Ma tean, et ei hakka kunagi paigutama seinale maali,
naeratades laialt oma värske abikaasa naerukurrulistesse silmadesse
nagu igas teises ameerika draamas
ja ma ei sõida lastega randa ning vaata,
õnnis ilme näol,
natuke vähem värskema kaasa kõrval,
kuidas meie elu õied õnnelikult lainetes edasi-tagasi jooksevad,
ega poe kuuekümneselt natuke närtsinud
aga elurõõmsa mehe kõrvale voodisse,
et lugeda koos raamatuid või vaadata pildialbumeid -
lapsed ammu oma elule läind
Ma tean, sest selliseid inimesi pole mina oma elus näinud
ja kuidas saaksingi siis ise taoliseks kasvada?
Ma tean, et aeg teeb haiget ja kibedaks
ja tumblri tsitaadid saavad harva tõeks.
Ma tean juba õige madalast saati,
et mina ei saa kasvada helesiniseks, sillerdavaks ja ideaalseks,
mu ainus lootus on teha natuke vähem haiget
ja olla mitte nii kibe, kui minu stsenaariumis määratud -
see oleks juba päris suur võit!
No comments:
Post a Comment