leian osakesi sinust
isegi nüüd, kui oled kaua ära
kapinurkades ja riiulitel,
vihikute vahel ja karpides
ja kõige enam möödujates
kord läheb sinu nina, siis suu või õlad,
sinu soeng või kehahoiak,
möödub minust meenutus sinu lõhnast,
võpatama paneb pisut sarnane hääl
ja nüüd täis kasvades, kaugeks kasvades
alles hakkan saama aru,
et ükskõik kui väga unustada,
muutuda või kaduda
me pärast valu ka ei taha
ilus on see teadmine,
et midagi olnust jääb
No comments:
Post a Comment