Hiljuti märkasin, et kõigil neil maru vingetel ja ägedatel (so. tunnetelt tuline, keevaline) neiudel, keda ma tean, on teise poole otsingud nii kehvasti läinud, et ühel hetkel on nende tulevikuplaaniks "vallaline ja 40 kassi". 



Me oleme terasest, päikesest ja udust,
tuld purskavad lohed,
kõrvetavad sädemed,
tuules püsivad kased.
Aga tulevad mehed ja raiuvad meid maha,
panevad ahelad jalga,
kustutavad ära.
Ja me laseme, lepime, sest usaldame neid,
nii tundub endale parem -
olla lähedal, soojas ja hoitud.
Alles koidikul avastame,
et lubatud lossid on tühjad,
nende seinad kajavad vastu.
Meie vaakuvad hingetõmbed ei loe enam midagi.