31.7.16

Sisemine põlemine

kui mul on kihvad ja küünised, vihast turris karv
ja ma võin pilduda sädemeid,
siis elu ei anna väga selliseid mehi,
kes taluks mind edukalt kauem kui kuu
ja kui suudavadki,
siis edasine on ikka kannatuste miiniväli,
et millal ma plahvatan, millal ma kärgatan, millal ma enda käes vaon
et millal nad nähvavad, millal nad karjuvad, millal neil viitsimine kaob
ja ma kammin higipull otsaees pead,
et mu karv oleks siidine ja sile
ja kustutan oma sädemeid soolases vihmavees
hoian suu kinni, et ei välguks mu hambad,
küüned viilin õhtuti enne kohtumist maha

ja ikka ma ei peta neid ära,
et minuga on lihtne ja hea,
et ma ei nõua üldse vaeva
nad taanduvad jälle mehisuse kaotamise hirmus
et viimaks midagi tundma peab,
et äkki nad ei jaksa taluda minu muutlikku meelt ja ebakindlust
ja parem on ju joosta teistega – karjas ühtemoodi koos,
sarve otsast maha pukitada elu raskus
kuni teel ehk vilksatab mõni
minust palju lihtsamini mõistetav valge saba

ja siis ühel tumeda pimedusega õhtul tuled sina
kui ma parasjagu ragisen, rebenen ja lendan lõhki,
tuled maailma kõige lahkemal toonil ja tahad teada,
miks ma ometi ei oska rääkida sellest, mis toimub mu sees

sel ööl tunnen, kuidas mu küüned kasvavad tagasi,
et minus saab alguse igikestev tulekahju

No comments: