Ma pean kirjutama sinust,

sest ma ei ole ikka veel saanud üle,

ma ei ole saanud lahti sellest elust, 

mis tuli pärast sind,

millega ma ei oska suurt peale hakata,

ei taha teha tegemist.

Hoian öösiti kaisus neid tundeid,

mis jäid maha sinust,

seda soojust, mis sust läbi paistis,

kuulan, kuidas see kõlksub vastu seinu,

undab läinud tuulte käes,

ja hirmuga mõtlen, et mis saab siis, 

kui ma ühel hetkel ei kirjuta enam sinust,

kas sa lakkad siis maailma jaoks olemast?