ja nad võivad võtta antidepressante
ilma, et sa peale vaadates sellest arugi saaks
lausud hämaras köögilaua taga istudes
ja me naeratame teineteisele vandeseltslaslikult,
sest meie kurbused ei defineeri meid,
meis on peidus nii palju rohkem -
on palju segaseid tundeid loetud raamatust,
ülevoolav vaimustus värvilisest sügisest,
rahulolu, kui lased tuppa värsket õhku,
rõõm õnnestunud luulereast või katkendist raamatusse,
isegi kui viimase valmimine võtab aastaid,
sest vahepeal on kitsas käes -
motivatsioonist, rahast, elust üleüldse
ma olen õppinud, et okei on olla kurb
täheldad veel ja lisad
ning sellest rääkida samamoodi
ja siis mul korraga turgatab,
et äkki ühel päeval,
ühel kaugel ja tundmata päeval,
oleme ausalt ja tagasi hoidmata
rääkinud sellest nii palju,
et endal hakkab alatiseks parem
No comments:
Post a Comment