enne sind oli mu kehatemperatuur miinus kuuskümmend kraadi
ja meri oli läinud põhjani jäässe
ühes laevade madruste ja kraakenitega põhjas
ei seilanud keegi neis vetes
ja ma kordasin päeval ja kordasin ööl
huulte värinal silmis rippumas jääpurikad
et pakane on kindlasti usu või ära usu
mulle kasvamiseks just hea aeg
ja siis tuli kevad tulid kajakad
seal kus linnud ju peab olema toitu
sest lahti sulas mu meri mu veri
laevad ja koletised liikusid taas
seilasid südame kopsude ja silmade vahel
põrutasid huilates suurtesse lainetesse
mõnel ööl kui keegi seda oodata ei osand
tõusis lõunakaartest suisa keemisetuul
sest mina olen ikkagi lainete soost
ja õigeis kätes ei pelga ka õudusi
No comments:
Post a Comment