lasteaias mängisime inimeseõpetuse tundi
ja "õpetaja" joonistas tahvlile
kaks teineteisele otsa vaatavat pauna
ja ütles, et see hoiabki meid elus.

mina hüppasin püsti ja teatasin,
et midagi sellist minu sees küll pole
ja kritseldasin, nii hästi kui oskasin,
tahvlile päris südame
kõigi tema vatsade ja kodadega,
sellise, nagu ema anatoomia õpikus oli.

välja nägi see küll nagu üks suur lõngakera
ja sinna kooli mind enam ei lastud.

aga äkki sellepärast nüüd, kui olen suurem,
ei saa ma ikka aru, mida tähendab murtud süda,
sest minu kehaehitus oli juba lasteaias korrektne.

need paunad võib tõesti murda, teha pooleks,
aga katsu sa harutada, lahti kiskuda seda
minu vatsade ja kodade lõngakera.