Lugesin seda täna õhtul Lodjal. Pärast üks härra tuli ütles, et ta tahaks mulle kangesti kana kinkida, kui tal vaid oleks. 

ma aastast aastasse hingan linnaõhku
ja tahan järjekindlalt maale ära

juuri ajada kanasõnnikusse
näha metsa kõrval teist metsa
ja ainult poriloigust iseend

kui talumatult suur on mu kannatuste raskus
kus jõudu oleks selles hoopis talutöös

ma ader käeski üle suure põllu astuks
küll kord näevad, selleks pole vaja meest

meest, kel tugevad ja töökad oleks käed
kes pelgalt kastemärjast rohust kosuks
kes läbi kevadvete ka mu juurde jääks
ja elaks ainult rügamise lõbust

ma võtan endal hoopis luuletaja
või mõne teise mehe, kellel toitev töö

las siis tema seisab pliidi taga
kui mina varbaid vastu kive löön