Ma arvasin alati, et siis,
kui mul saab olema päris oma kodu,
selline kodu, kus minuga elab keegi,
kes lihtsalt hullupööra meeldib,
siis küll kõik minu kurbused ja tühjused
lahustuvad meie supipuljongisse
ja auravad ära koos kastme paksenemisega,
et siis olen ma lõpuks kohal ja rahul ja hoitud
ning me vestleme õhtuti sellest,
milliseid imelikke inimesi näitas meile päev
ja mida uut teada saime.

Aga tegelikult ma nutan nii palju,
et mul hakkab pea valutama
ja laman mitu päeva jutti tekkide vahel keras,
olen nii kurb, et mul kaob söögiisu
ja sina kutsud mind vaatama, kuidas vihma sajab,
hoiad lähedal ja tuletad meelde, et oled päriselt siin,
aga mul hakkab sellest veel kurvem,
veel raskem,
sest viga pole sinus.

Sina oled lõpuks õige,
aga minu ühendused on ikka veel ripakil ja lahti
ja ideed sellest,
milliseid liiteid luua, hakkavad otsa saama.

Sa olid mu viimased väiksed valged tabletid,
sügaval sisimas loodetud ime,
mille mitte juhtumist mu pessimistlik pea
juba ammu teadis.
Vähemalt oli see lootus, mis lohutab lolle
ja sureb kui ideed otsa saavad.

Vähemalt oli midagi enne suurt eimiskit.