub vaid tõlkelugusid, mis on võimalikult
lihtsaks tehtud, jääb ka lapse sõnavara kesiseks, kui aga lugeda midagi ehedalt
eestimaist, on kasu väikse kuulaja sõnavarale mitu korda suurem. Minu peres on
alati aukohal olnud Kreutzwaldi „Eesti rahva ennemuistsed jutud”, kunagi
kuulasin ise neid ning nüüd on lood mu väikeste tädipoegade õhtu oluline osa,
ja meil ei imesta keegi, kui nelja-aastane poiss astub tuppa ning ütleb selgel
häälel: „Palun pange vööruses tuli põlema.”
Tundub, et eesti keelt
ja vastavat koolitundi on praeguse aja noortel nii raske sallida, veel rohkem
armastada, sest kõik on juba targad. Suu avamine ja konarlike lausete ilma
lennutamine on aga kaugel heast keeleoskusest ja kuigi ma olen maast madalast
kasvanud eesti keelest lugu pidavas keskkonnas ja üritanud oma õpetajast
vanaema kõrval õiged komakohad ja kokku-, lahkukirjutamised meelde jätta, siis
tundub ikka, et nii palju on õppimata. Mult küsitakse väga tihti, miks tahan
eesti filoloogiat õppima minna, kui juba praegu oskan nii hästi kirjutada ja
ennast väljendada. Aga ma ei tea ikka veel, millal käib ja ette koma ning eelmisel kevadel kirjutasin universumi asemel
universium ning poleemika b-ga. Proovin vahel paarkümmend minutit leida
sünonüüme korduma kippuvatele sõnadele ning lõpuks võtan ikka sõnastiku lahti.
Tunnen alati tugevat tungi parandada, kui keegi rääkides eksib, ning ärritun
varbaotsteni, kui eesti keelt nimetatakse ebaoluliseks või igavaks. Kuid
selleks, et teisi õpetada, pean ise oskama nii hästi, et ei teeks enam jaburaid
vigu ning mõtiskleks pea iga kord, kas selja taga tuleks kirjutada kokku või
lahku.
Kui pea on täis suuri
ideid, siis tuleb kasutada ka sama suuri sõnu, et neid väljendada. Ei mängi
rolli, et eestlasi peetakse kinnisteks ja kidakeelseteks, ühel hetkel peavad
kõik oma arvamuse või mõtted välja ütlema ning miks teha seda siis igavalt ja
kulunult, kui ÕS-is on juba 130 000 erinevat sõna ning paljud veel puudu.
Fraseologismid ja metafoorid kõnes pole häbiväärt, nad teevad inimese
huvitavaks, pikkade täislausetega kirjutamist, rääkimist pole mõtet nurka
visata, kui teised seda ei tee. Loomulikult ei pea juuste kammimisest või
saapapaelte sidumisest pikalt seletama, küll aga võiks öelda mõne sõna rohkem suvel
laulupeol käimise, metsas kohatud jänese, väikese õe esimeste lausete kohta,
kui nad tõesti on jätnud emotsiooni. Kindlasti oli see hetk tore, aga äkki oli
ta ka üllatav, südantsoojendav, vabastav, mõtlemapanev, palju muud peale hea ja
normaalse. Ilus keelekasutus muudab uhkemaks kõik tunded, suuremaks emotsioonid
ning annab elule värvi juurde, sest kõike, mis toimub mõtteis ja südames, on
siis võimalik elavalt ja täpselt edasi anda. Kui keegi ka talle võõrast sõnast või
tundmatust väljendist aru ei saa, jõuab kindlasti kohale seiga olulisus ja et
see liigutas sügavalt. On ju tõeline rõõm kohata inimest, kelle hinge paljud
lood puudutavad, kes ei ole alla vandunud praeguse aja elutempole ning
takerdunud moes olevasse pealiskaudsusesse.
Teiste arvamuse pärast
muretsemine ei too leiba lauale ja raamatu lugemise asemel filmi vaatamine
jätab kujutlusvõimele lühikesed käed. Emakeele tundma õppimine ja selle
edasikandmine oma suu läbi on palju olulisem, kui esmapilgul tunduda võib. Nii,
kuidas räägid ise, räägivad paarikümne aasta pärast sinu lapsed ning nemad
annavad omakorda edasi olulise sõnadepagasi. Juba praegu astutakse need sammud,
mis viivad eesti keelt sama visalt edasi või lasevad tal hääbuda ja
tundmatuseni muutuda. Kõige raskem on muuta neid harjumusi, mis käivad pisikesest
peale kaasas. Miks ei võiks õigesti ja haaravalt rääkimine olla üks koduseinte
vahel omandatud oskustest?
No comments:
Post a Comment