kollased kurvad laternad
jahevalges juulikuu öös
viivad ootamatult neisse õhtutesse,
kus me alles päriselt kohtusime
kõigena, kes siis olime,
ilma et midagi jäänuks maha

neisse õhtutesse,
kus kõik, kes sa olid,
usaldasid minule,
kus kõik, kes ma olla tahtsin,
andsin sinule

neisse õhtutesse,
kus polnud varjugi veel sellest,
kuidas elu võtab oma lõivu
ja ajaga tekib üha rohkem
mõtteid, mis jäävad maha,
mida millegi pärast ei anna teineteisele

ma tahan, et me saaks seda tagasi,
meie vahel ei saa ju olla veel nii pikk maa