Ütlesin ühes loovate inimeste seltskonnas, et mul on alati hirm kirjutada armastusluulet, et ma ei ole ju Marie Under ja kindlasti kipub läilaks. Lugesin näiteks ühe luuletuse, mis on mõned tekstid all pool, nemad arvasid et ei kisu sugugi. Ja nüüd kuu aega ma ei olegi kirjutanud vist muust, kui sellest, mis tunne on temaga samas maailmas elada.

sinu armastus minu vastu on ilus ja õrn

ja tuleb läbi pihlakaokste tähtedeta ööl

üle vesiste kruusateede

läbi helkiva jõe

jõuab kohale nii siiralt, nii puhtalt

nagu polekski ta rännanud

hõikeid täis metsades

ja karusmarja laantes

merevahus kiviklibudel

automühast vaikseks jäänud kraavides

tuleb mu tuppa 

ikka värskelt veel päiksesoe

mina ise olen habras kadakas