Aega on

Otsin teist poolt igaveseks,
tegemata selle juures terveks end.
Lihtsalt nõustun olema katki,
ebatäiuslik
ja tuhnin terve ilma läbi,
et leida seda külge,
mis istuks paremini kui uus kleit,
seda osa, mis teeks vähem haiget
kui kadumatu kasvuvalu,
seda poolt, mis hoiaks paremini
kui iseenda käed.
Aga muutun mina ja muutuvad sakid,
venivad rebendid,
murenevad lõhed.

Kuidas sama tükk saaks püsida
mu küljes aastaid sada,
kui tema venib teisiti,
mureneb omal ajal lõhki?

Aga ma ikka otsin,
ennast kokku ei paika,
siidist niidiga mitu korda kokku ei seo,
ehk võib-olla homme
või aasta pärast,
kui olen ikka täiesti kindel,
et lootus pole enam hea asi.

Aega on.
Kes kannatab, see kaua kannatab.