Armastuseloome

Meis kohtusid kaks erinevat armastust,
minu oma oli sündides kangesti sooja kampsuni moodi,
aga talvega kasvas sitkeks halliks hundiks,
naersime veel, et vaat kus kurat,
enne polnd tal ju saba ega sarvi

Ja sinu oma oli randa peksev meri,
oma tõusude ja mõõnadega,
vahutas vastu mu paljaid sääri
ja mõnel hommikul muutus
kooreks kohvitassis

Päevast päeva panime uusi sõnastikke kokku,
et meie armastuse definitsioonid
lõpuks kuidagi ka klapiks,
aga materjali sai palju ja sõnadest jäi väheks

Siis mina õppisin ujuma
ja hakkasin jooma kohvi
ning sinul mõõnu jäi vähemaks
ja leidsid aina rohkem metsaradadelt end,
nüüd enam sõnu polnudki vaja