Ütlesin teismelisena umbes kolmsada seitsekümmend korda isale,
et mul on kõik korras ja hästi,
kui ta tundis muret, kas midagi kraabib hingel,
teeb haiget või on pahasti,
ütlesin, sest nii oli lihtsam,
ütlesin, sest ma ei osanud talle kuidagi seletada,
kui palju teevad haiget inimesed, kellest hoolin,
ja et ma ei suuda kunagi öelda "ei",
et tema on kasvatanud mind alati lõpuni üritama
ja nüüd ma siis üritan päästa suhteid, mis päästmist ei vaja,
anda teisi võimalusi ja tulla alati vastu,
kui väikesed lapikesed minust
triivisid iga päev mandrist kaugemale,
kui ma ise ka ei saanud enam aru,
mida või keda tahtsin
ja kuidas tuleks sealt, kus olen, edasi minna.
Ütlesin, et kõik on hästi,
sest raskem oli öelda, et ta tundub kogu aeg minus pettunud
ja ma ei suuda enam välja mõelda paremaid valikuid,
mida oma elus teha,
et mulle lihtsalt ei jagata neid kaarte.
Liigitasin kõik oma tunded lahtrisse "see pole midagi",
kui tegelikult oli iga päev, iga hetk
midagi südamel,
midagi hingel,
midagi kurgus kraapimas.
No comments:
Post a Comment