rongiaknast paistavad
su lapsepõlve esimesed mängud
ja katki kukutud põlved,
läbi joostud metsarajad
ja maha pillatud jäätis
vilksavad mööda
väikseks jäänud kleidid,
ära kaotatud kleepsualbum,
plastiliin küünte all
ja suurte arusaamatu kurbus
lähevad mööda
su esimene armumine
ja õhtud, mis hulgutud linnas,
unised hommikud,
voodist tõusmise valu
märkamata ei jää
kibedad kaotuspisarad
ja pettumised maailmas,
kõhus valutavad naerud
ja igavesena näivad tunded
lähevad kõik akna tagant mööda,
vaatad eemal seistes neid
pole nad vist osa sinust endast
vähemalt käivad teisi teid
ja siis jõuab rong samasse jaama,
astud maha, mitte reipalt
ja tead - ükskõik kui kaugele nad ka jäävad
oma turjal kannad neid ikka
No comments:
Post a Comment