Kuidas ärgata iseendasse?

Sõbrad, eneseabiõpikud ja internet räägivad,
et tuleb õppida ennast armastama
just sellisena nagu sa oled,
tunda rahulolu sellest, mis olemas
ja mitte nutta taga seda, mida pole.
Aga ma ärkan vahel hommikul üles
ja soovin, et oleksin
22-aastane heledapäine pesumodell,
kelle valges kõrges voodis on veel valgemad linad ja padjapüürid,
rõdult paistab vaade laisalt loksuvale merele
ja kõhu täitmiseks piisab paarist õunast,
või siis tahan olla 25-aastane juuratudeng,
hästiistuva tumesinise ülikonnaga,
kütkestava naeratuse ja selge sihiga silme ees.
Soovin ärgata 37-aastase koduperenaisena,
kelle lapsed käivad stiilsemalt riides kui teismelised ostukeskustes
ja kelle küpsetised täidavad lõunal köögi magusisutava pilvega,
aga tema puusadel pole köögisaavutusi põrmugi näha.
Loodan, et ärkan väikese kräsupäise poisina
tema viienda sünnipäeva hommikul,
ees ootamas tunnid täis kõige toredamaid lõbustusi,
kinke, küünlaid suurel šokolaaditordil.
Tahan tõusta aeglaselt voodist hästi elanud 73-aastase mehena,
jalutada mööda pikki koridore kööki
ja süüa oma naeru-kortsulise hõbehalli kaasaga koos
munaputru paksu võikihiga röstsaial
ja mitte kunagi enam muretseda,
kas see on mu tervisele hea või mitte.
Mitte keegi ei ütle, mida tuleb teha siis,
kui ma ei ärka hommikuti
rõõmu ja elevusega iseendasse,
guugelda palju tahad, aga vastust ei leia -
kuidas olla ebakindel, eksinud, väsinud,
ideaalse keha ja rahata
ning kõige sellega rahul.