tuuled on pööranud,
rongid sõidavad nüüd mu koduhoovis,
tulevad Tartust ja Tallinnast, vahel isegi Moskvast,
pidurdavad otse mu pihlakasse
ja lasevad rutakil reisijaid maha,
kes, kaks kilekotti näpus,
tormavad Grossi toidupoodi ja siis perele süüa tegema,
lasevad ka need, kellel üldse pole kiire,
kes jäävad perroonile seisma,
armsama kaisus,
leiavad aega soojadeks suudlusteks
või vahetavad terekätt tuttavaga, keda ammu pole näind

mina istun oma kollases, voodeid täis toas
ja loen nad kõik pihlakaõite vahelt kokku,
vahel kirjutan neist lugusid
või unistan lihtsalt,
et mis siis, kui mina oleks olnud tema asemel --
selle asemel, kes astus maha,
vastas ootamas dressides noormees ja blondipäine neid,
kes kohe uudistega löövad ta pahviks
ning teavad täpselt, mida õhtuga ette tuleb võtta
või selle asemel, kes jooksis, kirju käekott õlal, taksopeatusesse,
istus punasesse autosse ja kadus
või hoopis tema, kes vaatas nukralt välja kaugsõidurongist,
ees ootamas tundide pikkune teekond

selle jaoks ei pea ma minema jaama,
sest kui sa elad raudteega linnas, aknad igas suunas lahti,
tulevad rongid koju kätte
ja maha ei jää sa kunagi,
isegi kui paigal istud ikka