25.1.17

Depressioonikõnelused I

sa ikka tead, et depressioon on välja mõeldud haigus?
küsid mult Raatuse tänavale keerates
ja ma jään sulle segaduses pilguga otsa vahtima,
et mida sa nüüd öelda tahad,
kas ma kujutan oma kurbust ette,
et seda tegelikult pole olemas?
peatud järsult 'stop' sildi ees ja seletad edasi
see on jama, et sa ei oska ennast ise õnnelikuks teha,
arstid lihtsalt tahavad, et sa arvaks nii,
siis saavad ravimifirmad raha teenida su nutuse oleku pealt
sel hetkel tean, et pärast tänast me ei kohtu enam kunagi,
sest ma laman kella viieni hommikul ärkvel ning mõtlen,
mis saab siis, kui mu vanaema ära sureb
ning nutan juba ette sellepärast, et ma ei oskaks ilma tema tarkuseta elada
ja mu süda taob meeletult, sest pean järgmisel päeval tõusma tavalisest pool tundi varem,
et sõita bussiga teise linna otsa loengusse
ja siis ma jalutan õhtuti tänaval ning taipan,
et ükskõik kui väga ma üritaks oma suhteid hoida,
lähevad nad ikka luhta
ja need inimesed, kes on praegu mu elus,
on ilmselt mõne aasta pärast sealt kadunud,
sest ma ei küsi piisavalt, kuidas neil läheb ega kutsu kohvikusse,
et see, kui ma voodis lamades järsku nutma hakkan
ega tea, mis on mul viga -
ainult seest kraabib ja nii lohutamatult kurb on -
hirmutab lõpuks ära selle ainsa inimese, kes tundub armastavat mind nii nagu ma olen,
isegi kui ma kogu aeg räägin,
et peaksin kaalust alla võtma
ja jään piltidel väga kole
ning ükski riideese pole mu seljas ilus,
et ma ei julge, ei taha, ei oska, ei saa
ega usu eriti, et kunagi läheb paremaks
mõnel päeval ei saa ma üldse hingata, sest kogu maailm teeb haiget
alates kõigist sõdades surma saanud inimestest,
mu eelmise kallima etteheidete
ja vanaisa kehva terviseni
iga viimane kui asi, mille pärast oleks põhjust olla kurb,
trambib seljas ja irvitab õelalt,
sest isegi, kui saan lõpuks üle sellest, mis keegi kunagi ütles,
ei suuda ma ikka päästa kodutuks jäävaid orangutange ja lapsi, kes magavad rentslis
ma arvan, et sa ei peaks enam neid tablette võtma
teatad veel, kui peatad auto mu maja ees
ja ma tõesti ei saa aru, kuidas saad midagi sellist öelda,
kui just mõned minutid tagasi rääkisid,
et pole kahekümne nelja aasta jooksul kordagi olnud üle viie minuti kurb
sa ei tea minu elust mitte midagi
pomisen lõpuks ja astun autost välja
millegipärast on mul korraga hale
sinust, kes sa ei tea, mis tunne on, kui nutad südame välja seest
ja lamad kaks päeva voodis, sest su vaim ei ole nõus tõusma püsti,
et sul pole õrna aimugi, milline kergendus saabub siis,
kui üheks üürikeseks hetkeks ronid välja kõige suuremast mülkast, kus oled nädalaid kinni istunud
ja mul on kahju, et sul niigi palju teada lasin
ja oma väheseid häid tunde raiskaisn,
aga vähemalt on mul üle pika aja jälle üks inimene,
kelle pärast üldse ei muretse,
et miks ta ometi ei kirjuta ega helista

No comments: