tulid kurjad oktoobrikuu tuuled,
tulid vihmad ja kure- ja haneparved
ja varesed said linna kohal kokku
paiskasid laiali su lõhnad,
tassisid minema su naeru

terve hoov puhus puna-kollaseid lehti täis

maha heitsid hallad ja udu,
päikesel hakkas aegamööda külm,
siis tuli ööga paks lumi
ja kõrvus karjuv vaikus

kevadel, kui viimaks jõudis sula,

oli hilja

kõik jäljed sinust olid linnud viinud ära,
olid tuuled puhund kaugele,
olid hallad hallitand ja lumi matnud maha

nagu sind poleks iial,
mitte iial olemas olnudki
nagu sa polekski tulnud mu ellu -
särav ja valudest nii vaba

ütle, kuidas ma nüüd  ei eksi
selles maailmas,
kuhu mina jäin üksi maha?