6.10.16

Lahkumine. MUSTA KOERA TRAAGIKA.

Minu kõige paremale sõbrale, kelle kohta ma tahaks öelda nii nii palju, aga ometi ükski sõna ei passi.

03/10/2016 

Täna on sügis. See jõudis kohale nii tasahilju, teeseldes vapralt suve nägu, ja siis ühel hommikul hakkasid õue astudes põsesarnad külmetama ja hingeõhk auras.
Must koer minu ees läheb väsinud aga väärikal sammul. Vihaseks paisunud oktoobrikuu tuuled painutavad tänavaäärsete pihlakate latvu, langevad lehed ei saa kusagil asu. Looma pikk karv on ajaga tuhmiks muutunud - kohati on see nüüd hall - ja lehvib kontrollimatult tuule käes. Ilm on jahe ja näpistab näost, kuigi päike sirab selgelt, pilved kihutavad ta eest rutuga läbi. Ma tunnen külma pugemas kõikidesse kontidesse kahest kampsunist hoolimata. Koer hingab raskelt ja võtab tempot maha. Ta leiab asfalti seest lohu, kuhu on jäänud pisut vihmavett ning joob januga, siis lähme koos edasi.
Varsti jõuame sügisehteis metsa äärde, soojades toonides vahtrad ja kased kohisevad hirmutavalt, kusagil kaugel raksatab midagi. Ma ei taha sellesse metsa astuda, ma ei ole seal kunagi varem käinud ja ei tea, mis mind ees ootab. Ilm pole ka kõige sobivam.
Asfalti ja puude vahel on sügav kraav. Must koer vaatab mulle rahulikul pilgul pikalt otsa. Tema silmad on väsinud, aga kuidagi soojad. Ja siis, võttes kokku oma viimase jõu, hüppab ta üle kraavi ning maandub niutsatades teisel pool. Loom vaatab korraks veel üle õla, mina seisan ikka paigal, ja hakkab siis paremat käppa longates kaugemale minema.
Rada on kitsas ja kaob ruttu puude vahele. Ühel hetkel ei paista tema musta kogu enam selle värvide virvarri keskelt. Me ei kohtu enam kunagi.
Keeran ümber ja hakkan tuldud teed tagasi minema. Tuul on korraga vaiksemaks jäänud, kogu ümbrus on õigupoolest vait ja mina ise olen kuidagi tühjem. Vaikus ja eredus teevad haiget ning ma üritan seda alla suruda. Surun seni, kuni enam ei tee. Lõpetuseks olen tänulik talle, et ta nii kaua minuga kaasas käis.

1 comment:

Barbaara Lohe said...

Ma vahel käin siin, noh, vist nii, nagu inimesed surnuaial käivad. Ja täna turgatas, et siin on küll retked ja lahkumine, aga ei ole esimest kohtumist. Usu või ei, minul on see päev selgelt meeles, kuni sinnamaani välja, mis värvi oli taevas ja mis tunne oli teda süles kanda...