Nurgad

ma kirjutan juba kaks aastat
seda luuletust sinust,
mis ütleks, mida tunnen,
kui ärkan 194 kilomeetri kaugusel
ja olen ühe päeva lähemal reedele

ja et mulle meeldib,
kuidas sa pesu restile ripudad
ja ahjus võileibu teed,
see, kuidas sa ütled tuppa tulles "tere"
ja ei karda mu isale otsa vaadata

et mu lemmikud on voodis need lohud,
kus oled olnud sina
ja kui sa lähed ära,
siis magan veel mitu päeva neis,
sest sinu puudutuse kohalolu
tekitab hoituma tunde
kui lapsepõlvekodu
pannkoogilõhnaline köök

kirjutan juba kaks aastat
seda luuletust sinust,
sest ükskõik kust ma peale hakkan
ei saa kunagi ridadesse täielik sina,
alati lähevad sõnad läägeks
ja sa muutud ilustuste ja pehmenduste
ülevoolavaks koguks,
kui ometi neid nurki
armastan ma kõige rohkem

ja siis ma kirjutan hoopis kõigest muust -
otsimisest, tulevikust, kaugsõidurongidest -
sest armastus ei ole enam ainult helesinine taevas
ja jalgrattasõidud,
poolkogemata sülle langenud õnn
või ajaga kuluv nähtus,
armastus on aastatega inimeseks saanud